kingades jalad, mis olid mõne hetke eest kergelt trepist üles silganud, laskusid sealt nüüd raskemalt alla paaris hallides paksude taldadega tänavakingades. Hallis kindas käsi pistis kiiruga valge taskurätiku halli käekotti ja Margaret Bowman oli lõpuks matusteks valmis.
TEINE PEATÜKK
„Keegi ei pane kunagi tähele postiljone,“ lausus ta mõtlikult, „kuigi neil on ihad nagu kõigil teistelgi.“
Veidi aega pärast seda, kui välisuks oli kahe naise taga sulgunud, lubas Thomas endale kõõrdpilgu üle vesise muru, mis laius avara elutoaakna ja autotee vahel. Ta oli Margaretile öelnud, et ta võib soovi korral auto võtta, kuna temal pole plaanis kusagile minna. Aga ilmselt olid nad läinud teise naise autoga, sest punakaspruun Metro seisis endiselt garaažini viival järsupoolsel kallakul. Charlbury Drive oli sama hästi kui asustamata ja vihma kallas ühtlase seinana.
Thomas läks ülemisele korrusele ja astus vabasse magamistuppa, kus avas masaja mahagonist riidekapi parempoolse ukse. Seal hoidsid nii tema kui ta abikaasa üleliigseid rõivaid. Parempoolse ukse taga oli kapi seina vastu üksteise otsa laotud kaheksa valget kingakarpi ja sellest virnast tõmbas ta ettevaatlikult välja alt kolmanda karbi. Selle sees lebas linnaseviski pudel, mis oli ligi kahe kolmandiku osas tühi – või ühe kolmandiku osas täis, nagu oleks seda tõenäoliselt kirjeldanud dringi järele janunev mees. See oli vana kingakarp ja teeninud Margaretiga abiellumisest saati väikese salapaigana, kahe asja peidukohana. Neil päevil, kui ta veel jalgpalli mängis, oli see nädala jagu peitnud räigelt pornograafilist kaardipakki, mis oli liikunud veteranväravavahi käest neljateistaastase vasakääreründaja kätte. Ja nüüd (järjest sagedamini) oli see varjupaigaks viskile, mis talle ohtlikult meeldima oli hakanud, nagu ta ka ise teadis. Kahetsusväärsed saladused mõlemad, kindel see, aga vaevalt kosmiliste mõõtmetega patud. Tegelikult oli ta tasapisi uskuma hakanud, et armas, kuigi mõnevõrra ülekaaluline Margaret, oleks talle need pildikaardid varmalt andestanud, kuigi vahest mitte viskit. Või oleks ta andestanud ka viski? Mees oli juba üsna abielu alguses aimanud, et naine oleks arvatavasti iga kell eelistanud truudusetut kainust joobnud truudusele. Aga oli Margaret muutunud? Hiljuti muutunud? Ta pidi ju olema enam kui korra seda tema hingeõhus haistnud, kuigi viimaste kuude jooksul oli nende intiimsuhe olnud ebaromantiline, ebaregulaarne ja täiesti mittetähelepanuväärne. Mitte, et ta oleks praegusel eluhetkel nende kaalutlustega liialt pead vaevanud, kui üldse. Ta võttis pudeli välja, pani karbi ära ja lükkas parajasti kaht vana ülikonda mööda riidepuutoru omale kohale tagasi, kui see talle silma jäi. See seisis otse riidekapi vasakpoolse ukse taga põrandal – ukse, mida tema teada praktiliselt kunagi ei avatud: must käekott, mille naine oli otsustanud viimasel hetkel maha jätta.
Esialgu ei seostunud see puhtjuhuslik avastus talle millegi sellisega, mis peaks tekitama huvi või üllatust, aga mõni hetk hiljem tõmbus ta kulm veidi kipra – ja siis tugevamalt. Miks oli naine pannud käekoti riidekapi ukse taha? Varem polnud mees seal kunagi naise aksessuaare märganud. Tavaliselt hoidis Margaret käekotti aknapoolse voodi – oma voodi – ääres öökapil. Miks siis…? Ikka veel kulmu kortsutades, läks Thomas teisele poole trepimadet nende magamistuppa ja heitis pilgu kahele mustale nahkkingale, üks kummuli vajunud, mis olid rutakalt jalast võetud ja hooletult naise voodijalutsisse jäetud.
Tagasi vabas magamistoas, korjas mees käekoti üles. Ta ei olnud uudishimulik inimene, kes oleks sageli tundnud vajadust toppida oma nina teiste asjadesse, ning poleks kunagi tulnud mõttele avada naise kirju või käekottigi. Mitte tavalistel juhtudel. Aga miks oli naine püüdnud käekotti varjata? Nüüd tundus vastus sellele küsimusele olevat ilmselge. Kotis oli miski, vahest rohkem kui üks miski, mida naine soovis tema eest peita, ja kiiruga polnud Margaretil mahti kogu selle sisu teise kotti ümber tõsta. Lõks avanes kergesti ja Thomas leidis peaaegu silmapilkselt kirja, kokku neljal leheküljel.
