ja väike haigla. Neist tõi hotelli juurde tolmav punane muldtee, mis seejärel möödus lagunevatest kõrvalhoonetest ning kadus kuival kõnnumaal termiidikuhilate ja kängus põõsaste vahele. Kolmkümmend kilomeetrit eemal kerkisid tasandikest äkitselt sakilised mäed, mis olid kuumavines taandunud tuhmsinisteks siluettideks virvendava taeva taustal.
Lethemi lennukile olid vastu tulnud ka kõik kaugemal elavad inimesed, kuna sellega toodi kauaoodatud varusid ja iganädalast posti. Lennupäevad olid alati tähtsad sotsiaalsed sündmused ning hotell oli täis karjakasvatajaid ja nende naisi, kes olid kohale sõitnud kõige kaugematest piirkondadest ja jäid pärast lennuki lahkumist uudiseid ja kuulujutte vahetama.
Kui õhtusöök oli läbi, korjati lihtsad okaspuidust lauad söögitoast kokku ja nende asemele pandi pikad puupingid. Harold, Teddy poeg, hakkas üles seadma filmiprojektorit ja ekraani. Baar jäi tasapisi tühjaks ja pingid täitusid inimestega. Sirgete sinakasmustade juustega paljasjalgsed päevitunud vapišana kauboid, keda nimetati vaquero’deks, saabusid salgakaupa ja maksid uksel. Kui tuled kustutati, oli õhk täis kirbet tubakalõhna ja ootusärevat jutuvada.
Meelelahutus algas arukalt dateerimata jäetud ringvaatega. Järgnes Hollywoodi kauboifilm Metsiku Lääne esmaavastamisest, mille käigus vooruslikud valged ameeriklased tapsid veendunud usus suure hulga nurjatuid punaseid indiaanlasi. See oli üsna taktitundetu, ent vapišanad vaatasid oma Põhja-Ameerika sugulaste hävitamist osavõtmatute nägudega, laskmata välja paista ühelgi emotsioonil. Lugu oli veidi keeruline jälgida, sest peale selle, et filmist oli aja jooksul pikki juppe välja lõigatud, tundus kaheldav, kas filmirulle projitseeriti õiges järjekorras; traagiline ja kaunis Ameerika tüdruk, kelle indiaanlased olid kolmandal rullil jõhkralt mõrvanud, ilmus uuesti välja viiendal, et kangelasega armatseda. Kuid vapišanad olid leplik publik ja säärane väiklane detail ei rikkunud nende ilmset naudingut suurtest taplusstseenidest, mis kutsusid esile entusiastlikke aplause. Vihjasin Harold Melville’ile, et ehk oli filmivalik mõnevõrra veider, aga ta kinnitas, et kauboifilmid on kohalike hulgas kaugelt kõige populaarsemad. Võib tõesti arvata, et Hollywoodi pikantsed situatsioonikomöödiad näinuksid siinsetele vapišanadele veel suurema totrusena.
Pärast kinoseanssi läksime üles oma tuppa. Seal oli kaks sääsevõrkudega varustatud voodit. Kaks meist pidid ilmselt magama võrkkiiges ning Charles ja mina soovisime seda õigust endale. See oli võimalus, mida me mõlemad olime pikisilmi oodanud alates hetkest, kui olime võrkkiiged Georgetownist ostnud. Riputasime need väga asjatundlikul ilmel seintesse kruvitud konksude külge. Tulemused aga, nagu me paarinädalase kogemuse järel taipasime, olid lootusetult amatöörlikud. Olime võrkkiiged pannud liiga kõrgele ja kinnitanud ülimalt keeruliste sõlmedega, mille lahtisaamiseks kulus hommikuti kenake hulk aega. Jack ja Tim ronisid tuimalt oma vooditesse.
Järgmisel hommikul ei olnud palju kahtlust, kes meist olid veetnud öö mugavamalt. Charles ja mina vandusime, et olime põõnanud kui notid ja võrkkiiges magamine on meile juba nagu kaasasündinud oskus. Kuid see oli tõest kaugel, sest kumbki meist polnud siis veel ära õppinud, et selles põikpuudeta Lõuna-Ameerika kiiges tuleks lamada lihtsalt diagonaalis. Ma olin suurema osa ööst üritanud lesida pikuti, nii et mu jalad olid peast kõrgemal ja keha kõverasse vajunud. Küljekeeramine oli kaelamurdev pingutus ja ma ärkasin hommikul tundega, et ilmselt on mu selgroog igaveseks kõverdunud.
