Jane austen ja tema kodud. Lucy Worsley

Скачать книгу

kinnitatud vaated viitavad üldisele kalduvusele toetada kirikut, härrasrahvast ja vanu kombeid ning olla vastu viigide reformialtitele kalduvustele, mida ümbritses uusrikastele omane särav pealispind ning lähedased sidemed tööstuse ja lahkusulistega.

      Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul Jane’i teostest ja muredest kaugele. Ent tegelikult pulbitsevad tema jutustuste tasase pinna all küsimused õigest ühiskonnakorraldusest ning mõtetest, kuidas oleks seda võimalik saavutada olukorras, kus voorus ja hierarhia olid asunud vastakatele positsioonidele. Jane järgis oma isa ja vendi, lisades tooride paternalistlikke ja kulunud väljendeid perele kuulunud Goldsmithi „History of England” lehekülgede äärtele. „Kui palju,” kirjutas ta, „tuleb vaeseid haletseda ja rikkaid süüdistada?”126

      Oxfordis liitus Jamesiga Henry, keda peeti üldiselt Jane’i lemmikvennaks. Reipa ja rõõmsa iseloomuga Henry suhtus ellu hoopis muretumalt kui raskemeelne James. Jane kirjutas hilisemas elus, et „ääretult südamlik ja lahke” Henry oli parim kaaslane: „Ta on tahes-tahtmata lõbus.” See päikseline tegelane oli „perekonnas kõige nägusam”, tema rõõmus enesekindlus tulenes ehk „tema isa arvamusest”, mille kohaselt oli ta Austenite poistest oma „alatise meelereipusega” kõige andekam. Mõne jaoks oli Henry aga liiga enesekindel ja arvati, et ta andekusel puudub sügavus – „tema võimed näivad suuremad, kui on päriselt”.127 See osutus tõeks.

      St. John’s kolledžis õppivaid vendi külastasid nende naissoost sugulased, kelle hulka kuulus ka elegantne nõbu Eliza. Noor preili oli härra Austeni õe Philadelphia Hancocki tütar ning veetnud oma kultuurse nooruse kontinendil ringi reisides. Talle meeldisid aga ka maal elavad nõbud ja nende Oxfordi kolledž ning ta oli külaskäikude ajal „vaimustuses sealsest aiast ja ihkas saada selle liikmeks, et saaksin seal iga päev jalutada”. Moeteadlikku Elizat köitsid ka sealsed rõivad: „Olin võlutud mustast rüüst ja arvasin, et neljakandiline müts oli ääretult šarmantne.”128 Henry Austenit oli õnnistatud Eliza kombel stiilitajuga ja ta nägi välja nagu ideaalne Oxfordi õpilane. „Ma ei usu, et sa tunneksid Henryt ära tema puuderdatud juuste ja väga moekate rõivastega,” kirjutas Eliza ühele teisele sugulasele, „lisaks on ta nüüd oma isast pikem.”129 Henry puuderdatud juuksed viitasid sellele, et ta oli toori ja teda ei köitnud lihtsad lühikeseks lõigatud soengud, mis olid omased Prantsuse revolutsionääridele. Kaunis nõbu Eliza, kes imetles Oxfordi aedades stiilset Henryt, väärib meeldejätmist, kuna temast tuleb juttu hiljemgi.

      Oxfordis õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja The Loiterer peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) satiiriga. „Kõigist keemilistest segudest,” kirjutas ta toimetajana, „on kõige ohtlikum tint. Inimene, kes on pistnud oma sõrmed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust.“130

      The Loiterer oli imetlusväärselt professionaalne õpilasprojekt – 1789. aasta jaanuarist kuni 1790. aasta märtsini ilmus umbes kuuskümmend ajakirja numbrit. Londonis tegeles ajakirja levitamisega kirjastaja Thomas Egerton, kes läks peagi ajalukku James Austeni väikese õe raamatute esimese kirjastajana.

      Jane’i vennale Edwardile ei olnud aga saatuse poolt määratud Oxfordis Jamesi ja Henryga liituda. Steventonis elavat peret külastas 1779. aasta suvel, kui Jane oli alles kolmeaastane, kaks inimest, kelle algatusel muutusid Edwardi tulevikuväljavaated täielikult. Edward lennutati – tüüpilise georgiaanliku ettearvamatuse näitel – maaomanikest härrasrahva kõrgematesse kihtidesse.

