jätkaksime.
Džungli valisime välja ilma mingite eriarvamusteta. Jacki panga harukontor oli olnud Sierra Leones. Ta tundis seda maad ja sealset faunat. Tal oli seal endiselt palju sõpru, kellest võis abi olla. Mina olin aga veendunud, et kui tahame telesarjaga edu saavutada, peab retkel olema üks konkreetne eesmärk – mingi haruldane loom, keda ei ole nähtud veel mitte üheski maailma loomaaias (see oleks Londoni omadele meeldinud); nii romantiline, haruldane ja põnev loom, et tema otsimine hoiaks vaatajaid teleri ees saade saate järel, kuni ta viimases osas lõpuks leitakse. Ja sarja nimi võiks olla „(Kellegi) otsiretk” … Aga kelle?
Sobivat looma oli päris raske välja mõelda. Ainus veidigi meie nõudmistele vastav Sierra Leone loom, kes Jackile pähe tuli, oli lind nimega Picathartes gymnocephalus. Mulle tundus, et niisuguse nimega loom Briti inimestes just meeletut ootusärevust ei tekita. Kas tal on ehk teinegi, veidi romantilisem nimi? „Jah, tõepoolest,” oli Jack abivalmis, „tema teine nimi on ginea kaljukark.” Isegi see, mõtlesin, suudaks vaevu töö ära teha. Aga Jackil ei tulnud pähe ühtki teist looma. Nii sai kaljukargist meie ülim sihtmärk ja ma otsustasin panna sarja nimeks lihtsalt „Loomakogumisretk”.
Oli veel üks lahendamist vajav probleem. Sel ajal kasutati televisioonis 35 millimeetri laiust filmilinti, samasugust nagu filmitööstuses. Üks rull oli umbes lapiku jalgpalli suurune ja sellele filmiti väikese kohvri mõõtu kaameraga. Tavalistes tingimustes tulnuks see paigaldada statiivile ja selle käsitsemiseks läinuks vaja kaht inimest. Armand ja Michaela olid kasutanud palju väiksemat seadet, mille jaoks oli vaja 16 millimeetri laiust filmi, ja mina tahtsin teha sama.
Televisiooni filmiosakonna juhataja oli maruvihane: 16-millimeetrine film, ütles ta, on amatööridele. Professionaalid põlastavad seda. Ülesvõtted tulevad sellega vastuvõetamatult udused. Ta pigem loobuks oma ametist, kui lubaks niisugust standardite langetamist. Programmijuht kutsus kokku koosoleku. Ma selgitasin oma seisukohta. Ütlesin (kindlusega, mis on omane inimesele, kes ei tea, millest ta räägib), et ei saa vajalikke kaadreid, kui ei kasuta palju väiksemat, palju hõlpsamini käsitsetavat seadet.
Lõpuks jäi minu soov peale. Kuid sellega nõustudes esitas filmiosakonna juhataja ühe lisatingimuse. Tol ajal oli televisioon mustvalge. 16-millimeetrine film, mida me kasutama pidime, ei tohtinud aga olla mustvalge negatiiv, millest saab teha positiivseid koopiaid, vaid värviline negatiiv. See polnud nii tundlik kui mõni mustvalge toorfilm, kuid sellest tehtud mustvalgetel koopiatel oli palju parem eraldusvõime. Nõustusin ja kinnitasin, et kasutame mustvalget negatiivi ainult erandjuhtudel, kui valgus on väga kehv.
Kuid 16-millimeetrise filmiga seadet ei olnud nõus kasutama ükski BBC kaameramees. Pidin ise operaatori leidma. Kuulasin veidi maad ja sain teada, et Himaalajast on just naasnud üks minuvanune tüüp, kes oli operaatori assistent ekspeditsioonis, mis otsis (edutult) lumeinimest. Tema nimi oli Charles Lagus. Leppisime kokku kohtumise stuudio lähedal pubis, kus teleinimesed tavaliselt käisid. Jõime veidi õlut. Naersime samade naljade peale. Tema arvates kõlas retk toredalt ja pärast teist jooki soostus ta kaasa tulema. Ka Jack värbas ühe inimese, Alf Woodsi, kavala ja ettenägeliku peatalitaja, kes sel ajal vastutas loomaaias linnumaja eest. Tema ülesandeks pidi saama kinnipüütud loomade eest hoolitsemine. 1954. aasta septembris sõitsime neljakesi Sierra Leonesse.
Alf Woods (paremal) ja Jack Lester söödavad kaljukargitibu.
Pärast paari päeva Freetownis, riigi pealinnas, asusime teele vihmametsa. Ei mina ega Charles polnud kunagi sellises kohas käinud. Metsas oli erakordselt hämar. Charles võttis mornilt oma särimõõdiku välja. „Ainus viis värviliste negatiivide filmimiseks piisavalt valgust saada,” ütles ta kibedalt, „on paar puud maha võtta.” See oli tõsine tagasilöök. Kui tahtsime metsas filmida, pidime kasutama mustvalget filmi, mida meil oli väga vähe.
