käe õetütre laubale ja luges:
„Tüdruk, kes sa magad jumala silme all, soovin sulle, et sa teda kunagi ei kaotaks, et sind saadaks eluteel parima liitlasena kannatlikkus, et sa tunneksid helduse rõõmu ja nende rahu, kes midagi ei oota, et sa mõistaksid oma kannatusi ja tunneksid kaasa teiste omadele. Ma soovin sulle selget pilku, ettevaatlikku keelt, mõistvat nina, intriigidele kurte kõrvu, mõõdukaid ja vaigistavaid pisaraid. Soovin sulle, et sa usuksid igavest elu, ja rahu, mida see usk sulle annab.“
„Aamen,“ ütles Josefa oma voodist ja puhkes nutma.
„Kas ma võin nüüd öelda enda loitsu?“ küsis Milagros.
Milagros oli enamat kui lihtsalt kaunis naine, kes mõnikord riietus Le Moniteur de la Mode’i jooniste järgi ning kandis kübaraid, mis olid peenemad kui madame Berthe Manceu eales disainida suutis, sest lisaks leidus tema riidekapis terve kollektsioon kõige uhkemaid huipil-kleite, mida ette võib kujutada. Milagros kandis neid harilikult pidulikel puhkudel ning siis võis teda näha kõndimas tänavail, juuksed patsidena pealaele üles pandud ning indiaanirõivad värvikireva lipuna keha katmas. Nõnda oli ta riides ka tol hommikul. Josefa silmitses teda imetlusega ning palus jätkata.
„Tüdruk,“ alustas Milagros preestrinna pidulikkusega, „ma soovin sulle meeletust, vaprust, igatsust, kärsitust. Ma soovin sulle õnne armastuses ja pöörasust üksinduses. Ma soovin, et sind tõmbaks sabatähtede, vete ja meeste poole. Soovin sulle tarkust ja vaimuteravust. Soovin sulle uudishimulikku pilku; nina, mis mäletab; suud, mis naeratab ja neab jumaliku täpsusega; jalgu, mis ei vanane; nuttu, mis toob tagasi täiuse. Soovin sulle tähtede ajataju, sipelgate meelekindlust ja umbusku templite vastu. Usu endeid, surnute häält, rändurite lugusid, oma saatuse unustanud inimeste rahu, mälestuste jõudu ja tulevikku kui tõotust, kuhu mahub kõik see, mis veel ei ole juhtunud. Aamen.“
„Aamen,“ kordas Josefa, õnnistades õe usku ja kujutlusvõimet.
Ristiema soovide kaitse all sõi ja magas Emilia oma esimesed elukuud õndsas rahus. Tema kõrvu ei ulatunud õuduslood, mida isa ajalehtedest luges, kuid ta kuulis igal hommikul, kuidas isa rääkis, mis maailmas sünnib, avaldas arvamust kõige kohta, mis teda vaevas või kurvastas, kirjeldas talle päeva üllatusi täie veendumusega, et need puudutavad tüdrukut sama palju kui isagi.
Josefa väitis, et tüdruk on liiga pisike, et huvituda töölispartei tekkest Inglismaal, Hawaii liitmisest Ameerika Ühendriikidega, üle kogu maa ikalduvast viljast ja lõpvatest kariloomadest. Ta tõreles abikaasaga, et too kurvastab tüdrukut juttudega härjavõitluse keelamisest, valitsejate tagasivalimise korral ees ootavast katastroofist ja iga kuu ilmvõimatule Mehhiko oru kuivendamise projektile kulutatavatest sadadest tuhandetest peesodest. Diego vastas seepeale, et rohkem halba teeb lapsele Josefa, kui jutustab talle Charlotte Brontë Inglismaast või loeb valjusti ette „Shirleyt“.
„Seda ma loen talle unejutuks,“ ütles ema.
„Miks peaksid teda huvitama Julien Soreli seiklused või Ana de Ozorese mured?“ küsis Diego. „Mina räägin talle vähemalt tõtt.“
„Jah, aga kogu tõtt. Isegi tubakamaksust peab vaene tüdruk kuulma. Kui El Demócrata kinni pandi, lugesid sa talle nädal aega järjepanu ette kõikide vangistatud toimetajate nimed.“
„Rääkimisest oli kasu,“ ütles Diego Sauri. Seejärel pöördus ta lapse poole: „Nüüd jäi su emale meelde vähemalt üks näide valitsuse omavolist.“
„Ma tean teisi ka. Aga ma ei taha sinu raevu takka õhutada, panevad veel sinu ka kinni.“
„Miks nad peaksid?“ küsis Diego.
„Kas ma pean seda sulle ütlema?“
„Ei.“ Härra Sauri silus sõrmega punakaid vuntse, mis ta oli tütre sünni puhul kasvatanud.
