style="font-size:15px;"> „Noh, kuidagi peab ju ennast turgutama. Eriti sellisel päeval.“
Margaret oli vait ja vaikis, kuni autosse ronis.
„Kas tahaksid minuga pubist läbi hüpata?“ küsis ta kaaslane.
„Ei, parem mitte. Lähen vist parem koju ära.“
„Sa ei hakka talle ometi õhtusööki vaaritama?“
„Lubasin meile koju jõudes midagi hamba alla vaadata,“ vastas Margaret üsna tasaselt.
Kollaste kummikutega autojuht ei üritanud enam sündmuste käiku sekkuda: ta teadis, et oleks mõistlikum närvilise ilmega kaasreisija võimalikult kiiresti koju toimetada ja siis teistega kohalikus joomaurkas kokku saada.
Margaret Bowman pühkis kingad uksematil puhtaks ja pistis võtme snepperlukku.
„Olen koo-duus!“ hüüdis ta.
Vastust aga ei järgnenud. Ta heitis kiire pilgu kööki, seejärel elutuppa, magamistuppa – ja siis vabasse tuppa –, aga meest polnud ja see oli rõõmustav. Metrot polnud sissesõiduteel, kui ta koju jõudis, aga mees võis selle muidugi ka vihma käest garaaži ajada. Oli aga tõenäolisem, et ta oli kohalikku pubisse dringile sõitnud, ning kui oligi, rõõmustas naine ka selle üle. Vabas toas tegi ta riidekapi ukse lahti, võttis käekoti ja vaatas sisse: ta poleks pidanud muidugi muretsema ja hakkas soovima, et oleks leinajatega Black Horse’is lahkunu mälestuseks ühe džinni joonud. Aga tegelikult polnud vahet. Paremal pool paiknev kingakarpide virn tundus ohtlikult vildakas ja ta sättis need uuesti korda. Kokkuvõttes tundis naine suurt kergendust ja lubas endale, et on edaspidi tunduvalt ettevaatlikum.
Ta soojendas eelmisel õhtul valmistatud kanarisoto jäägid üles, aga need mõned suutäied, mille ta suutis alla kugistada, maitsesid nagu soodoma õunad. Millises jamas ta küll oli! Millisesse räpasesse, lootusetusesse jamasse ta end oli mässinud! Ta istus elutoas ja kuulas kella üheseid uudiseid, saades teada, et naela kurss oli Tokyo börsil üleöö veidi tõusnud. Erinevalt tema südamest. Ta pani teleri tööle ja vaatas kaht esimest Newbury võiduajamist, suutmata hetkekski meelde jätta, millised hobused esimesena finišijoone ületasid. Alles pärast seda, kui kolmaski võidusõit oli tema teadvusest mööda libisenud, kuulis ta sissesõiduteel Metro pidurite kriiksatust. Mees suudles teda kergelt põsele ja ta hääl kõlas üllatavalt kainelt, kui matuse kohta paar kohustuslikku küsimust esitas. Aga Thomas oli kõvasti joonud, seda naine märkas, ega üllatunud põrmugi, kui mees teatas, et viskab ülejäänud pärastlõunaks pikali.
Ent Thomas Bowman puhkas sel pühapäeva pärastlõunal vähe, sest tegevusplaan oli ta peas juba kuju võtmas. Postkontori paljundusruum oli tühi olnud ning pärast kirja kopeerimist oli ta seisatanud ja tagumises parklas seisvaid postiautosid jälginud. Väike postikaubik (ta polnud seda kunagi sellise pilguga vaadanud) oli nii anonüümne, kui üks sõiduk olla saab: ükski mööduja ei pannud tähele juhti, keda varjasid (kui kaubiku nina eest kabiini heidetud pilk välja arvata) selle väikese salaliku punase furgooni akendeta küljeuksed, ja mis võis segamatult hiilida ühest peatuspaigast järgmisesse, saamata ühtegi trahvikviitungit kiskjalikelt liikluspatrullidelt, kes Oxfordi rahvarikkamatel tänavatel saaki varitsesid. Kirjas anus mees, kes Margareti elu nii kibedaks tegi, et naine temaga emaspäeval kell 12.50 South Parade’i tänaval asuva Summertowni raamatukogu ees kokku saaks, ning jah! – ka tema, Tom Bowman, läheb kohale. Postiauto laenamine pole probleem, ta ajab selle korda. Pealegi oli ta enne seda, kui Margaret sõidueksamist läbi sai, ta sageli sama tee äärest peale võtnud ning mäletas suurepäraselt, et South Parade’i ja Middle Way nurgal on väike postkontor, mille postkast seisab otse ukse ees. Sobivamat kohta poleks saanud tahtagi.
