mille rahuldatud uudishimu oli sinna toonud, ta pööras ringi ja tormas toast välja.
Josefa nööpis pluusi vööni lahti, saatis õe tagasi koosolekule ja hakkas ikka veel vigisevale lapsele rinda andma.
Selle toiminguga kaasnes alles hiljuti avastatud nauding. Josefa lasi end sellest kaasa haarata, ent tundis korraga kellegi kätt oma paljal rinnal. Ta lõi silmad lahti ja nägi Daniel Cuencat, kes jälgis tähelepanelikult, kuidas tüdruk rinda imeb. Niipea, kui Daniel taipas, et on teolt tabatud, hakkas ta selg ees ukse poole minema. Josefa nägi, kuidas poiss silmist kadus, ning hetk hiljem aeda akna taha ilmus. Josefa oli pluusi kinni nööpinud ja tõusis tugitoolist ega teinud poissi märkama.
„Mehed on sünnist saadik sellised,“ rääkis Josefa Emiliale last korvi asetades. „Nad tahavad kõike saada, kuid ei oska küsida.“
Tüdruk lasi end tekkidesse mähkida ja ootas und, mis lahendaks mõistatuse. Kuid ei sel ega ka paljudel hilisematel kordadel ei õnnestunud tal hoiduda lummusest, mis haaras tema vaimu selle maja koosviibimistel. Tol õhtul õppis ta tundma majaelanike rahutut meelt ning sestsaadik ei andnud nende pulbitsevad pühapäevad talle enam rahu.
IV
Sauridele kuulus osa vanast koloniaalstiilis häärberist, mis oli 19. sajandi esimesel kuuel aastakümnel pidanud kangelaslikult vastu üheteistkümnele Puebla linna piiramisele ning kolme patio jagamisele kolmeks iseseisvaks majapidamiseks. See oli Josefa Veytia ainus pärandus ning sellest piisas talle, et tunda end kõige õnnelikuma naisena nende väheste seas, kes neil aegadel üldse midagi pärisid. Majal oli pikk lugu, kuid sisse kolides teadis Josefa vaid kõige viimast. Tema isa vend don Miguel Veytia, suur härja- ja kukevõitluste fanaatik, kelle kõige kallimaks varaks oli Iturbide sammaskojas asuv raamatupood, otsustas ühel kirkal õhtupoolikul oma poe kirju kuke eest mängu panna. Tema mängu- ja peokaaslane, tiitliteta hispaanlane, kes tuhande kaheksasaja kaheksakümne esimesel aastal oli linna tähtsaim kaupmees, püüdis alati kuke vaprust naeruvääristada.
„See loom on päris indiaanlane,“ tähendas hispaanlane sigarit näksides.
„Seda vapram ta on,“ vastas Veytia, kes mängis igal õhtul kaupmehega täringuid ning võis väsimatult kembelda, kumb on vapram, kas indiaani või hispaania sugu.
„Kas sa paneksid tema eest mängu poe kõige raamatutega?“ küsis hispaanlane.
„Mis on sinu panus?“ küsis Josefa onu vastu.
„Minu osa Casa de la Estrellast,“ vastas hispaanlane ja võttis taskust omanikuõigust kinnitava vana dokumendi.
Miguel Veytia jäi kihlveoga nõusse, ulatas sõbrale käe ja palus vabandust, et ta raamatupoe pabereid kõikjal kaasas ei kanna. Fortuuna tahtel heitis kirju kukk hinge ruskest neli sekundit hiljem ning hispaanlane oli täis kui tinavile. Kuid mitte iial ei ole kokkuleppest nii karvapealt kinni peetud. Don Miguel püüdis küll võidust taganeda, kuid iga kord pistis sõber talle Casa de la Estrella omanikutunnistuse kangekaelselt kuuetaskusse. Lõpuks jäi Veytia nõusse, mõeldes, et küll ta järgmisel päeval paberi selgetel päevadel nii arukale ja mõõdutundelisele kaupmehele tagasi annab. Kahjuks too aumees järgmist päeva ei näinudki. Hommiku hakul sattus ta noaga arveid klaarima mehega, kes oli temast rohkem joonud ja paremini relvastatud.
„Öelge Veytiale, et jätku maja endale,“ kõlasid tema viimased sõnad.
Miguel Veytia leinas oma lõbujanulist peokaaslast, pani paberid sahtlisse ja unustas need. Ent kui tema vennatütar armus äsja sinna kanti saabunud Diego Saurisse, leidis lugupeetud karbikoguja ja vanade raamatute asjatundja, et Casa de la Estrellale ei leidu sobivamaid omanikke kui noored, keda põletavast leegist oli tema kaugetes mälestustes alles vaid tuhk. Tänu kingitusele võisid Josefa Veytia ja puupaljas apteeker Diego Sauri alustada oma abielu aimamatut teed majanduslike raskusteta. Ei olnud küll teada, millest nad õieti elama hakkavad, kuid vähemasti oli neil koht, kus elada.
