Mõrv kõrvalhoone numbris 3. Colin Dexter

      Või nelipühadel.

      Või jõulu ajal.

      Või, nagu juba nägime, aastavahetusel.

      Nüüd, kus jõulud olid möödas, ootas Sarah Jonstone oma ametlikku nädalast puhkust – tervet nädalat eemal kõigest, eriti uusaastapidustustest, mis polnud teda millegipärast kunagi taltsutamatu joovastusega täitnud.

      Jõuluüritus pidi tõenäoliselt taas üle broneeritama ning see tõsiasi oli peamine põhjus – kuigi mitte päris ainuke –, miks John Binyon pingutas iga viimast närvirakku, et vähemalt osa hiljuti soetatud, kuigi vaid osaliselt välja ehitatud kõrvalhoonest enneaegselt kasutusse võtta. Algselt taotles ta projekteerimisluba ühekordse ühenduskoridori ehitamiseks Haworthi hotelli ja külgneva maaomandi vahele. Aga kuigi kõnealune füüsiline vahemaa oli kõigest umbes kakskümmend jardi, osutusid võimaliku vajumise, maapinna taseme, äravoolu, tagavaraväljapääsude, kaubasissepääsude ja gaasijuhtmetega seotud probleemid nii hämmastavalt keerukateks, et ta hülgas oma varasemad ametliku ühinemise plaanid ja leppis eraldiseisva lisandusega, mis oli peahoonest füüsiliselt eraldatud. Ent isegi see tagasihoidlik eesmärk osutus (Binyoni vaatepunktist) groteskselt kulukaks ja väljaminekute kestvuse märgiks sai kollane tornkraana, mis kõrgus nagu mõni tohutusuur kreeka gamma paigas, mis oli varem olnud krüsanteemide ja sõrmkübaratega aed vastsoetatud krundi tagaosas. Augusti lõpust peale pakkus tolm, mida oli tellingutelt lakkamatult langenud, ärritavat konkurentsi päevläbi pöörlevale segumasinale ning kolksudele ja vasardamisele, mis märkisid kõiki ärkveloleku- ja töötunde. Aga kui talv lähemale jõudis – eriti rekordsajuses novembris –, hakkasid taolised ebamugavused tagantjärele pisut enama kui põgusate ärritajatena tunduma. Sest nüüd muutus plats, kus ehitajad olid päevast-päeva rüganud, paksu ja kleepuva tumeoranži mudaga mädasooks, meenutades Passchendaele lahingutandrit. Muda tungis kõikjale: see kattis paksult tööliste kärurattaid, moodustas krohvikihi ehitusplatsi piirdeplankudele ja kuivemaid kohti ühendavatele laudteedele, ning (vahest kõige tüütumalt) andis hotelli peasissepääsule, nagu ka looteeas juurdeehituse lisasissepääsule, samasuguse välimuse, nagu oleksid teel D’Urberville’ide Suurte Karjatalude orgu. Hotellitasudes tuli ilmselgelt järele anda ja Binyon tegi jõulu- ja uusaastabrošüürides kiired parandused, kuulutas välja mitte kunagi korduva sooduspakkumise 15%-lise allhindlusega peahoone tubadelt ja 25% (mitte kübetki vähem!) kolmelt kahe voodi ja ühelt ühe voodiga toalt, mis olid nüüd pooleldivalminud kõrvalhoone esimesel korrusel saadaval. Ja see tõepoolest oligi soodne: ei mingeid töömehi, ei mingit müra, ei mingeid erilisi ebamugavusi puhkuste perioodil – kui välja arvata see kõikjalviibiv muda…

      Nende raskuste ning detsembri alguses jätkunud jõleda ilma koondtulemus oli see, et hoolimata igapäevasest tolmuimemisest ja nühkimisest, vajasid paljud põrandakatted, vaibad ja linoleumilapid pärast jõulukülaliste lahkumist nii meeleheitlikult üleüldist šampoonitamist, et 30. detsembril otsustati korraldada täiemõõduline suurpuhastus, et valmistuda uusaastarahva – või sellest enamuse – saabumiseks 31. detsembri keskpäevaks. Aga tekkis takistusi. Parimalgi ajal oli piisavalt raske palgata ettekandjaid, toateenijaid ja koristajaid. Ent kui abikäsi oli vaja eriti kiiresti, nagu nüüd, ja kui kaks tavapärast koristajanaist olid grippi jäänud, nagu nüüd, leidus vaid üks lahendus: Binyon ise, tema tõrges kaasa Catherine, Sarah Jonstone ja Sarah’ nooremabi-administraator Caroline kutsuti 30. detsembril varakult relvile, ning nad kuulutasid (relvastatuna tolmulappide, harjade, kaabitsate ja tolmuimejatega) allakäinud ruumidele niivõrd tulemusliku rünnaku, et sama päeva õhtupoolikuks olid kõik toad ja koridorid nii hotelli peahoones kui ka kõrvalhoones täielikult puhtaks küüritud kõigist jõuluaegsete lõbutsejate ja tegelikult ka nende eelkäijate jäetud soistest, mudakoorikuga kaetud jälgedest. Kui kõik oli valmis, tundis Sarah lausa enneolematut väsimust, kuigi see ebatavaline füüsiline töö polnud – kaugel sellest! – tema meelest üdini ebameeldiv olnud. Tõsi, tal valutasid ühtäkki paljud kehaosad, mille võimaliku töökorra ta oli unustanud, eriti roietest allapoole jääv ala ning lihased põlveõndlas. Ent füüsiline tegevus suurendas tema naudingut eesseisvast puhkusest ning, näitamaks kogu maailmale, et ta on selle teiste ja parimate liikmete vääriline, oli ta vedelenud pikas vahuses vannis ja helistanud seejärel oma ainsale tõelisele sõbrale Jennyle, et teatada ümbermõtlemisest, öelda, et ta tunneb end hästi ja on tahtmist täis ning tuleb ikkagi hea meelega samal õhtul Jenny Põhja-Oxfordi korterisse peole (juhtumisi kõigest kiviviskekaugusel Morse’i enda väikesest poissmeheelamust). Jenny tuttavad – kahtlase moraaliga nagu nad olid – olid ühtlasi ka üsna vaieldamatult (ja peaaegu eranditult) huvitavad, ning täpselt kell ١.٢٠ öösel küsis üks vatsakas keskealine sakslane, kes korrutas tüütult, kui väga talle meeldib Thomas Mann, pooleldi joobnud Sarah’lt ootamatult (jah, nii lihtsalt see käiski!), kas too tahaks temaga voodisse minna. Ja hoolimata nende väga põgusast tutvusest, lasi Sarah end ainult pooleldi vastutahtsi Jenny vabasse magamistuppa vedada, kus ta samavõrd põgusalt tolle karvase Bergisch Gladbachist pärit juristiga armatses. Tal puudusid selged mälestused, kuidas ta lõpuks omaenda Middle Way korterisse tagasi oli jõudnud – tänavale (nagu hoolikas lugeja mäletab), mis küündib South Parade’ini ja päädib postkontoriga.