Ehk suudame Jacki veenda, et kellegi metsas kinni püüdnud, vabastab ta looma sobivalt päikeselisel lagendikul ja püüab ta kinni ka teist korda? Jack nõustus vapralt. Charles ja mina, selle asemel et üritada filmida karjakaupa okstel karglevaid ahve või oodata peidus, kuni hämarusest ilmub mõni uje bongo, pidime nüüd samuti piirduma nende väikeste loomadega, keda meil õnnestub välja valguse kätte viia – kameeleonid, skorpionid, röövritsikalised ja tuhatjalgsed.
Meie peamiseks sihtmärgiks jäi aga kaljukark. Jack oli kaasa võtnud väikese akvarelljoonistuse, mille üks kunstnik oli teinud linnu muuseumieksemplari järgi. Kuhu iganes me läksime, näitas ta seda inimestele ja küsis, kas nad on kunagi kedagi sellist näinud. Inimesed vaatasid pilti segadusega, ent viimaks leidsime ühe külaelaniku, kes ta ära tundis. See lind, ütles ta, ehitab pesa mudast, umbes nagu pääsuke, aga palju-palju suurema, ja kinnitab selle metsas peituva suure kivirahnu külge. Neid linde ei olnud küll kuidagi võimalik valguse kätte tuua. Me ei üritanud olukorda parandada ka paari lähedal asuva puu langetamisega. Kasutasime hoopis oma hinnalist ülitundlikku mustvalget filmi ja saime viimaks maailma esimesed kaadrid elus ginea kaljukargist.
Esimene saade jõudis teleekraanidele detsembris 1954. Mina suunasin kaameraid ja näitasin kontrollruumist salvestisi ning Jack tutvustas stuudios loomi. Aga juhtus midagi kohutavalt kurba. Päev pärast ülekannet kukkus Jack kokku ja viidi haiglasse. Saatesari läks eetrisse loomulikult otseülekandena. Nii et järgmisel nädalal pidi keegi tema rolli üle võtma. Boss ütles, et seda pean tegema mina. „Sa oled koosseisuline töötaja,” täpsustas ta. „Lisatasu sa selle eest ei saa.” Järgmisel nädalal andsingi endast parima, asendades Jacki ja tegeledes loomadega, samal ajal kui üks minu režissöörist sõber istus kontrollruumis ja suunas kaameraid.
Aafrika, mida näitasime meie, erines väga Denis’de Aafrikast. Hämmastavaid vaasikujulisi pesasid ehitavad saviherilased ja skorpioni ründavad sipelgakolonnid olid palju väiksemad kui Ida-Aafrika suurulukid, ent Charles oma oskusliku kaameratööga oli suutnud neid kujutada äärmiselt dramaatiliselt ja saade kogus tähelepanuväärselt palju vaatajaid. Mu ülemused olid väga rahul.
Umbes kuu pärast saatesarja lõppu oli Jack piisavalt paranenud, et haiglast koju pääseda. Saime jälle kokku ja otsustasime, et peaksime välja pakkuma uue sarja, kuni meie bossidel on veel meeles esimese edu.
Nii me tegimegi, ja märtsis 1955, vaid kaheksa nädalat pärast Lääne-Aafrika sarja viimase saate ülekannet, asusime endagi üllatuseks uuesti teele, seekord Lõuna-Ameerikasse, täpsemalt kohta, mida tol ajal nimetati Briti Guajaanaks.
Kuid varsti pärast meie kohalejõudmist Jacki haigus naasis ja ta pidi lendama tagasi Londonisse, haiglasse. Nii et ma pidin jälle tema rolli üle võtma, seekord loomakogujana, ja üks teine Londoni loomaaia talitaja tuli mulle appi loomade eest hoolitsema, kui kogu suuremaks kasvas.
Kui me tagasi jõudsime, et olnud Jack endiselt korralikult taastunud ja sarja viisin jälle läbi mina. Ka see sari oli edukas ja nii pakkusime välja kolmandagi retke. Seekord otsustasime Indoneesia kasuks, kus meie peamiseks sihtmärgiks oli komodo varaan, maailma suurim sisalik, keda siis ei olnud veel teleekraanil nähtud. Jack ei olnud selgelt reisivormis, aga ta ärgitas meid minema ilma temata. Nii me tegimegi. Ta suri ajal, mil me ära olime, traagiliselt noore, vaid neljakümne seitsme aastasena.
Pärast Guajaanat panin meie reisikogemused kirja ja järgmised paar aastat tegin sama kõigi meie iga-aastaste reiside järel. Selles raamatus on kolm esimest reisikirjeldust veidi lühendatud ja värskendatud kujul.
Maailm on pärast nende kirjutamist palju muutunud. Briti Guajaanast on saanud iseseisev Guyana Vabariik. Rupununi savannid, kus käisime otsimas suur-sipelgaõgijat, tundusid meile siis nii metsikud ja kauged, aga on nüüd lülitatud regulaarsesse lennuliiklusse ja tihedas ühenduses rannikuga. Indoneesias on suur jaavalaste Borobuduri monument, mis siis romantiliselt lagunes, praeguseks täielikult lahti võetud ja taastatud; Balil, kuhu pääses vaid meritsi