Pärast hommikusööki tuli Teddy Melville uudisega, et suur vapišanade seltskond läks ühest lähedal asuvast järvest traditsioonilisel, vee mürgitamise meetodil kala püüdma. Oli võimalus, et nad kohtuvad teistegi loomadega, kes võiksid meile huvi pakkuda, ja Teddy pakkus, et läheme ja viskame pilgu peale. Istusime ta veokisse ja asusime üle savanni teele. Peaaegu miski ei takistanud meil sõitmast, kuhu iganes me soovisime. Siin ja seal looklesid käänulised jõeharud, aga neid oli lihtne vältida; nägime neid juba päris kaugelt, sest nende kaldaid ääristasid põõsad ja palmipuud. Muidu olid ainsateks takistusteks kidurad karedakarvalised „liivapaberipõõsad” ja termiidikuhilad – pööraste kujudega kõrged tornid, puhuti üksikud ja puhuti nii tihedates rühmades, et tundus, nagu sõidaksime läbi hiiglasliku surnuaia. Paar üle savanni kulgevat korralikult sisse sõidetud teerada ühendasid karjafarme järgmistega, kuid järv, mille äärde me suundusime, paiknes eraldatud kohas, nii et peagi keeras Teddy peateelt ära ja algas raputav sõit põõsaste ja termiidikuhilate vahel, teenäitajaks üksnes Teddy suunataju. Varsti nägime horisondil puudest vööd, mis ääristas meie järve.
Kohale jõudes avastasime, et üks pikk järveharu on vaiadest tammiga suletud. Vapišanad olid seal vette visanud spetsiaalseid, kilomeetrite kauguselt Kanuku mägedest korjatud ja seejärel peenestatud liaane. Igal pool seisid valmis seatud vibude ja nooltega kalamehed, oodates, et kalad liaanide mürgisest mahlast uimaseks muutuks ja pinnale kerkiks. Vapišanad klammerdusid järvepiiri kohal rippuvate puuokste külge; nad kükitasid just selle jaoks keset veekogu ehitatud pukkidel; mõned seisid väikestel improviseeritud parvedel ja teised patrullisid edasi-tagasi puutüvedest õõnestatud kanuudes. Kalda peal lagendikul olid naised süüdanud lõkked ja üles riputanud võrkkiiged ning ootasid nüüd, et saaksid kalu niipea puhastama ja suitsutama hakata, kui mehed nad kohale toovad; ent seni polnud midagi püütud ja naised hakkasid kärsituks muutuma. Mehed on teinud rumalasti, pilkasid nad: tammi taha oli pandud liiga suur osa järvest ja metsast oli korjatud liiga vähe liaane, nii et mürk ei toiminud piisavalt hästi. Tammi ja pukkide ehitamisele kulunud kolm päeva rasket tööd oli raisku läinud. Teddy sai seda kõike teada nendega vapišana keeles rääkides, nagu ka seda, et üks naistest on näinud teisel pool järvekaldas auku, milles elavat mingi suur loom. Mis loom, selles polnud naine päris kindel; aga see võis olla anakonda või kaiman.
Kaiman kuulub krokodilli ja alligaatoriga samasse, krokodilliliste klassi ning võhikule tunduvad need kolm looma väga sarnased. Jacki jaoks olid nad aga väga erinevad. Kuigi Ameerikas leidub kõiki kolme, on igaühel oma kindlad levilad; siin Rupununis, ütles Jack, võiksime näha musta kaimanit, omasuguste seas suurimat liiki, kes võib väidetavalt kasvada kuni kuue meetri pikkuseks. Jack tunnistas, et talle täitsa meeldiks üks „kena suur kaiman”, aga tegelikult oleks ta päris rõõmus ka kopsaka anakonda üle. Ja kuna augus elav loom tundus olevat üks või teine, arvas ta, et peaksime tõesti proovima teda kinni püüda. Ronisime kanuudesse ja sõudsime üle järve, üks naistest teejuhiks kaasas.
Lähemal uurimisel avastasime kaks auku – ühe väikese ja ühe suure. Selgus, et need on omavahel ühendatud, sest kui torkasime väiksemasse toika, hakkas suuremasse kogunenud vesi loksuma. Tõkestasime väiksema augu vaiadega. Et tundmatu loom ei saaks suurema augu kaudu põgeneda, aga et tal oleks samas piisavalt ruumi väljumiseks ja meie kätte sattumiseks, lõikasime kaldalt noori puid ja surusime need järvepõhja sügavasse mutta, nii et koopasuu ümber tekkis poolringikujuline pihttara. Me ei olnud oma jahisaaki veel näinud ja väiksema augu kaudu torkimine teda välja ei ajanud, nii et otsustasime kalda rohukamarat lõigates suuremat ava laiendada. Eemaldasime aeglaselt käigu katuse ja selle töö ajal rappus kallas maa alt kostva möirge peale, mida vaevalt suutnuks tekitada madu.
Kalapüük vibuga.
Kaimani väljakaevamine.
Ettevaatlikult pihttara vaiade vahelt pimedusse piiludes suutsin eristada pooleldi mudasest veest varjatud suurt kollast kihva. Olime nurka ajanud kaimani, hamba mõõtmete järgi hinnates väga suure.
Kaimanil on kaks ründerelva. Esiteks ilmselgelt tema päratud lõuad ja teiseks tema tohutult võimas saba. Ta suudab mõlemaga tekitada väga tõsiseid vigastusi, aga õnneks oli meie ohver oma urus niimoodi, et pidime korraga silmas pidama vaid üht otsa. Näinud korraks tema hambaid, teadsin, kumb ots on minu jaoks esmatähtis. Jack pladistas pihttara sees mudases vees, üritades aru saada, mis asendis kaiman lamab ja kuidas talle kõige parem läheneda oleks. Mulle näis, et kui see elajas otsustab kiiruga välja tulla, peab Jack väga