Veytiate sugupuu ulatus kellegi härra Veytiani, kes lahkus 1531. aastal Hispaaniast, et Puebla asutamises kaasa lüüa. Ning sestsaadik kui esimene Veytia oli ületanud ookeani viisil, nagu toona reisiti, pärisid kõik järeltulevad põlved – välja arvatud hiljutine erand onu Miguel – koos nimega kindla teadmise, et Puebla on elamiseks ja suremiseks parim mõeldav paik maailmas. Nõnda ei ilmutanud keegi iialgi soovi reisida ja mitte kellelgi ei tulnud kolmesaja viiekümne kahe aasta jooksul mõttessegi veeta mesinädalaid nõnda, et vulkaanid võiksid silmapiirilt kaduda. Seda teades hoidis Josefa oma reisimõtted, millesse Diego Sauri ta pühendanud oli, salajas senikaua, kuni kirik pani talle püha kohustuse kuuletuda esimeses järjekorras oma abikaasale. Et neil ei tulnud pähe ühtegi ümberkaudset paika, kuhu pulmapäeval sõita, veetis Josefa esimese armuküllase nädala Diegoga veel pooltühjas ja päikeselises Casa de la Estrellas.
Kogu linn sai teada, et Sauri ja Veytia ei lahkunud voodist ja et Josefa ei avanud ust isegi oma emale, tollele kaine mõistuse võrdkujuks peetud naisele, kui too läks neljandal päeval vaatama, kas noored on ikka elus. Värske abielunaine ilmunud rõdule, juuksed valla ja keha katmas vaid peigmehe valge pulmasärk, ning hüüdnud nii, et ka pilved taevas võisid teda kuulda, et ta ei saa alla tulla.
Pärast kirjeldatud sündmust ei pidanud enam keegi murettekitavaks uudist, et pulmareis võetakse ette täpset sihtkohta teadmata, eesmärgiga koguda mitme kuu jooksul ravimtaimi ja -jooke. Suguvõsa oli koguni tänulik, et ekstravagantne paar annab neile hingetõmbeaega, nõnda jõuti rahus leppida noortega sellistena, nagu nad olid.
Kui Diego ja Josefa kõiki viiesaja kilomeetri raadiusse jäävaid vähegi ligipääsetavaid mägesid ja orgusid hõlmanud ringreisilt tagasi jõudsid, kaasas kohvrid, mida hoiti, nagu peidaksid need Inglise kroonijuveeli, tervitasid sugulased neid kui piiblipärimusest tuntud kalleid ja tagaigatsetud kadunud poegi.
Sooja vastuvõtu järel rahu tagasi saanud Josefa ja Diego seadsid end sisse Casa de la Estrellas ning pühendasid järgnevatel aastatel kogu oma vaba aja ja säästud majale, et anda sellele tagasi hiilgus, mis majale nende arvates kunagi oli kuulunud.
Maja alumisel korrusel avas Diego Sauri puidulõhnalise ja portselaniläikelise apteegi. Seedripuust olid meisterdatud nii purkidega kaetud riiulid, müügilett kui ka tagaruumi töölaud, ning Diego kogust ei puudunud ükski ravim. Igale hädale leidus tema valgetes pudelites või tuhandetes nummerdatud ja lõhnavates karpides lahendus. Ei kulunud palju aega, kui Diego apteegist oli saanud hoopis enamat kui mõni tavaline rohupood. Seal leidus kõike, alates Anhalti veest vanadusnõtruse vastu ja lõpetades kokaiinipuruga.
Euroopas elatud aastate jooksul oli Diego kogunud väikestesse karpidesse iga paiga tähtsamad ravivahendid. Ta oli õppinud rohkelt retsepte ja teadis täpselt, milleks ühes või teises karbis sisalduv pulber sobib, ehkki iga teine võinuks need segi ajada tavalise vannitalgiga.
Sajandi lõpuks oli teise korruse koridorist saanud taimi ja lilli tulvil peegelgalerii, kuhu päike paistis otse vägisi. Emilia avastas valgusküllase tunneli võlu niipea, kui õppis roomama, ning mõne kuu jooksul olid tema põlved ja peopesad määrdunud mosaiikpõrandal seni nähtamatuks jäänud tolmuga.
Kui Emilia esimest korda püsti tõusis, jälgis Josefa Veytia eemalt, kuidas tüdruk haarab lillepoti servast ja ajab kaela õieli otsekui baleriin, ning ta õnnistas tundi, mil oli istutanud taimerivi, nii et see nüüd džunglina tema kartmatut tütart kaitses. Emilia märkas ema pilku ja kuulis, kuidas too teda vaikselt kutsub, arglikult, nagu keegi, kes jälgib imepeenel köiel kõndivat õhuakrobaati, ning lasi potiservast lahti, et astuda kaks kõhklevat sammu järgmiseni, sellal kui Josefa hiigelsuurtesse pisaratesse uppus.
Diego Sauri, kel ei olnud suursündmusest aimugi, viibis parajasti apteegi tagaruumis asuvas laboratooriumis ja
