nii kiiresti kui võimalik, et siis saaks urni saata Notoddenisse, kus nad kõik elasid. Ülejäänu pidid nad seal ise korraldama, nii eraviisilise matusetseremoonia kui urni muldasängitamise.
Torunn juurdles selle üle, miks Astrid Isakstuen oli sattunud perest nii kaugele või siis miks oli ülejäänud pere temast nii kaugele maha jäänud. Kuigi Torunn oli alles uustulnuk selles valdkonnas, oli ta jõudnud juba palju mõelda selle üle, kui vähe nad teadsid nendest vanuritest, kes ära surid, nende elust, selle keerdkäikudest ja juhtumistest, kuni selle hetkeni, mil nad Margidoga tõstsid lahkunu puusärki, valgele siidlinale ning panid ta pea valgele padjale. Nii palju lugusid läks kaduma, nii paljudest asjadest ei kuulnud enam kunagi midagi, ka omaksed mitte, kõik, mida välja ei öeldud, kõik, mida ei küsitud, kõik, millest kunagi ei räägitud, kõik saladused, mida varjati, teadlikult või siis mitte.
Keegi ei vastanud, kui ta koputas vanaisa uksele. Ta ootas paar sekundit, enne kui ise ukse avas.
Vanaisa istus tugitoolis ja magas lahtise suuga, pea puhkamas kaelatoel, päeval magamine polnud tema moodi, prillid olid ninalt alla libisenud ja vedelesid avatud raamatul tema süles. Toas oli palav ja õhk oli paks, ta läks üle põranda ja avas vaikselt akna, vanaisa ärkas, natuke segaduses, vanamehelikult ja väriseval moel, aga ta naeratas kohe, kui avastas, et Torunn oli seal, kobas prillide järele ning tõmbas ettevaatlikult oma heleda keeleotsaga üle huulte.
„Ma väsisin nii ära pärast sööki,” ütles ta ja köhatas ettevaatlikult, just nagu kopsudest ei tuleks piisavalt õhku üles. Ta liikus liiga vähe.
„Kas lõunasöögist pole mitte juba tükk aega möödas? Te sööte ju kell kolm?”
„Ja-ah, aga… Kas sa tulid selle tõttu…”
„Jah. Astrid Isakstuen. Kohe tuleb ka Margido. Kas sa tundsid teda?”
„Ei.”
„Siin on hullupööra palav, igaüks võiks siin jalapealt magama jääda. Mul on külma Solot sulle, otse minu külmkapist, ehk sa tahad kohe natuke?” ütles Torunn ja tegi akna pärani lahti.
„Oojaa. Ole sa tuhandest tänatud, Torunn. Mul on siin laua peal üks klaas.”
„Kas ma võin ehk ukse ka lahti teha?”
„Ei. Siis on siin tuuletõmbus.”
„Mis teil lõunaks oli?” küsis Torunn ja kallas limonaadi väikesesse klaasi, hooldekodus polnud suurtel klaasidel mõtet, kuna vanad inimesed jõid nii vähe, liiga vähe, teadis ta. Aga nüüd läks see küll nagu kerisele.
„Pikkpoiss. Ja praekartulid. See oli maitsev.”
„Nii tore. Veel limonaadi?”
„Jah, aitüma.”
„Kas sa sõid koos teistega, ma ei näe kuskil su taldrikut?”
„Nad viisid selle ära.”
„Ahah. Ei, aga ma rääkisin Petraga ja ta ütles, et sa olid koos teistega söönud, nii õhtusööki eile kui hommikusööki täna. Ma mõtlesin, et ehk oled sa oma igapäevaseid tavasid muutnud.”
„Mida?”
Ta hääl oli äkitselt nii ärgas ja terav, et Torunn võpatas, ta pidi vanaisale otsa vaatama.
„Aga kas see polnud siis tore, ah? Süüa koos teistega?”
