style="font-size:15px;"> „Palun vabandust nende jubedate vanade asjanduste pärast,” ütles Tiny. „Need pole pooltki nii head kui apelsinikastid, mida sai enne sõda. Varem olid meil toolid, aga põrand on üsna ebaühtlane ja toolijalad kippusid pidevalt ära murduma. Kastidel pole jalgu, mida murda, nii et need kestavad kauem, ja tegelikult on need niisama mugavad.”
Eined McTurkide juures olid üsna keerulised. Connie oli tuntud kui Guyana üks parimaid kokki ja meie ette pandud söök oli kahtlemata oivaline. See algas kirevahvenaga, hõrgu kalaga, mida Tiny maja juurest Rupununi jõest sageli püüdis. Eine jätkus pardipraega – Tiny oli linnud lasknud eelmisel päeval – ja lõppes viljadega väljas kasvavatelt puudelt. Ent kaks lindu, üks väike papagoi ja üks musta-kollasekirju tikat, võitlesid omavahel meie toidu pärast. Nad lendasid meie õlgadele ja lunisid maiuspalu, ja kuna meie ei olnud päris kindlad, kuidas niisuguses olukorras käituda, olime lindudele taldrikutelt palukesi valides veidi liiga aeglased. Väike papagoi otsustas end seepeale tseremooniast säästa, istus Jacki taldrikuservale ja hakkas tegutsema omatahtsi. Tikat lähenes asjale teisiti: ta nokkis oma nõelterava nokaga aina Charlesi põske, et mehele tema kohustusi meelde tuletada.
Connie tegi sellele kõigele aga peagi lõpu, ajas linnud minema ja pani spetsiaalselt neile valmistatud toidu alustassiga laua teise otsa. „Nii juhtub, kui reegleid rikkuda ja lemmikloomi laua ääres toita. Sinu külalisi hakatakse ahistama,” ütles ta.
Õhtusöögi lõpu poole, videviku saabudes ärkas hoiuruumis nahkhiirekoloonia. Loomad vilksasid rahulikult ja vaikselt üle eluruumi välja õhtusse, et alustada kärbsejahti. Nurgast oli kosta krabinat. „Tõesti, Tiny,” ütles Connie tõsiselt, „me peame nende rottidega midagi ette võtma.”
„Ma ju võtsingi!” vastas Tiny veidi haavunult. Ta pöördus meie poole. „Meil elas seal vahekäigus kuningboa, kes hoidis koha rottidest täiesti puhtana, ja ainult sellepärast, et ta ükskord ühte külalist ehmatas, käskis Connie mul temast lahti saada. Ja vaadake nüüd, mis juhtunud on!”
Pärast õhtusööki seadsime end võrkkiikedesse lobisema. Öö laskudes rääkis Tiny meile ühe loo teise järel. Ta jutustas oma algusaegadest savannis, kui Karanambo ümber oli nii palju jaaguare, et ta pidi iga paari nädala tagant ühe maha laskma, et oma karja elus hoida. Ta mäletas, kuidas üks lindpriide seltskond Brasiiliast käis pidevalt üle piiri hobusevargil, kuni ta ise Brasiiliasse läks, jõuku relvaga ähvardas, nende relvad ära võttis ja nende majad maha põletas. Kuulasime lummatult. Konnad hakkasid krooksuma ja ritsikad saagima; nahkhiired laperdasid sisse ja välja ning ühe korra uitas tuppa suur kärnkonn ja jäi laest rippuva petrooleumilambi valguses kaku moodi silmi pilgutades istuma.
Vestlus Tiny ja Connie McTurkiga.
„Kui olin siia alles jõudnud,” rääkis Tiny, „palkasin ühe makuši indiaanlase endale tööd tegema. Kui olin talle avanssi andnud, sain teada, et ta on piaiman – nõid ja ravitseja. Kui oleksin seda varem teadnud, ei oleks ma teda palganud, sest nõiad pole kunagi head töölised. Varsti pärast raha kättesaamist teatas ta, et ei kavatse enam tööd teha. Ütlesin, et kui ta üritab lahkuda enne, kui on saadud raha jagu tööd ära teinud, annan talle peksa. Noh, seda ei saanud ta lubada, sest siis oleks ta end häbistanud ja tal poleks enam teiste makušide seas võimu olnud. Hoidsin teda senikaua, kuni ta oli oma ettemaksu välja teeninud, ja siis ütlesin, et lasku aga jalga. Seepeale ütles ta, et kui ma talle rohkem raha ei anna, puhub ta mu peale, ja kui ta seda teeb, muutuvad mu silmad veeks ja voolavad välja, ma saan düsenteeria, mu sisikond langeb välja ja ma suren. Mina aga vastasin: „Lase käia, puhu mu peale,” ja ma lihtsalt seisin ja lasin tal puhuda. Kui ta oli lõpetanud, ütlesin: „Noh, ma ei tea, kuidas makušid puhuvad, aga ma olen kaua aega akavaide juures elanud ja puhun nüüd sinu peale nagu akavaid.” Niisiis tõmbasin end õhku täis ja karglesin tema ümber ja puhusin. Ütlesin talle, et nüüd jääb ta suu kinni ja ta ei saa enam midagi süüa; et ta keha paindub taha, nii et kannad ja pea puutuvad kokku, ja siis ta sureb! Noh, seejärel lasin tal minna ega mõelnud sellele rohkem. Läksin mägedesse jahile ja tulin tagasi alles mitme päeva pärast. Varsti pärast mu saabumist tuli mu indiaanlasest töödejuhataja ja ütles: „Peremees Tiny, see mees on surnud!” Ma vastasin: „Paljud inimesed on surnud, poiss. Millisest mehest sa räägid?” – „Sellest, kelle peale te puhusite, ta on surnud,” ütles ta. „Millal ta suri?” küsisin mina. „Üleeile. Ta suu jäi kinni, nagu te ütlesite, ta hakkas tahapoole painduma ja suri.””
