aga teab puha ladinakeelseid asju – ja külaline oli võtnud ta käe ning seda imetlenud, aga ka tõrelnud temaga katkise küüne pärast. Ta tuli veelgi külla, ja veel, kuni teda hakati ootama; ta tõi kaasa oma õhukesi raamatuid ja täiesti tarbetuid kivikesi. Mees kiusas teda, pani oma pöidla ta peopessa ja surus, kuni hakkas nii valus, et tundus, nagu koonduksid kõik ta meeled ja teadvus sesse pakitsevasse punkti. Hampsteadi tiigid, kuldnokad videvikutunnil, lammaste sõrajäljed pehmes poris – kõik see tundus tema juuresolekul huvitu, tühine. Ta hakkas neid häbenema, hakkas häbenema oma lohakat lotakat riietust, oma palmitsemata juukseid.
Kord ütles mees: „Jaapanis hakatakse padasid parandama sulakulla abil. Oleks see vast põnev: murraksin su katki ja siis parandaksin haavad kullaga.“ Aga ta oli seitseteist ja rüütatud noorussoomusega ega saanudki tunda lihasse lõikuvat tera; ta naeris, ja mees naeris vastu. Üheksateistkümnendaks sünnipäevaks oli ta vahetanud linnulaulu sulglehviku vastu, kõrges heinas askeldavate ritsikate asemel oli putukatiibadega täpitatud pihtkuub; ta taljet pitsitas vaalaluu, tema küljes rippus vandlit, ta juuksed olid pletitud kilpkonnakilbist nõelaga. Ta hakkas vestlema raugelt, et varjata oma kõnekonarusi, tema jalutuskäigud viisid eikuhugi. Mees kinkis talle kuldsõrmuse, mis oli liiga väike, ja aasta pärast veel ühe – see oli eelmisestki väiksem.
Unelema jäänud lese äratasid ülevalt kostvad sammud, mis olid aeglased ja sama täpselt mõõdetud nagu kella tiksumine. „Francis,“ ütles ta. Ta istus vaikselt ja ootas.
Aasta enne isa surma ja vahest pool aastat pärast seda, kui isa haigus oli hommikusöögi ajal endast esimest korda märku andnud (klomp kurgus, mis takistas kuiva toidu läbipääsu), koliti Francis Seaborne maja neljandale korrusele koridori kaugeimasse otsa.
Ta isa poleks tundnud koduste asjatoimetuste vastu kübetki huvi isegi juhul, kui ta poleks toona olnud hõivatud parlamendis, kus aitas vastu võtta eluasemeseadust. Kolimisotsuse tegid üksnes ema ja Martha, kes oli palgatud lapsehoidjaks, kui Francis oli veel väike poiss, ja kes enda sõnutsi ei jõudnudki kuidagi lahkumiseni. Seni oli usutud, et kõige parem on hoida last ligiduses, sest ta magas öösiti rahutult ja oli tihti ilmunud uksele ning kord või paar isegi akna alla. Ta ei küsinud kunagi juua ega lohutust, nagu lapsed ikka teevad, seisis lihtsalt lävel, hoides käes mõnd oma paljudest talismanidest, kuni rahutustunne sundis magaja pead tõstma.
Peagi pärast kolimist ülatuppa, nagu Cora seda nimetas, kaotas poiss öiste rännakute vastu huvi, rahuldudes sellega, et kogus (keegi ei rääkinud kunagi varastamisest) kõike, mis talle meeldis. Need asjad paigutas ta oma toas keerulise ja arusaamatu plaani järgi, mis oli muutunud iga kord, kui Cora tegi oma emalikku ringkäiku; selles oli ilu ja kummalisust, mida ta oleks imetlenud, kui seda teinuks kellegi teise poeg.
Kuna oli reede ja isa matusepäev, oli ta ennast ise riidesse pannud. Üheteistaastasena oskas ta särki õigetpidi selga panna ja õigesti kinni nööpida. See, et isa oli surnud, näis talle saatuselöögina, ent mitte hullemana kui tõik, et ta oli eelmisel päeval ühe oma aarde ära kaotanud (tuvisule, üpris tavalise, aga selle sai painutada ringiks, ilma et vars oleks murdunud). Kui talle oli asjast räägitud – ja ta oli tähele pannud, et ema ei nuta, vaid on jäik, aga ka kuidagi lõkendav, otsekui piksevalguses –, oli ta esimene mõte: ma ei saa aru, miks sellised asjad minuga juhtuvad. Ometi oli sulg kadunud, isa oli surnud ja paistis, et ta peab kirikusse minema. See mõte oli talle meeltmööda. Ta ütles, ise teades, et kõlab asjaolusid arvestades ülearu muretult: „Muutus on sama hea kui kõik muu.“
Kõige suurem kannataja Michael Seaborne’i surnukeha leidmisele järgnenud päevil oli koer. Ta niutsus haigetoa ukse taga ja oli lohutamatu; paitamine oleks ehk aidanud, aga kuna keegi ei suvatsenud oma kätt tema võidunud kasukale langetada, saatis surnukeha kordasättimist („Pane üks pennine ta silmale“, mille peale Martha kostis: „Ma ei usu, et Peetrus vaevaks võtab …“) seesama kõrge kiun. Koer on nüüd muidugi lõpnud, mõtles Francis, patsutades rahulolevalt üht koerakarvatutti, mille ta oli võtnud isa varrukalt, ja nõnda oli ainus leinaja nüüd ise leinatav.