      Kiriklat külastas üks härra Austeni paljudest nõbudest, Thomas Knight noorem Godmershamist. Tema isa oli seesama rikas ja mitmeid nimesid kandnud härra Knight, kes oli kinkinud härra Austenile Steventoni hingekarjase ametikoha. Härra ja vastne proua Knight – nad olid äsja abiellunud – olid väärt tuttavad. Neile kuulus Kentis suur Godmersham Parki mõis, mis jäi Hampshire’ist kolmepäevase teekonna kaugusele, lisaks veel Steventonile suhteliselt lähedal paiknev Chawtoni mõis, mida nad üürisid tavaliselt välja. Nende kolmas maavaldus asus Winchesteri lähistel.131

      Noorpaarid ei käinud tollal mesinädalatel – ingliskeelne honeymoon viitas abielu esimesele kuule, mitte puhkusereisile. Siiski võtsid noorpaarid sageli pärast pulmi ette reisi sugulaste külastamiseks. Üheks härra Thomase ja proua Catherine Knighti pulmareisi kõrgpunktiks oli kohtumine kaheteistkümneaastase Edward Austeniga Steventonis. Edward oli nägus poiss ja neid „köitiski kõigepealt tema väline ilu”.132 Ent tal oli ka võluv iseloom ja „lõbus ja elav hing”.133 Jane’i arvamus oma vennast Edwardist oli, et ta „räägib mõttetusi … võluvalt”. Võlutud Knightid võtsid poisi reisi jätkates endaga kaasa. Olukord polnud sugugi nii kummaline, kui võib esmapilgul näida – ka härra ja proua Austen olid alustanud oma abielu koos ajutise kasupojaga, kelle oli nende hoolde usaldanud perekonnasõber, kuulus Warren Hastings Indiast. Kahjuks suri poiss peagi „mädase kurgupõletiku” tagajärjel.134 Abielus inimesi peeti sobilikeks lapsevanemateks, olenemata sellest, kas tegu oli nende endi või kellegi teise lastega.

      Edward naasis pärast Knightide pulmareisi lõppu pere juurde. Aastate möödudes paistis, et Knightide abielu jääb lastetuks, aeg-ajalt kutsusid Knightid Edwardi endale külla. Koolmeistrist härra Austen ei tahtnud Edwardil minna lasta, muretsedes, et poeg „jääb tõenäoliselt ladina keele grammatikas teistest maha”. Edwardi ema pilk oli suunatud aga kaugemale tulevikku ja ta nägi, mis on tema pojal tänu rikkale ja lastetule paarile võimalik. Aegamisi saigi selgeks, et Knightid soovisid Edwardi endale jätta. Perekonnalegend kirjeldab Jane’i vanemate arupidamist poja saatuse üle, mis lõpeb proua Austeni leebete sõnadega abikaasale: „Arvan, mu kallis, et tee oma nõbudele meelehead ja lase lapsel minna.”

      Nõnda suunduski Edward Kenti, „ratsutades terve tee ponil, mille hobuse seljas istuv härra Knighti kutsar oli poisi jaoks Godmershamist lõa otsas kohale toonud”.135 Järk-järgult „jõuti perekonnas mõistmisele, et Edward oli valitud nende hulgast härra Knighti adopteeritud pojaks ja pärijaks”.136 Ta oli oma uues peres oodatud ja armastatud. „Meie adopteeritud lapsena,” kirjutas proua Knight, „on sulle saanud osaks kogu minu emaõrnus.”137

      „Lase lapsel minna,” oli proua Austen öelnud. Paar lihtsat sõna, mis vähemalt ühe tema pojatütre mälestustes – tänu millele me sellest üldse teame – olid otsuse „õrnaks kaalukeeleks”. Ent tegu oli ka saatuslike sõnadega, sest Neddy, kes enesekindlalt poni seljas minema ratsutas, ei tulnud enam kunagi tõeliselt koju tagasi. Vastupidiselt oma kõrgeltharitud vendadele, kelle vaimuerksus tõotas suuri tegusid, sai just Edwardist pere kõige tasakaalukam ja rikkam liige, kes suutis hilisemas elus ka kõige paremini oma ema ja õdesid toetada.

      Edwardi ilu, tema „lõbus ja elav hing”, mis olid kallutanud Knightide peret vendade hulgast just teda välja valima, tähendasid talle sõna otseses mõttes varandust. Selles mõttes oli ta rohkem Lizzy Benneti kui tavapärase georgiaanliku härrasmehe moodi. Edwardi suur õnn võis näida mõnele kõrvalseisjale liiga heana, et olla tõsi – õelate kuulujuttude kohaselt ei olnud ta mitte lihtsalt adopteeritud, vaid oligi härra Knighti vallaslaps. Deane’i kirikuraamatus üles tähendatud Edwardi sünd näib muutvat selle aga võimatuks ning üldiselt vaikiti seesugused jutud maha.138 Lõplik adopteerimine – „ta võeti täielikult omaks”

Скачать книгу