Sa oled üks isekas tänamatu mõrd ja kui arvad, et saad lihtsalt kokkulepetest taganeda, millal aga tahad, siis parem tea, et peagi tabab sind hoopis rängemat peavalu tekitav asi, sest minul võivad ka omad tahtmised olla. Parem tee endale selgeks, mida ma öelda tahan. Kui sina võid käituda nagu mõrd, siis võta heaga arvesse, et ma oskan ka mölakas olla. Sinul oli päris mõnus minu käest saada, mida tahtsid, ja pelk tõsiasi, et ma tahtsin seda sulle pakkuda, ei tähenda, et võime kõik unustada, nagu poleks midagi juhtunud. Selle kirja mõte on igatahes see, et ei või, ja nagu ma ütlesin, siis tee endale parem hästi selgeks, mida ma öelda tahan. Pane tähele, ma ei jäta seda asja niisama…
Thomase kurk kuivas ja ta lasi silmad kiiruga üle ka ülejäänud kirjast: tiitellehel puudus tervitus ning neljandal lehel saatja nimi. Polnud aga kahtlustki kirja sõnumis – sõnumis, mis karjus mehe meelest nii kriiskavalt, et isegi mõni edasijõudmatu idioot ei vajaks selle mõistmiseks selgitust: naine petab teda ning oli seda arvatavasti teinud juba mitu kuud.
Terav valu tuikas Thomase lauba keskel, veri tuksles kõrvades ja mitme minuti vältel oli ta mõttetegevus täielikult võimetu igasuguseks peenhäälestuseks. Üllataval kombel näis ta aga säilitavat kontrolli ülejäänud keha üle, sest käed ei värisenud millimeetritki, kui ta täitis oma tavapärase päevinäinud silindrikujulise viskiklaasi. Mõnikord oli ta viskile lisanud külma kraanivett, teinekord mitte. Nüüd rüüpas ta seda puhtalt: esmalt väikese lonksu, siis suurema, siis kaks suurt suutäit põletavat vägijooki ja klaas oligi tühi. Ta täitis selle uuesti ja peagi kummutas sellegi tilgatumaks. Pudelipära täitis kolmanda klaasitäie täpselt servani ja nüüd võttis ta aeglasemaid sõõme, tundes seejuures tuttavat soojapalangut aeglaselt üle aju voogamas. Ja nüüd juhtus – paradoksaalsel ja täiesti ootamatul kombel –, et tigeda armukadeduse asemel, mis oli mõne minuti eest ähvardanud ta mutta vajuvaid meeli enda alla tallata, sai ta nüüd järk-järgult teadlikumaks armastusest, mida oma abikaasa vastu tundis. See uuenenud teadmine meenutas talle elavalt päeva, kui tema halvasti ettevalmistatud ja liigselt enesekindel naine kukkus läbi esimesest sõidueksamist, ning kui ta siis mehele kurvalt ja vaikselt selgitas, kus ta enda arvates eksinud oli, tundis mees Margareti vastu ülevoolavat kaastundepuhangut. Ta oli sel päeval olnud nii teadlik teise haavatavusest ja enda jõulisest otsustavusest teda igal võimalusel tulevaste pettumuste eest kaitsta, et oleks meeleldi maha lasknud tolle eksamineerija, kellele oli määratud vältimatu ülesanne tema abikaasa ebakompetentsusele hävitav hinnang anda.
Klaas oli tühi, pudel oli tühi, ning Thomas Bowman kõndis aeglasel, ent kindlal sammul trepist alla, tühi pudel vasakus ja kiri paremas käes. Autovõtmed lebasid köögilaual, ta võttis need kätte ja tõmbas vihmamantli selga. Enne Metrosse ronimist pistis ta pudeli nelja-viie köögist pärit prügikoti alla, mis täitsid peaaegu ääreni suurema kahest kuuri ääres seisvast prügikonteinerist. Siis sõitis ta minema: oli üks väga lihtne väike töö, mis tuli kohe korda ajada.
Tema töökohta Chipping Nortonis oli kõigest miilijagu maad ja sõidu ajal mõistis Thomas oma kavatsuse üllatavalt sirgjoonelist loogikat. Alles siis, kui ta oli umbes viieteistkümne minuti pärast tagasi Charlbury Drive’il ning pani kirja tagasi käekotti, sai ta viimaks aru, millist leegitsevat viha tunneb ta selle mehe vastu – kes see ka polnud –, kes oli röövinud temalt naise kiindumuse ja truuduse, mehe vastu, kes polnud julgenud isegi kirja alla oma nime kirjutada.
Halli käekotiga naine seisis hauaserval, lillakaskollane lirtsuv savi tema mõistlikele kingadele kleepumas. Sadu oli nüüd peaaegu lõppenud ja värske näoga noor kirikuõpetaja jorutas oma sängitamisriitusi kiirustamata ja hingekosutava väärikusega. Pealtkuuldud jutukatketest oli Margaret Bowman teada saanud, et vanamees oli teeninud liitlaste ründesalgas Normandia randadel ja sõdinud kuni sõja lõpupäevani välja. Ja kui üks mehe vanadest kaaslastest Briti leegioni päevilt poetas kirstukaanele sõjas hukkunute mälestuspäeva tähistava pabermooni, tundis naine kuidas silmapõhjad valguvad vett täis, ning enne, kui ta jõudis pea ära pöörata (kuigi keegi ei pannud seda tähele), plärtsatas