„Tal on vaikimiskohustus. Ta, see…”
„Petra.”
„Just. Tema.”
„Tal pole ju vaikimiskohustust selliste triviaalsete ja toredate asjade suhtes, see on ju ainult positiivne. Mul oli väga hea meel, kui ta seda ütles.”
„Ma oleks nagu laps.”
Silmad prillide taga olid jäiselt sinised ning klaas suurendas neid veelgi, hõredad juuksed kaelal turritasid pisikeste õhukeste kaarekestena pärast lõunauinakut.
„Vabanda,” ütles Torunn ja vaatas mujale. „Vabanda. Ma saan aru, mis sa mõtled, nüüd kuulsin ma ise ka, kuidas see kõlas.”
Tormod köhatas veel korra, natuke tugevama ja ärksama häälega kui enne.
„Kas sul polegi koera kaasas,” ütles ta mõne hetke pärast.
„Ei, ma pean pärast krematooriumisse sõitma. Ma ei tea. Mulle ei tundu see nagu sobilik, et koer on ka autos. Ma ei tea, miks. See pole vist tavapärane.”
„Jah, eks ta nii vist ole küll,” ütles ta abivalmilt.
„Nojah, mingil määral. Aga ega selles töös ei muutu vist midagi harjumuspäraseks. Kuigi inimesed surevad kogu aeg. Praegu on see ju tema ja ainult tema, kellest jutt käib. Ma lähen pärast Annaga jooksma, õues on ju super ilm.”
Torunn avas ka teised pudelid ja keeras korgid tagasi, pani need lauale, vastu seina ja istus vanaisa voodile, käed reite all. Sel hetkel, kui ta potsatas madratsile ja tekist ja padjast tuli õhku, tundis ta vanaisa lõhna. Mitte seda lõhna, mida ta tundis, kui ta vanaisa kallistas, seebi ja peanaha lõhna, vaid öö lõhna, ta tundis tema ööde lõhna, see oli natuke terav ja hirmunud, Torunn ei teadnud, miks ta sellest niimoodi mõtles, aga ta kujutas endale ette, et vanaisa pööras ja vähkres nende pikkade ööde jooksul, et ta lamas seal üksi ööpimeduses ja tahtis unustada, kuid samas tahtis ta ka iga hinna eest kinni hoida ja mäletada kõige tähtsamat.
„Sul võiks siin olla üks väike külmik.”
„Ei, kus see kõlbab? Ma ei usu, et see sobib. Ma ei usu, et siin kellelgi on…”
„Teistel on ju telku! Aga sul pole. Siis võib sul ju olla külmik selle asemel.”
„Just-just. Kui sa… Kui see on lubatud, siis ehk. Ma võin ise maksta. Ma pean niikuinii Margidoga rahast rääkima. Mul oleks natuke raha pangast vaja.”
Torunn pani ajakirja sõjalennukiga lauale.
„Ma ostsin sulle selle. Ja mõned mentoolipastillid. Uus sort.”
„Uus sort…?”
„Mentool on mentool. Mida sa loed praegu?”
„Kindral von Falkenhorstist.”
„Ma pole temast vist mitte midagi kuulnud.”
„Tema plaanis ja viis läbi rünnaku Taanile ja Norrale. Operatsioon Weserübung.”
„Soh.”
„Ta oli ka Saksa vägede ülemjuhataja Norras kuni neljakümne neljandani.”
„Jessas, kui vähe ma tean, tegelikult. Hea, et meie peres on keegi, kes sõjaajalugu tunneb. Sa oled ju rääkiv sõjaleksikon!”
Torunn märkas, kuidas vanaisa end toolis sirutas, kui ta seda ütles. Samas koputas keegi uksele ja Margido tuli sisse, ilma et oleks kutset ära oodanud.
„Ma sain kohe aru, et võin teid siit leida,” ütles ta ja naeratas.
Torunn tundis
