püsiv kiindumus ei oleks mahtunud ta eelarve piiresse; ent hoolimata pimedusest ja kaugusest kandis üks tume pilk temani naerukehutuse. Marthagi tajus seda ja näpistas teda seepeale reiest, nõnda et hiljem, kui Hampsteadis ja Paddingtonis ja Westminsteris valati veini välja, räägiti: „Seaborne’i lesk ahastas valust, kui preester kuulutas: „Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb“; see oli ju omamoodi ilus.“
Francis tema kõrval muudkui sosistas, pöial suule surutud, silmad kõvasti kinni pigistatud – nõnda nägi ta välja nagu väikelaps, ja ta pani käe poja käele. See oli seal täiesti liikumatu ja väga soe ning mõne aja pärast tõstis ta oma käe jälle ära.
Pärastpoole, kui pinkide vahel laperdas musti pihtkuubi nagu vareseid, seisis Cora kirikutrepil ja tänas lahkuvaid kirikulisi, kes olid äärmiselt südamlikud, äärmiselt hoolitsevad: ta peab meeles pidama, et tal on linnas sõpru, et ta on üheskoos oma kena pojaga alati õhtusöögile oodatud, et nad on oma palvetes temaga. Ta ulatas Marthale edasi nii palju nimekaarte ja nii palju väikseid lillekimpe ja nii palju mälestusraamatuid ja mustaservalisi albumeid, et mõni mööduja oleks võinud pidada seda eksikombel pulmapäevaks, olgugi mõnevõrra süngeks.
Polnud veel õhtugi, aga külm õhk tihenes trepiastmeil lambivalguses sätendavaks härmatiseks ja udu mähkis linna kahkjasse palakasse. Cora võdises ja Martha tuli talle pisut lähemale, nõnda et ta võis tunda soojust, mida see tihke kere läbi ühe oma parima mantli kiirgas. Francis seisis natuke eemal, vasak käsi tuhnimas kuuetaskus, parem rahutult juukseid silumas. Ta ei paistnud olevat kuigivõrd vaevatud, muidu oleks emb-kumb naine ta nende kahe vahele tõmmanud, pomisedes samal ajal lohutussõnu, mida olnuks nii lihtne öelda, kui neid vaid oodatud oleks. Seeasemel näis ta olevat vaoshoitult leppinud, et tema kallist rutiini oli rikutud.
„Olgu issand meile armuline!“ ütles viimase matuselise lahkudes musta kaabuga doktor Garrett kergendunult, et kõik on möödas ning nüüd saab jätkata õhtuse meelelahutuse ja hommikuste tööasjadega. Seejärel, minnes sujuvalt üle tõsisemale toonile, mis oli tema juures nõnda vastupandamatu, haaras ta Cora kinnastatud käest. „Väga tubli, Cora, sa olid tubli. Kas ma võin su koju saata? Luba, ma saadan. Ma olen näljane. Aga sina? Ma võiksin terve hobuse ühes varsaga ära süüa.“
„Sa ei saa endale hobust lubada.“ Martha rääkis arstiga üksnes ärritust väljendades; Paharetiks oli Cora kutsunud teda, ehkki keegi seda enam ei mäletanud. Mehe käimised Foulis Streeti majja – esiti tööülesannete, hiljem kiindumuse tõttu – vihastasid Marthat, kes uskus, et tema enda kiindumusest piisab küllaga. Mees oli oma kaaslannast vabanenud ja pannud rinnataskusse musta äärisega taskuräti.
„Miski ei meeldiks mulle rohkem kui üks pikk jalutuskäik,“ ütles Cora. Francis, otsekui märgates ema äkilist kurnatust ja nähes selles kauplemisvõimalust, astus ruttu ta juurde ja nõudis, et nad läheksid koju metrooga. Nagu ikka ei kõlanud see lapsiku nuiamisena, millega nõustumine oleks talle heameelt valmistanud, vaid pelga tõsiasja sedastamisena. Garrett, kes ei olnud veel õppinud poisi murdumatut tahet pehmeks rääkima, ütles: „Mulle piisab tänaseks päevaks Hadesest,“ ja viipas mööduva troska poole.
Martha võttis poisi käe, ja suurest üllatusest ei tõmmanudki too seda ära. „Ma viin su koju, Frank, seal on soe, ja mina ei tunne oma varbaid … aga Cora, kindlasti ei suuda sa kogu maad jalutada – see on vähemalt kolm miili.“
„Kolm ja pool,“ kostis arst, nagu oleks ta isiklikult sillutisekive paigaldanud. „Cora, las ma jalutan sinuga.“ Voorimees viipas kannatamatult ja sai vastuseks siivutu žesti. „Sa ei tohiks seda teha. Sa ei saa üksi minna …“
„Ei tohiks? Ei saa?“ Cora võttis kindad, mis ei pakkunud külma eest rohkem kaitset kui ämblikuvõrk, käest. Ta sirutas need Garretti poole. „Anna mulle enda omad … ma ei taipa, miks selliseid tehakse või miks naised neid ostavad … ma saan jalutada ja jalutangi. Vaadake, ma olen jalutamisriietes.“ Ta kergitas mantlisiilu ja näitas saapaid, mis sobinuks paremini koolipoisile.