„Ja tal oli õigus,” ütles Tiny lõpetuseks. „See mees oli tõepoolest surnud, just nii, nagu ma olin öelnud.”
Tekkis pikk paus. „Aga Tiny,” ütlesin mina, „sellele peab ju mingi seletus olema. See ei saanud olla lihtsalt kokkusattumus.”
„Noh,” ütles Tiny, vaadates süütult lakke, „ma märkasin ta jalal väikest haavandit ja teadsin, et külas, kust ta tuli, oli hiljuti kaks teetanusejuhtumit. Võib-olla oli see asjaga kuidagi seotud.”
Papagoi ja tikatiga hommikusööki jagades arutasime Tinyga meie päevaplaane. Jack otsustas, et peab enne loomade püüdmist puurid, joogikünad ja söögianumad lahti pakkima.
Tiny pöördus ülejäänute poole. „Kuidas teiega on, poisid? Kas teid huvitaksid mõned linnud?” Noogutasime innukalt. „Tulge siis minuga, ehk mul õnnestub teile mõnda näidata. See ei ole siit kuigi kaugel,” ütles ta mõistatuslikult.
Meie jalutuskäik koos Tinyga läbi Rupununi jõge ääristava võsastiku oli tõeline metsatarkuse õppetund: poole tunni jooksul juhtis ta meie tähelepanu augule palgis, kust pudenes saepuru (puidumesilase töö), sõrgade jäetud jäljerajale, hunnitule lillale orhideele ja makuši kalameeste mahajäetud laagrile. Peagi keeras ta rajalt kõrvale, manitsedes meid vaikselt olema. Üritasime nüüdseks tihedamas alustaimestus tema tasast sammu jäljendada.
Siinseid põõsaid kaunistas mingi ronitaim, kattes neid heleroheliste silmustena ja rippudes loorina nende vahel. Üritasin rippuvat taime hooletult käeseljaga eemale lükata, aga tõmbasin käe valu pärast kiiresti tagasi, sest selle ronitaime varred ja lehed olid relvastatud pisikeste teravate ogadega. Mu käsi oli katki ja veritses ja ma ütlesin midagi valjemini, kui oleksin tohtinud. Tiny keeras ringi, sõrm huultel. Ettevaatlikult läbi lehesegadiku samme seades järgnesime talle. Peagi oli põõsastik nii tihe, et kõige hõlpsam tundus selle alt lihtsalt läbi roomata, ja edasi liikusimegi kõhuli vingerdades.
Viimaks Tiny peatus ja me roomasime tema kõrvale. Ta lõikas ronitaimede tihedasse vaipa, mis rippus meie ninadest mõne sentimeetri kaugusel, ettevaatlikult väikese piiluaugu ja me vaatasime läbi selle välja. Meie ees laotus soine järv, mille pinda katsid vesihüatsindid. Hüatsint õitses paiguti, nii et sametrohelisele vaibale moodustusid väikesed õrnlillad laigud.
Meist umbes viieteistkümne meetri kaugusel varjutas vesihüatsindid hiiglasliku haigruparve serv. Parv ulatus üle järve keskosa teise kaldasse välja.
„Olge lahked, poisid,” sosistas Tiny. „On teil sellest kasu?”
Noogutasime Charlesiga vaimustatult.
„Noh, mind teil siin vaja pole,” jätkas Tiny. „Lähen tagasi hommikust sööma. Edu!” Ja ta vingerdas hääletult minema, jättes meid kahekesi läbi ronitaimede piiluma. Vaatasime haigruid. Parves oli segunenud kaks liiki: hõbehaigur ja väiksem ameerika siidhaigur. Nägime läbi binokli, kuidas nad omavahel jagelevad ja oma õrnu filigraanseid päid tõstavad. Aeg-ajalt tõusid paar tükki püstloodis õhku, vehkides hullunult nokaga, ja laskusid siis niisama äkki, kui olid tõusnud.
Järve kaugemas otsas nägime kõrgilt seismas mitut pikka jabiru-toonekurge, mustad paljad pead ja erepunased