Ta ei teadnud täpselt, mis rituaalid kuuluvad surnu ärasaatmise juurde, aga ta uskus, et tasub olla korralikult ette valmistatud. Ta kuuel oli palju taskuid, milles sisalduvad esemed ei olnud just lausa pühalikud, aga tema arvates sobisid need ees ootavaks ettevõtmiseks hästi. Praguline prilliklaas võimaldas vaadata asju nihkes; karvatutt (ta lootis, et seal on ikka veel mõni kirp või puuk, ja selles – kui tal tõesti peaks nii palju õnne olema – üks veretilk), rongasulg, tema parim, otsast sinakas; kangariba, mille ta oli rebinud Martha kleidisiilust, kui oli märganud, et sellel on Wighti saare kujuline pestamatu plekk; ning täpselt keskele uuristatud auguga kivi. Taskud täis laadinud ja sirgu patsutanud ning üle lugenud, läks ta alla ema otsima ja iga sammu juures neist kolmekümne kuuest, mis viisid ema toani, posis ta sõnu: „Siin – täna – läinud – homme; siin – täna – läinud …“
„Frankie …“ Kui väike ta on, mõtles naine. Poisi nägu, mis kummalisel kombel ei meenutanud kumbagi vanemat, kui välja arvata ehk isa ilmetuna näivad tumedad silmad, oli osavõtmatu. Ta oli juukseid kamminud ja silunud need tihedalt vastu pead, ning see, et poeg oli võtnud vaevaks ennast üles viksida, tegi emal südame soojaks ja ta sirutas käe välja, aga lasi sel siis sülle langeda. Poiss seisis, patsutas järgemööda taskuid ja küsis: „Kus ta praegu on?“
„Ta ootab meid kirikus.“ Oleks ta pidanud poja oma embusse võtma? Tuleb tunnistada, et too ei paistnud just erilist lohutust vajavat.
„Frankie, kui sa tahad nutta, siis selles pole midagi häbeneda.“
„Kui ma tahaksin nutta, siis nutaksin. Kui ma tahaksin midagi teha, siis teeksingi.“
Ta ei hakanud pojaga sõitlema, sest too ei teinud õieti muud, kui tõdes fakti. Poiss patsutas uuesti iga taskut ja ema ütles: „Sa võtad oma aarded kaasa.“
„Ma võtan oma aarded kaasa. Mul on aare sulle (pats), aare Marthale (pats), aare isale (pats) ja aare mulle (pats-pats).“
„Aitäh Frankie …“ – rohkem polnudki midagi öelda; aga viimaks saabus Martha, kirgastades tuba, nagu talle alati omane, hajutades pelgalt oma kohalolekuga kerge pinge, mis oli võimust võtnud. Ta puudutas möödaminnes Francise pead, otsekui oleks too laps nagu iga teinegi, ta tugev käsi libises ümber Cora piha; ta lõhnas sidruni järele.
„Hakkame minema,“ ütles ta. „Ta pani alati pahaks, kui me hilinesime.“
Kell kaks lõi Martini kirik matusekella, mille kõla kaikus üle Trafalgari väljaku. Francis, kelle kuulmine oli halastamatult terav, surus kindais käed kõrvadele ja keeldus enne sisse astumast, kui viimane hela oli vaibunud, nõnda et kirikulised pöördusid hilja peale jäänud leske ja ta poega vaatama ning ohkasid rahulolevalt: kui kahvatud nad on! Kui kombekas! Ja vaadake vaid seda kübarat!
Cora jälgis pärastlõunast talitust erapooletu huviga. Löövis lebas altarit varjavas kirstus, mis paiknes millelgi lihunikupukki meenutaval, tema abikaasa keha, mida ta ei olnud enda mäletamist mööda kunagi üleni näinud – ainult põgusad ja taoti paanilised pilgud väga valgele ihule, mis kattis õhukese kihina ilusaid luid.
Teda jahmatas arusaam, et tegelikult ei teadnud ta midagi mehe ühiskondlikust elust, mida too veetis (tema kujutluses) alamkoja ühetaolistes ruumides ja Whitehalli seltskonnas ja klubis, kuhu tema ei pääsenud, sest oli õnnetul kombel sündinud naiseks. Võib-olla käitus ta mujal südamlikult – jah, võib-olla just nii oligi –, võib-olla oli naine olnud omamoodi piksevarras, mis maandas mujal kogunenud julmust. Selles oli midagi õilsameelset, kui järele mõelda; ta langetas pilgu oma kätele, otsekui arvates, et võib seal näha stigmajälgi.
Tema pea kohal kõrgel musta värvi rõdul, mis hämaruse