Francis oli emale selja keeranud, tundmata enam huvi, millise pöörde võiks õhtu veel võtta; tal oli oma ülakorruse toas palju teha, ja tal olid mõned uued asjad (pats-pats), mis nõudsid ta tähelepanu. Ta tõmbas käe Martha peost ja hakkas linna poole sammuma. Martha, heitnud Garrettile kahtlustava ja oma sõbrannale kahetseva pilgu, jättis hüvasti ja libises uttu.
„Las ma lähen üksi,“ ütles Cora, sikutades kätte laenatud kindaid, mis olid nii viledaks kulunud, et polnud ta enda omist suurt soojemad. „Mu mõtted on nii puntras, et nende harutamiseks kulub miil või rohkemgi.“ Ta puudutas mustaservalist taskurätti Garretti taskus. „Tule homme hauale, kui tahad. Ma ütlesin, et lähen üksi, aga võib-olla selles ongi asi: võib-olla me oleme alati üksi, isegi kui oleme teiste seltsis.“
„Sinu järel peaks käima keegi ametimees, kes su tarkused üles tähendab,“ ütles Paharet pilklikult, lastes naise käel langeda. Ta kummardus liialdatult ja kadus troskasse, mürtsatades ukse naise naeru saatel kinni.
Pannes imeks, et ta suudab oma meeleolu nii järsult muuta, ei pööranud Cora esimese hooga läände, koju, vaid Strandi poole. Ta tahtis leida selle koha Holbornist idas, kus Fleeti jõgi voolab maa all – seal oli üks rest, mille alt võis vaiksel päeval kuulda, kuidas jõgi mere poole virdab.
Fleet Streetile jõudes uskus ta, et kui ta piisavalt pingutaks, kuuleks ta läbi halli õhu, kuidas jõgi vulab oma pikas kalmusängis, ent kõlas ainult töine ja lõbus linnalärm, mida ei suutnud vaigistada ükski pakane ega udu. Liiatigi oli talle kord räägitud, et too jõgi oli nüüdseks vaevalt solgioja, mida ei paisutanud Hampstead Heathilt valguv vihmavesi, vaid kaldailt sorisevad inimsaadused. Ta seisis seal pisut, kuni käed hakkasid külmast valutama ja läbitorgatud kõrvanibud tuikama. Ta ohkas ja asutas end kodu poole minema, avastades, et see rahutustunne, mis oli kunagi Foulis Streeti kõrge valge majaga kaasas käinud, on kadunud, langenud kuhugi mustade kirikupinkide alla.
Martha, kes oli oodanud ärevalt Cora naasu (veidi üle tunni hiljem, tedretähnid valge puudri all kumamas ja must kübar viltu vajunud), hindas kõrgelt söögiisu kui terve mõistuse tunnismärki ja vaatas nüüd rahulolevalt, kuidas sõbranna sööb praemuna ja röstleiba. „Ma olen rõõmus, kui see kõik mööda saab,“ ütles ta. „Kõik need kaardid, kõik need käepigistused. Ma olen etiketist surmani tüdinud.“
Ema äraolekul oli metroosõidu mõjul rahunenud laps läinud klaasitäie veega ülakorrusele ja uinunud, õunasüdamik käes. Martha oli seisnud ta uksel ja märganud, kui tumedad on ta ripsmed ta valge palge taustal, ning poissi vaadates oli tal süda soojaks läinud. Koeraniru karvatuust oli leidnud koha padjal; kujutledes, et seal vohab täiu ja kirpe, küürutas ta poisi kohale, et see ära võtta ja tal rahulikult magada lasta. Aga küllap puudutas ta käsi padjapüüri, sest poiss oli silmapilk ärkvel, ja näinud ta käes karvatutti, tuli ta huulilt otsekui sõnatu raevukarje, nõnda et Martha pillas räpase nutsaku käest ja pages toast. Allkorrusele jõudes mõtles ta: „Miks ma teda ometi kardan? Ta on kõigest üks isatu poiss“ ning oli juba valmis tagasi minema ja nõudma, et too annaks selle ilge meenekese ära, ning võib-olla koguni leppima põsemusiga. Siis oli võti raginal lukuauku torgatud, ja seal oligi olnud Cora, nõudes tulesooja, visates kindad põrandale ja sirutades käed embuseks välja.
Hilisõhtul enne magamaminekut seisatus Martha Cora ukse taga – tal oli paar viimast aastat olnud kombeks end rahustada teadmisega, et sõbrannaga on kõik korras. Cora uks oli poikvel, kaminas põles praginal üks halg. Martha küsis lävel: „Kas sa magad? Kas ma tohin sisse tulla?“ ja astus vastust saamata paksule heledale vaibale. Kaminasimss oli täis nimekaarte ja tihedas kirjas mustaservalisi kaastundekaarte, musta paelaga seotud kannikesekimp oli kukkunud koldesse. Martha küünitas lilli üles tõstma, näis peagu, nagu tõmbuksid need tema ees tagasi ja peidaksid end oma südamekujuliste lehtede varju.
