Ja ta nägi ju nende autosid parkimisplatsil, ta teadis, et need autod viisid töötajad koju nende tegelike perede juurde, siin olid nad tööl, mitte midagi muud.
Sellegipoolest olid nad justkui lapsevanemad, ehk just mitte tema vanemad, kuid polnud haruldane, et paljud siinsetest elanikest rääkisid söögilauas palju oma lapsepõlvest, kuidas neid hoiti ja kuidas nendega räägiti. Tema poolest poleks küll pidanud nii palju korraldama. Ta oleks võinud siin istuda ja vaadata Olaugi hõredaid juukseid, teades, et tema omad on kammitud, ta oli kammi kraani all hoidnud ning proteesidki olid puhastatud. Aluspesu ja sokid olid puhtad, ta vahetas mõlemaid üle päeva, pärast duši all käimist, tihemini polnud küll vaja, kuna ta ei higistanud kunagi ning kuivatas end altpoolt põhjalikult.
Ka duši all käimisega sai ta ise hästi hakkama. See oli ju erakordne luksus, astuda seinas oleva kraani juurde ning haarata käsiduši järele. Neshovis oli ta kõhelnud päevade kaupa, vahel palju kauemgi, enne kui jaksas pesemise ette võtta. Kõigepealt tuli tal ületada helesinise vanni äär, enne kui vanni sisse sai, siis tuli leida tasakaal põhjas oleval libedal emailil. Ta oli õppinud jalgu mitte liigutama, kui ta vett endale peale lasi, sedasi säilis kontakt jalgade ja vanni põhja vahel ning ta ei libisenud, aga kui ta hakkas vannist välja tulema, tuli tal ju jalgu tõsta, siis pääses vesi taldade alla ja siis oli tal alati surmahirm kukkumise ees. Ta hoidis alati kahe käega vanni servast kinni ja tegi kõik liigutused ülima aeglusega, vahel läks selleks nii kaua aega, et vesi oli tema kehal peaaegu ära kuivanud selleks ajaks, kui ta pääses vannitoa põranda turvalisele pinnale ning võis ennast kuivatama hakata.
Enam sedasi polnud, nüüd oli duši all käimine muutunud hirmuvabaks rutiiniks. Olukord oli tal täielikult kontrolli all, ta polnud haige ning kõik tundus imeline. Imeline. Kõik oli turvaline, äärmiselt turvaline ja mõnus.
Ainuke, mida tema ja teised hooldekodu elanikud tegema pidid, oli suremine, nii nagu Astrid oli just teinud. Nad olid siin suremise pärast ja see oli iseenesest normaalne. Täitsa omal kohal, tegelikult.
Surema pidid ju kõik mingil ajahetkel, päris elu algusest peale liikusid kõik surma poole, ta polnud kokku lugenud, kui mitu korda oli ta varem oma elus soovinud surra, otsekohe surra, seega ei lasknud ta ennast häirida sellest, et oli siin suremise pärast, absoluutselt mitte, kuigi ta teadis, et see siin oli viimaseks peatus paigaks.
Tormod võttis pool kõvaks keedetud muna ning asetas selle kummuli võileivale ehtsa meiereivõi peale, seejärel pigistas ta oranži kalamarja ümarale munavalgele. Üks käsi sirutus üle tema õla ning kallas kohvi juurde.
„Ma arvasin, et sinusugune kohvitanta soovib juurde,” ütles hooldaja, kellele käsi kuulus, see oli Hannelore oma terava r-hääliku ja saksa aktsendiga, abielus Spongdalist pärit hipiga, nagu ta ise ütles, ilma et Tormod oleks kutist teadnud või sedagi, kuidas Hannelore üldse Bynesetti sattus. Ta oli äsja tööle võetud, kuuldavasti oli ta varem töötanud Trondheimi Katedraalkoolis. Kui aktsent kõrvale jätta, oli tema norra keel perfektne. Mõnede asendajatega oli asi hullem, nad olid küll kenad, aga neist polnud võimalik aru saada, nad käisid ringi nagu erinevatest maadest pärit kõnevõimetud olendid, kes vaevu suutsid omavahel suhelda.
„Tänan.”
„Nii õhtusöök kui hommikusöök koos meie teistega ühe ööpäeva jooksul, see on vist küll maailmarekord sinu jaoks, Tormod.”
Sellele Tormod ei vastanud. Tal polnud aimugi, mida sellistele asjadele vastata. Aga talle meeldis, kuidas Hannelore tema nime hääldas, pika u-ga ja põriseva saksapärase r-häälikuga. Tuurmud…
Kui ta sõi üksi oma toas, sai ta samal ajal lugeda. Ka polnud tal vaja mõelda proteesidele, mis tihtipeale valesti kokku käisid ja tegid klõbisevat häält, ta ei tahtnud, et teised märkaksid heli, mida ta ise polnud kunagi tähele pannud ja mille olemasolu oli ta alles vanadekodus märkama hakanud.
