style="font-size:15px;"> „Kusagil seal,“ ütles Cora jälle Martha kõrvale astudes, „kogu selle kivipuru ja prahi sees on tema kingapaar ja võib-olla ka jalaluud, millest ta ilma jäi …“
„Ma ei usu sellest sõnagi; vaata, tuled pannakse põlema ja kell on viis läbi. Me peaksime tagasi minema ja Frankie järele vaatama.“ See oli tõsi, nad olid jätnud Frankie voodisse, tihedalt ja jäigalt tekki mähitud nagu muumia, ning tema eest pidi hoolitsema majaperemees, kes oli ise kolm poega üles kasvatanud ja pidas Cora last taltsaks olevuseks, kelle nohust saab supiga jagu. Kimbatuses Francis – see mees ei suhtunud temasse mitte ainult vähimagi kahtluseta, vaid läbinisti osavõtlikult – oli nõustunud näitama üles napivõitu lahkust, millesarnast ta ema ei olnud kunagi pälvinud. Ta olevat andnud majaomanikule ühe oma aarde (raudpüriidi tükikese, mida tema lootmisi võinuks kogemata kullakski pidada) ja võtnud lugemiseks Sherlock Holmesi jutte. Cora pani küll imeks, kuidas on võimalik tema poja pärast muretseda (haigena muutus poisi nägu heledaks ja tütarlapselikuks, nii et ta süda läks hellaks), aga oli ometi nende lahusolekuga rahul. Elu neis kahes pisikeses toas oli sundinud teda kokku puutuma poisi väikeste rituaalidega ja lapse ükskõiksus tema viha või helluse vastu ei saanud märkamata jääda; tema vabadusepäev lossitornis ja raagus pajud Colne’i kaldail olid olnud nauditavad ning ta tõrkus seda lõpetamast. Martha, kes mingi trikiga oskas panna Cora mõtted sõnadesse veel enne, kui need olid kujugi saanud, ütles: „Vaata nüüd, su mantel on vettinud ja juuksed läbimärjad, lähme mõnda kohvikusse ja ootame, kuni vihm järele jääb.“ Ta osutas pilguga tilkuva varikatuse poole, mille all paistsid aknaist koogikuhjad.
Cora ütles ettevaatlikult: „Pealegi ta magab juba, eks ju? Ja ta on nii pahur, kui ta üleval on …“ Süütunnet jagades sammusid nad mööda märga sillutist, mida eretas madal päike, ja olid jõudnud varikatuseni, kui Cora kuulis tuttavat häält. „Missis Seaborne, nagu ma näen!“
Ta piidles hämarat tänavat ja küsis: „Kas keegi on meid siin näinud?“
Martha, pannes pahaks järjekordset sekkumist nende tegemistesse, sikutas teda kotirihmast. „Kes võib sind siin tunda? Me pole olnud siin nädalatki; kas sa ei võiks ükski kord märkamata jääda?“
Hääl kõlas uuesti – „Cora Seaborne, nii tõesti, nagu ma siin seisan ja hingan ja eksisteerin!“ – ning rõõmuhüüatuse saatel astus ta ruttu kõnniteele ja tõstis käe. „Charles! Tule siia! Tule siia minu juurde!“ Charles ja Katherine Ambrose, kes kõndisid tema poole kahe vihmavarju all, mis olid nii suured, et võtsid enda alla terve tänava, pakkusid tavatut vaatepilti. Michael Seaborne’i kunagisest kolleegist Charlesist – kes täitis Whitehallis üht neist paljudest rollidest, milles Cora iialgi selgust ei saanud – oli saanud nende Foulis Streeti seltsielu püsikülaline. Tema säravad vestid ja tema küllastumatu kirg asjade vastu varjasid nutikust, mida enamik ei osanud tähele panna; tõik, et Cora oli selle kohe nende esimesel kohtumisel ära tundnud, oli teinud mehest enam-vähem tema orja. Võib-olla mõneti üllatavalt oli ta jäägitult ustav oma abikaasale, kes oli oma suure mehe kõrval tilluke ja pidas teda alati võluvaks. See paar oli helde, heatahtlik ja osavõtlik, ning kui nad olid kinnitanud, et ükski teine arst peale Garretti ei suuda piinlevat Seaborne’i aidata, oli tundunud võimatu nende soovitusest ära öelda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