Korraga aga turgatas talle pähe: kui kaua see kiri oli naise kotis olnud? Kirjal polnud kuupäeva – polnud võimalik teada saada, millist esmaspäeva silmas peeti. Kas see oli eelmine esmaspäev? Ta ei saanud milleski kindel olla ja ometi valdas teda veendumus, et naine oli kirja, mis oli arvatavasti saadetud tema töökohta, kätte saanud vaid ühe või kahe päeva eest. Peaaegu sama kindel oli ta selleski, et Margaret teeb täpselt seda, mida mees temalt palunud oli. Mõlemas asjas oli Thomas Bowmanil õigus.
Järgmisel esmaspäeval kümme minutit enne ühte nägi ta küljepeeglist Margareti enda poole tulemas ja surus end istme vastu, kui naine kõigest kahe-kolme jardi kauguselt möödus. Minut hiljem peatus otse tema ees Summertowni raamatukogu kõrval Maestro, juht küünitas kaasreisijaust avama, ja kiirendas seejärel minema, Margaret Bowman kõrval istumas.
Postkontori kaubik oli kolm autot tagapool, kui Maestro jõudis Woodstock Roadi kolme tee ristile ning sellel hetkel lükati käima sündmuste ahel, mis päädis mõrvaga – mõrvaga, mida oli planeeritud aeglase põhjalikkusega ning mis pandi toime kärme raevukusega.
KOLMAS PEATÜKK
Jumal sõnas: „Sain valmis veel ühe aasta:
hallid, rohekad, pruunid ja valkjad
mullakamaral puistasin lehed,
ussi peitsin ma mätta rüppe,
lasksin loojuda viimasel päeval.“
St. Gilesi kolmerealine puiestee on kolmes või neljas kohas märgistatud malmist tänavasiltidega (valged tähed mustal taustal), mis olid sepistatud Lucy valukojas Jericho lähistel. Ja kuna Oxfordi peeti õpetatud linnaks, ilutses viimase s-i järel ülakoma: tõepoolest, kui inglise keele õppetoolis viidaks läbi hääletus, manitsetaks tulevasi sildikirjutajaid lisama veel üht s-i ja trükkima „St. Giles’s“1. Kuid vähesed peategelastest, kes järgnevas kroonikas figureerivad, olid tuttavad Fowleri ettepanekutega omastava käände ümber kerkinud raskuste leevendamiseks, sest tegemist oli inimestega, keda oleks linnas nii sageli tehtava jämeda eristuse järgi silmapilkselt – ja õiglaselt – liigitatud pigem „võimu“, mitte „vaimu“ kilda.
St. Gilesi põhjaotsas, kus kolmnurkse muruplatsi keskel avaldab kivisammas austust kahes maailmasõjas langenutele, jaguneb tee vasakul Woodstock Roadiks ja paremal Banbury Roadiks. Kui pöörata neist kahest viimasesse (tänavale, kus puhtjuhuslikult oli palju aastaid elanud peainspektor Morse), leiab kaasaegne külastaja end pärast mõnesaja-jardist jalutuskäiku silmitsi üsna ühetaolise majaderiviga – hoonetega, mille stiili oleks õige nimetada Veneetsia gootikaks: majade ukseavade kohal on teravatipulised kaared, nagu ka kobaras akende kohal, mis on omakorda kitsaste vertikaalsete marmorsammastega jagatud kahte või kolme ossa. Näib, nagu oleks Ruskin isiklikult arhitektidele kuklasse hinganud, kui need ١٨٧٠ndatel oma projekte joonestasid. Suurem osa neist majadest (kollakasbeežide telliste ja lillakassiniste katusekividega) võivad tänapäevasele pilgule paista üsna rangete ja vaimuvaestena. Aga taoline hinnang võib ekslik olla: nägusad oranžidest tellistest ribad pehmendavad mõnegi sellise üleva hoone kiriklikku vagadust ning kaarte kohal rõhutavad tipukontuure oranžid ja lillad mustrid, justkui oleks vana Paabeli hoor lauvärvi võõpamisega pisut hoogu läinud.
Kui külastaja kõnnib edasi põhja poole, Park Townist mööda, muutub kogu vaatepilt, sest peagi avastab ta rõõmsatest oranžikaspunastest tellistest ehitatud majad, mis jätavad pärast kergelt keelavaid Veneetsia fassaade sooja, head seltskonda tõotava mulje. Nüüd on katustel punased plaadid ja kivist põskedega aknaümbrused on värvitud peaaegu sama karva valgeks. Arhitektid, kes olid nüüd oma viisteist aastat vanemad ja vabanenud Ruskini vaimu lummutisest, projekteerisid aknapealsed mõistlikult ja lihtsalt sirgeks ja horisontaalseks. Ja nii ongi, et ligi pool miili St. Gilesist põhjapoole jäävad majad väljendavad oma ajastu vaimu – ajastu, mil esimesed kambad kolledži õppejõude tulid suletud nelinurksetest siseõuedest välja, et abielluda,
Inglise keeles tähistatakse omastavat käänet reeglipäraselt ülakoma ja s-iga (siin ja edaspidi tõlkija märkused).
