mitme taime peale tohutult pikkade varvaste abil, mis sundisid teda jalgu tõstma umbes samamoodi, nagu inimene kõnnib räätsadega.
Kõige ilusamad olid meist mõne meetri kaugusel toimetavad roosa-luitsnokkiibised. Nad sulistasid asjalikult madalas vees ja sõelusid toitu otsides muda läbi nokkade, nähes seejuures välja rabavalt kaunid, sest nende suled olid valguse käes omandanud kõige õrnemad roosad varjundid. Kuid iga paari minuti tagant tõstsid nad ringivaatamiseks pead ja me nägime, et nende nokaotsad on laienenud lamedateks ketasteks, mis on kentsakas vastuolus nende kehade graatsia ja iluga ning annab neile veidi koomilise väljanägemise.
Seadsime kaamera üles, et kaunist stseeni filmida, aga ükskõik, kuidas me seda nihutasime, ikka tõkestas meie vaadet mõni eespool kasvav väike põõsas. Pidasime sosinal nõu ning otsustasime riskida lindude eemalepeletamisega ja liikuda üle lopsaka rohu paar meetrit edasi, ühe põõsa alla, mis paistis parajalt suur, et me mõlemad koos kaameraga sinna ära mahuksime. Kui meil vaid õnnestuks ärevust tekitamata kohale jõuda, peaks meile avanema segamatu vaade kõikidele lindudele järvel – partidele, haigrutele, toonekurgedele ja iibistele.
Nii vaikselt kui võimalik tegime piiluaugu ronitaimelooris suuremaks. Kaamerat enda ees lükates vingerdasime välja rohule. Charles jõudis ohutult põõsani ja mina järgnesin talle. Aegluubis, et äkiliste liigutustega mitte linde hirmutada, panime statiivi püsti ja kruvisime kaamera paika. Charles oli kaamera juba iibistele fookustanud, kui ma oma käe tema omale asetasin.
„Vaata sinna,” sosistasin, osutades vasakule, järve kaugemasse serva. Läbi madala vee lähenes pladistades veisekari. Tundsin kohe muret, et see võib iibised eemale peletada, just nüüd, kui olime valmis neid filmima, aga linnud ei pööranud karjale mingit tähelepanu. Veised tulid päid kõigutades raskel sammul meie poole. Kõige ees kõndis juhtloom. Ta peatus, tõstis pea ja nuusutas õhku. Ka ülejäänud kari jäi seisma. Siis jätkas juhtloom sihikindlalt teekonda meie väikese põõsa suunas. Meist nii viieteistkümne meetri kaugusel, peatus ta taas, tõi kuuldavale möirge ja kaapis maad. Meie vaatenurgast nägi ta välja hoopis teistsugune loom kui Inglismaa karjamaade Guernsey veis. Ta möiratas uuesti kannatamatult ja vibutas sarvedega ähvardavalt meie suunas. Tundsin end seal lamades väga haavatavana; kui ta otsustaks rünnata, tuleks ta üle põõsa nagu teerull.
„Kui ta ründab,” sosistasin närviliselt Charlesile, „ehmatab ta linnud minema.”
„Ta võib ka kaamerale viga teha ja siis oleme parajas jamas,” sosistas Charles.
„Ma arvan, et meil oleks targem taganeda, kas sa ei leia?” küsisin, pilk ainiti lehmal. Aga Charles oli juba teel. Ta vingerdas kaamerat enda ees lükates tagasi ronitaimede sisse.
Istusime sügaval põõsastes ja tundsime end üsna rumalalt. Tulla Lõuna-Ameerikasse, jaaguari, mürkmadude ja piraajade koju, ning tunda siis hirmu lehma ees – see oli veidi häbistav. Süütasime sigaretid ja veensime end, et ettevaatus on tarkuse ema, kas või meie varustuse pärast.
Kümme minutit hiljem otsustasime vaadata, kas lehmad on endiselt seal. Olid, aga nad ei pööranud meile enam mingit tähelepanu. Siis osutas Charles meie ees õõtsuvale rohututile, mida tuuleõhk karjast eemale kallutas. Tuul oli pöördunud ja puhus nüüd meie kasuks. Sellest julgust saanud, vingerdasime uuesti väikese põõsa alla ja panime kaamera püsti. Lamasime seal kaks tundi, filmides haigruid ja iibiseid. Jälgisime ja salvestasime ka üht väikest draamat: kaks raisakotkast leidsid järveservast kalapea, mille üks teine kotkas neilt ära võttis; raisakotkaste vasturünnakust ärevil, ei saanud ta aga rahulikult sööma hakata ning pidi viimaks koos einega minema lendama. Tund enne seda, kui lõpetasime, pladistasid veised tuldud teed pidi tagasi savanni.