Ta märkas esimest korda pilke endal, kui ta istus elutoas ja oli just avaldanud soovi juua pärastlõunakohvi ning soovis selle juurde Mor Monseni kooki. Teised arvasid ilmselt, et ta krõmpsutab krõbeda koorikuga seapraadi. Ilmselt olid nii Tor kui Anna teda proteeside pärast sõimanud, ta täpselt ei mäletanud, väga paljud asjad tema juures polnud neile meeldinud.
Eile sai ta läbi Joseph Goebbelsi eluloo ning pidi alustama enne magama minekut kindral von Falkenhorsti raamatuga. Talle meeldis kõige rohkem lugeda neid raamatuid, mida ta oli lugenud juba mitu korda, nii teadis ta täpselt, millest juttu on, ja sai rahulikult puhata, ilma et peaks pidevalt kartma, et satub äkitselt millelegi tundmatule, mis viib tema mõtted omadele asjadele.
Nüüd, kui ta luges Torunni toodud uusi sõjaraamatuid, oli ta alati natuke ärevil. Ta ei pannud pleedi jalgadele, ta oli valvel, ta ei toetanud isegi pead tooli seljatoele, tal jäi lausa kael kangeks. Sellegipoolest oli ta ülimalt tänulik, et Torunn talle raamatuid ostis, mõelda vaid, ta tegi raamaturiiulist ja seal olevatest raamatutest pilti, et teada, mis raamatud tal veel puudu on.
Torunn oli hea. Ta oli nii hea. Raamatut von Falkenhorstist oli Tormod lugenud mitu korda, ta ootas juba, millal saaks uuesti sellesse söösta, seetõttu saigi ta minna teiste juurde, õhtusöögilauda, enne kui raamatu uuesti kätte võtab. Goebbelsist von Falkenhorstini. See oli suur hüpe. Saksamaalt Norrasse, tegelikult.
Aga kui ta eile õhtul oma toast välja taarus, oli ta ikka veel nii haaratud Goebbelsist, et mõtles vaid tollele kängunud jalale ning talle tundus, et tal endal oli selline jalg all, kujutas ette, kuidas ta toetub kompjalale, mille otsas on eritellimusel tehtud kõrgema tallaga king, ülipika püksisäärega, mis seda varjab. Ta oleks juba peaaegu lonkama hakanud.
Tal oli üpris hea meel, kui ta istus söögilaua äärde. Sealt oli ka hea ülevaade pakutavast, selle asemel et istuda oma toas nagu mingis vaakumis, kus ta soovis alati kõige igavamaid asju võileivale, kui hooldusõde seda küsis, nagu ta ei mäletaks enam ei kalamarja ega krevetisalatit.
Siis oli Astrid ka seal istunud, täiesti loomulik ja elus, ta rääkis rühmvõimlemisest, oli koos tema ja teistega, peaaegu üheksakümmend viis aastat vana, nagu ta nüüd kuulis teisi ütlevat. Ta polnud kunagi Astridiga ühtki sõna vahetanud, polnud lihtsalt juhust olnud. Ta oli vist juuksur olnud, lisaks töötas ta kontoris mitu aastat, mida iganes see ka ei tähendanud, ta viis rattaga ära midagi tähtsat vastupanuliikumise heaks sõja ajal, mis oleks pannud ta suurde ohtu, kui keegi oleks sellest teada saanud, seda oli ta kuulnud, ta oli tähele pannud, et Astrid polnud eriti ilus, kuid tal oli mõnus hääl, mitte kriiskavalt kõrge nagu paljudel teistel siin. Ilmselt oli tal hea kõrvakuulmine, see pidi vist sõltuma hääletoonist, mida inimene kasutab.
„Tal ei käinud just tihti külalisi,” ütles Olaug.
„Nad elavad ju nii kaugel,” ütles Eliise.
„Aga nüüd on nad sunnitud tulema,” ütles Gertrud, kes elas kohe tema kõrval ning kudus kogu aeg, ta tütar ei tulnud kunagi külla, ilma et tal poleks kaasas olnud suurt kotitäit lõnga.
„Ilmselt võtab sinu oma kõik enda õlule, Tormod,” ütles Olaug.
Margido sai tihtipeale siinsed lahkunud endale, omastele meeldis, et ta oli kohaga seotud. Lisaks olid nad olnud matustel, kus Margido oli kõike korraldanud, ja said seal kinnitust oma valikule. Seda oli Margido talle rääkinud, sellised olid vist usklikud, mõtles Tormod, Margido ei uhkeldanud kunagi sellega, aga ta polnud ka sellise uhkeldava loomuga. Selge see, et inimesed tahtsid kasutada neile tuttavat matusebürood, nii oli tark ja mõistlik. Astridi omaksed ei tundnud ju Margidot, aga ta arvas, et ehk siinsed töötajad soovitasid teda.
Ta näris lõpuni, enne kui vastas.
„Vist jah,”
