pole veel käinud,” ütles Margido Torunnile. „Tigedaks teeb, tal on olnud terve päev aega, et see asi korda ajada.”
Ükstapuha kui silmanähtavalt surnud inimene ka poleks, isegi vaatamata koolnukangestusele, peab arst kuulama südant, enne kui surmatunnistus välja kirjutatakse.
„Nojah, me pole just prioriteetide nimekirja tipus,” lisas Torunn.
See oli selle töö üks miinuseid, kõik see aeg, mis läks arsti ja surmatunnistuse ootamisele, enne kui sai tööd surnuga jätkata.
„Ma palusin personalil meile teatada, arst on ilmselt kohe kohal ka, ta pidi ühte inimest siin vaatama, kui ta juba siia tuleb.”
„Me võime siis natuke siin puhata,” arvas Torunn. „Ma pakkusin just, et me võiks osta väikese külmkapi siia.”
„Pole paha mõte. Limonaadi ja šokolaadi jaoks.”
„Mul on raha vaja. Raha pangast,” ütles Tormod.
„Siis tuleb sul minu nimele volitus teha,” ütles Margido.
„Volitus?”
„Jah, või siis tuleb sul minuga kaasa tulla. Sul pole ju isikutunnistust.”
„Pole isikutunnistust?” imestas Torunn.
„Ei,” ütles Margido ja istus Torunni kõrvale voodile. „Pole tal ei juhilube, ega passi, ega pangakaarti.”
„Mul on ristimistunnistus,” ütles vanaisa. „Ning see roosa kaart, mis tuli postiga, kui ma sain selle… selle isikukoodi.”
„Kuuekümne neljandal,” lisas Margido. „Mulle tuleks nagu meelde.”
„Just. Aga ma ei taha kaasa tulla. Ja ma ei tea, kuidas ma teen selle…”
„Volituse,” täiendas Margido. „Selle saan ma ise sulle teha ja siia kaasa võtta, sa pead siis vaid alla kirjutama.”
Vanaisa naeratas ja noogutas mitu korda.
„Aga ma arvan, et sa peaksid ükspäev ikkagi uksest välja tulema. Ma tean, et nii mina kui Torunn käime sulle sellega pidevalt peale ning et sulle tundub see ühe igavese tänitamisena, et me…”
„Jah,” ütles ta ning suunas oma pilgu alla käte peale. Naeratus kadus. Mitte üks kord viimase nelja aasta jooksul, sellest ajast alates, kui ta siia kolis, pole ta tahtnud hooldekodust välja minna.
„Sa ei jää oma toast ilma. See on siin täpselt samamoodi, kui sa tagasi tuled.”
Vanaisa ei vastanud kohe. Torunn vaatas teda, kuidas lõug liikus heleda habemetüüka all, ta ajas habet vaid korra nädalas, seal ei kasvanud suurt midagi enam.
„Need asjad käivad kiiresti,” ütles vanaisa lõpuks.
„Mis sa sellega mõtled?” küsis Margido.
„Astrid. Too, kellele te järele tulite. Homme tuleb uus. Ma olen seda varem näinud. Kõik asjad viiakse välja, siis pestakse kõik puhtaks ja siis kolib uus sisse.”
„Sedasi on surma korral,” lisas Margido. „Ööpäev või paar ja siis peab tuba tühi olema järgmise jaoks, selline on juba kord, mõtle kõigile neile, kes on nimekirjas ja ootavad kannatamatult.”
„Jah, eks ta ole sedasi.”
Torunn müksas Margidot, kes ei teinud märkamagi, vaid jätkas:
„Jah, ma ütlen selle otse välja, asjad käivad kähku. Kui keegi sureb, tühjendatakse tuba silmapilkselt, sul on täiesti õigus. Näiteks Astrid Isakstueni poeg võttis kaasa vaid dokumendid, mõned fotod ja proua ehted, ülejäänu pakkis majahoidja kokku ja viis keldrisse, poeg maksis uuskasutusfirmale mõned kroonid, et see tuleks ja viiks ära mööbli ja lambid ja teleka ja raamatud ja riided. Fretexile sobib küll rohkem see, kui inimesed ise asjad nende juurde toovad, aga ma sain nendega seekord kaubale. Aga sel kõigel pole ju sinuga mingit pistmist!”
„On ikka,” ütles vanaisa.
„Ei,” jätkas Margido.
„Sa oled terve kui purikas,” lisas Torunn. „Margido tahtis vaid seda ütelda. Ja kui sa tagasi jõuad, pole keegi su tuba puutunud. Sellest ei juhtu midagi, kui sa majast välja tuled.”
„Ei,” ütles vanaisa.
„Me tahame ju vaid sinu heaolu,” ütles Torunn, kuid sai aru, et nad on ebavõrdses seisus.
„Absoluutselt,” lisas Margido.
„Sellest tuleb vaid tüli,” ütles vanaisa.
„Nädalavahetusel on nelipühad. Mu ema ja Margrete tulevad Oslost külla.”
„Margrete…?”
„Ta oli mu vastaskorteri naaber, sedasi me tutvusime. Mõtle kui tore, kui sa saaksid kohvile tulla! Margido võib sulle järele tulla ja siis tulete koos kohvile ja vahvleid sööma. Margrete on hariduselt medõde, seega sa oleksid kindlates kätes.”
„Mitte Neshovi,” kostis vanaisa.
„Sa ei tunneks seda kohta enam äragi,” lisas Margido. „Sa ei kujuta ette, kuidas Torunn on rassinud, kui kenaks kõik on muutunud.”
„Ei,” tuli vanaisalt.
„Mul pole kaugeltki kõik veel valmis, olen vaid natuke alustanud.”
Uksele koputati ja üks noor, meessoost hooldaja pistis pea sisse.
„Arst käis ära,” ütles ta ja pani ukse kinni.
„Hästi. Ma teen siis selle volituse valmis,” ütles Margido.
„Aga nüüd tuleb meil vist oma tööd teha,” arvas Torunn.
Astrid Isakstuen oli pestud ja tampoonitud. Äkksurmade puhul tuli alati tampoonida. Need, kes olid suremas, lõpetasid tihtipeale söömise ja joomise enne surma ja siis polnud vaja tampoonida, kuna sooled ja põis olid niikuinii peaaegu tühjad.
Nad panid maskid ette, sidusid ette õhukesed plastpõlled ning tõmbasid kätte ühekordsed kindad, enne kui nad tõid välja transpordiks mõeldud kanderaami ning võtsid ära plaastri, mida oli kasutatud selle lina kinnitamiseks, millesse ta mähitud oli. Ühe randme ümber oli nööriga seotud lipik, millel kirjas nimi, isikukood ja surma daatum. Identne lipik lina peal ja lisaks veel üks parema suure varba ümber.
„Nad on siin põhjalikud,” ütles Margido ja eemaldas nahavärvi aasa, mis lõuga üleval ja suud suletuna hoidis. Nüüd oli suu tänu koolnukangestuselegi kinni. Naise nahk oli kollakas ja läikis, silmad sisse vajunud ja huuled peaaegu valged, käed rinna peal risti. Torunn ja Margido olid viimased, kes teda nägid. Nad panid tema käed surisärgi sisse ning tõmbasid selle lõua alt kokku.
Puitlaastplaadist puusärgi olid nad juba kanderaami kõrvale veeretanud.
„Astrid Isakstuen pole raske, me jaksame teda kahekesi tõsta,” ütles Margido.
„Üks, kaks kolm JA,” ütlesid
