Naine üllatas teda rõõmusõnumiga keset Se quel guerrier io fossi’t.
„Ta kõnnib!“ kuulutas Josefa ja kükitas, et tüdruk, kelle ta süles alla oli toonud, põrandale panna. Ta hoidis lapsel ümbert kinni ja palus, et mees põlvitaks ja kutsuks last enda juurde, kuid Diego kohkus säärasest katsest tagasi.
Josefale tegi mehe hirm nalja, ta lasi tüdruku lahti, nõnda et Diegol ei jäänud muud üle kui maha kükitada. Diego nägi, kuidas üleni helesinises Emilia seisab keset laboratooriumit, otsib kätega tuge, nukujalad uutes kingades värisemas. Lapse silmad ei ulatanud üle lauaserva, kuid ta tundis ära ruumi, kus isa pika valge põllega askeldas ja mis tundus talle parima paigana maailmas. Paljudel õhtutel oli Diego võtnud tüdruku kaasa, et laps võiks kõrgel toolil istudes vaadata, kuidas ta segu valmistab, ja kuulata, kuidas ta laulab, kuid täna asetas Emilia esimest korda jala isa ruumi põrandale.
Apteeker sirutas käed laiali, kummaski käes eri värvi rohtu sisaldav katseklaas. Emilia pilk uppus sügavlillasse ning ta hakkas isa poole astuma.
Nähes tütart otsekui imeväel lähenemas, usaldas Diego rõõmuhüüatuse saatel võhumõõga essentsi sisaldava katseklaasi lapse kõhklevatesse kätesse ning kuulutas tütrele hiilgavat tulevikku.
Tema kiidukõne lõppes, kui Josefa, kes suutis, nagu naised ikka, tähelepanu jagada, avastas, et tüdruk on pealaest samal hommikul kingsepalt kätte saadud valgete kingade taldadeni lillaks värvunud.
Pimedus tabas neid tookord vannitoast, kus nad ikka veel poolest kehast lillat Emiliat küürides kahetsesid oma pika abielu esimest tüli. Ümberringi kaksteist pesukaussi ja õhus hõljumas seebiaroom – Sauri apteek tellis seepi Inglise maaletoojalt –, nimetas Josefa Diegot vastutustundetuks ja Diego naist väiklaseks. Kui Emilia kell üheksa ikka veel lillaplekilisena unne suikus, istus Josefa vannitoa põrandale – ta oli läinud vannituppa tüdruku kingade järele – ja puhkes nutma. Sauride vannituba ei olnud sugugi tavaline. Lisaks lõvikäppadele toetuvale vannile ja kolmele portselanist veenõule, mille juurde kuulusid samas stiilis pesukausid, oli Diego seadnud sisse duši, mis pakkus imelist naudingut loputada juukseid, tarvitsemata seejuures pea kohal pesukaussi kummutada.
„Miks peaksid taimed mõnusamalt dušši võtma kui meie?“ küsis Diego, kui nägi Josefat koridoris lokkavaid taimi kastmas.
Kolm päeva hiljem oli ta suutnud veenda seppa leidma aega ja valmistama kastekannu otsiku suuremõõdulise koopia. Sepp jäi nõusse, sest Diego Sauri oli sõnaosav mees ning kinnitas talle, et juhul, kui seadeldis õnnestuma peaks, hakkab ta seda oma apteegis müüma kui kõige uuenduslikumat haigusi ennetavat vahendit.
Oodatud suurt müügiedu ei tulnud, kuid sel polnud ka tähtsust. Piisas, kui dušš rõõmustas Diegot tema enda vannitoas, kuhu sinisest vitraažaknast hoovas tema lapsepõlve taeva karva valgust. Seadeldis rõõmustas ka Josefat, kes laulis hommikuti duši all valsse ja imetles oma veepiiskades sillerdavat keha.
Kui Diego tuli tagasi vannituppa, et paluda vabandust, ja tunnistas, et oli rumalus anda katseklaas tüdruku kätte, oli põrand, kus Josefa pisaraid valas, ikka veel lapse vannitamisest märg.
„Mul ei ole sulle midagi andeks anda,“ ütles Josefa ning üle tema huulte libises naeratus, mida mees suudlema kummardas. Siis läksid nad magama.
Josefa liibus mehe vastu, tundes, et see on tema loomulik õigus. Ta oli õnnelik nagu keegi, kes saab tagasi hingerahu, hellitades haruldast aaret, meest, kes suudab vabandust paluda.
Neil oli õnne, nad ei tülitsenud enam kordagi kuni ööni, kui Emilia tuli nende magamistuppa, nuttes, nagu ta ei olnud nutnud pärast kaheaastasena nähtud hirmuunenägusid.
Hetk varem olid Josefa ja Diego ärganud ühisest kirest ning nüüd otsisid nad pimeduses teineteist, et end kehade väest vabaks loitsida.
Josefa suudles Diego õlga tänulikult selle eest, et suure kiiruga ei olnud mees jätnud talle mahti öösärki täielikult seljast võtta, ning kohendas end kärmelt. Ta küsis, mida tüdruk unes nägi, ja lubas tal tulla enda kaissu rahunema. Emilia vastas, et ei mäleta.
„Püüa meelde tuletada,“ torkas Diego järsult nagu vaenlasele.
Vastuseks puhkes Emilia uuesti nutma ja Josefa vastas tüdruku eest, et küllap ta pelgab oma pühapäevast etteastet Cuencade majas. Pahane, et pidi järsult tõelusse naasma, palus Diego, et naine ei tõlgendaks tüdruku emotsioone, ning nõudis, et Emilia vastaks, mida ta oli unes näinud, ja läheks siis võimalikult ruttu voodisse tagasi. Nüüd julges Emilia tunnistada, et oli näinud unes kuradit, ja ehkki Diego oli talle tuhat korda rääkinud, et kuradit ei ole olemas, oli tema ometi näinud kuradit, kes Daniel Cuenca pilkava näoga kuulutas, et „jah, ma olen olemas“. Seda kuuldes heitis Diego Josefale ette, et too lubab tüdrukul läbi käia inimestega, kes talle kuradist räägivad, ning Josefa kaitses end, et tüdrukut ei kohutanud mitte kurat, vaid Cuenca poisi nägu. Diego sõimas naist eesliks, mispeale Josefa kostis, et hoopis mees kisab nagu eesel.
Päevavalgus tabas neid esimest korda seitsmeteistkümne abieluaasta jooksul erinevas voodis. Josefa oli eneselegi märkamatult Emilia kõrval magama jäänud. Viimase asjana mäletas ta, kuidas oli süganud tüdruku selga ning naernud kuradi ja Daniel Cuenca üle. Teadmata, mida ta ise oli täpselt unes näinud, ärkas Josefa tundega, nagu pressiks keegi triikrauaga tema hinge. Ta tõusis vaikselt ja läks oma õmblustuppa, mis asus maja teises otsas. Seal oli kõrge seljatoega tool, kus ta armastas lugeda või õmmelda, ümmargune tammepuust laud, millel vedeles hulk pabereid – neilt ta oli viimasel ajal Emiliale tähestikku õpetanud –, pisike raamaturiiul ning kirjutuslaud, mille rohketes laegastes hoidis ta kõikvõimalikke dokumente: tema majaperenaise staatust kinnitavaid pabereid ning kangapoe ja majapidamistarvete kaupluse arveid. Josefa sobras kangaga vooderdatud laekas, võttis puhta paberilehe ja kirjutas: Kallis, sul on õigus, kuradit ei ole olemas, tüdruk ei ole häbelik. Langetagem relvad! Josefa.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