Mõlemad teadsid, ehkki sellest peaaegu ei räägitud, et Josefal on õigus. Juba kolm aastat varem hakkasid apteegis koos käima kõik, kel ühel või teisel mõjuval põhjusel – kes ammusest demokraatia igatsusest, kes puhtalt salasepitsuse põnevusest – oli midagi valitsuse vastu. Esialgu tõi neid kokku juhus, hiljem lepe ning lõpuks vajadus. Ning selleks ajaks juhtus sageli, et kogunejate hulgas leidus keegi, kes söandas kõigi kohalviibijate kuuldes valitsust solvata. Niisuguses olukorras ei kulunud Diegol kaua, et muutuda tagasivalimise vastasest hulljulgeks ning sündmuste arenedes hulljulgest hulluks ja samm hullust vangiks oli vaid aja küsimus.
„Kolime poliitilised koosolekud üle doktor Cuenca majja,“ ütles Diego.
„Jumal olgu kiidetud,“ vastas Josefa seda kuuldes rahunenuna.
„Milline neist paljudest?“ küsis härra Sauri.
„See, kes sind seekord mõjutas,“ vastas naine.
III
1893. aastal oli doktor Cuenca viiekümne nelja aastane ja oma ametis kõrgelt hinnatud mees. Ta pühendus jäägitult tööle pärast seda, kui suri talle kaks last sünnitanud naine, kellest ta tundis igal hommikul puudust, nagu oleks alles hetk tagasi tema kadumist märganud.
Ta elas varem naisega ning nüüd mälestuste ja järeltulijatega linna taga laiuvate maisipõldude veerel asuvas majas, mis jäi peaväljakust ja katedraalist seitsme kvartali kaugusele. Majal oli kaks keskpunkti: iidne ja salapärane aed ning suur elutuba, kus toimusid pühapäevased koosolekud. Doktor Cuenca mängis flööti, mille mahe kõla tasakaalustas tööpäevade kroonulikku karmust. Tema lähemate sõprade seas oli muusikuid ja kirjanikke, kes külastasid doktorit pühapäeviti, et lugeda talle oma viimaseid vaimuvälgatusi või koos musitseerida. Seevastu nädala sees töötas doktor pühendumusega, mida austasid isegi tema vastased. Doktori kohusetunnet ja korraarmastust pelgasid tema lapsed veel pärast kahekümnendat sünnipäeva ning mehe sõnaahtrus tegi tema naisest tema eluajal ühe osavaima vaikuse tõlgendaja, keda ajalugu tunneb, ning veel surnunagi pöördus naine mõnikord tagasi, puudutas ripsmetega mehe otsaesist, kuulas tema vaikimist ja ütles siis, mis meest vaevab.
Doktor Octavio Cuenca sündis soojal maal, alati vihmases Atzalani külas. Tema isa oli Juan Cuenca, ema, preestrihärra tütart, tunti sünnist saadik Manuelita Gómeze nimega. Järeltulevad põlved teadsid jutustada, et Manuelita isa hakkas mustakuuemeheks, et täita lubadust, mille oli andnud Socorro neitsile ühel õhtul Iseseisvussõja ajal, kui Hispaania üksused jälitasid teda kui Veracruzi lähedal Krooni vastu üles tõusnud kreoolide üht juhti. Ta leidis varju pesuruumis majas, mille omanikel oli tänuväärne komme kanda kleidi all tervet kuhja valgeid tärgeldatud alusseelikuid. Naised peitsid ta triikimist ootavate riidevirnade taha pesukorvide vahele, kus kõrgus hunnikute kaupa krinoliine, tüll- ja pitsseelikuid, voodilinu, käterätikuid, padjapüüre ja päevatekke.
Mees kuulis, kuidas sõdurid tungisid tema nime kirudes majja, tema aga küürutas riidekuhjade taga, mida mõõgad halastamatult torkisid, ja värises esimest korda elus hirmust. Ta oli hiljuti lesestunud noor mees, tahtis elada vanaks. Nõnda tõotaski ta tol unustamatul teisipäeva õhtul neitsile, et hakkab preestriks, kui eluga pääseb. Kui sõdurid pesuruumist väljusid ja mehele eluvaim sisse tuli, hakkas ta mõtlematult antud lubadust meenutades uuesti üle kere värisema: ta peab hakkama kirikumeheks ja tema tütrest Manuelast saab kirikuõpetaja tütar.
Võimalik, et nimelt kaitseks sedalaadi lubaduste eest abielluski Manuela Juan Cuencaga, vabameelse maaomanikuga, kel oli tõmmu nahk ja säravad silmad ning kes naerdes paljastas oma hiigelsuured hambad, mida ka kokku surutud huuled ei suutnud täielikult varjata. Juan Cuencale kuulus hulk viljakaid maid, jõgesid ja kariloomi, mis võimaldasid ära elada jumala abile lootmata. Niisiis võis ta lubada endale