„Küll see oleks võimas vaatepilt, kui kõik linnud lendu tõuseksid,” sosistasin Charlesile. „Sa rooma põõsast välja; mina hüppan teiselt poolt lagedale ja kui nad õhku tõusevad, filmi neid taeva taustal tiirutamas.” Väga ettevaatlikult ja aeglaselt, et parve mitte enneaegu hirmutada, roomas Charles põõsa alt välja ja kükitas selle kõrvale, kaamera kaenlas.
„Nii! Ole valmis!” sosistasin melodramaatiliselt ning hüppasin karjatades ja kätega vehkides põõsast välja. Haigrud ei teinud mind märkamagi. Plaksutasin ja karjusin, aga midagi ei juhtunud. See oli jabur. Olime kogu hommiku ülimalt vargsi läbi põõsastiku hiilinud, vaevu sosistades, et neid väidetavalt pelglikke linde mitte hirmutada, ja siin me nüüd siis seisime ja karjusime täiest kõrist, ent terve parv näis absoluutselt osavõtmatu ja kogu meie ettevaatlikkus tagantjärele üsna põhjendamatu. Naersin kõva häälega ja jooksin järvekalda poole. Lõpuks tõusid mulle kõige lähemal olevad pardid lendu. Haigrud järgnesid neile ja viimaks koorus kogu valge parv suure lainetusena järvepinnalt lahti ja laotus üle taeva, lindude kisa virvendavalt veelt vastu kajamas.
Tagasi Karanambos, pihtisime Tinyle meie lehmahirmu.
„Noh,” naeris ta, „nad on mõnikord tõesti veidi tujukad ja ma isegi olen pidanud nende eest ära jooksma.” Tundsime, et meie maine pole veel lootusetult rikutud.
Järgmisel päeval viis Tiny meid oma maja lähedale jääva Rupununi jõe haru juurde. Mööda jõekallast kõndides osutas ta paljudele sügavatele aukudele, mis muutsid tufi moodi pehme kivimi otsekui sõelapõhjaks. Ta viskas ühte auku kivi ja selle põhjast kajas astmaatiline röhatus.
„Üks on kodus,” ütles Tiny. „Peaaegu igas augus elab elektriangerjas.”
Aga mul oli teinegi moodus, kuidas angerjate kohalolu tuvastada. Enne Inglismaalt lahkumist oli meil palutud salvestada nende kalade elektriimpulsse. Selleks vajalik seadeldis oli lihtne – kaks väikest vaskvarrast, mis olid umbes viieteistsentimeetrise vahega kinnitatud puutüki külge ja ühendatud juhtmega, mille saime panna oma salvesti taha. Lasin selle algelise seadeldise auku ja kuulsin kohe oma väikestest kõrvaklappidest angerja elektrilahendust, mis jäädvustus kasvava helitugevuse ja sagedusega, haripunkti jõudvate ja siis vaibuvate klõpsudena. Arvatakse, et see lahendus toimib omamoodi suunaotsimisseadmena: piki angerja küljejoont paiknevad erilised tundlikud organid, mis võimaldavad tal tuvastada elektripotentsiaali muutusi, mida põhjustavad vees olevad tahked esemed, ja nii suudab ta oma 1,8-meetrist keha jõe pimedates sügavustes kivide ja lõhede vahel osavalt manööverdada. Lisaks sellele peaaegu pidevale elektrilahendusele suudab angerjas anda tugeva kõrgepingelöögi, millega ta tapab oma saaki ja mis on jutu järgi piisavalt tugev, et inimest oimetuks lüüa.
Laskusime Tiny paadisilla juurde, ronisime kahte päramootori jõul töötavasse kanuusse ja võtsime suuna ülesvoolu. Möödusime puust, mida asustas hulk tikateid ja mille okste küljes kõlkusid hiiglaslike tõlvadena nende pesad. Lootes püüda veidi kala, vedasime enda järel õngenööre, söödaks pöörlevad landid. Mul näkkas peaaegu kohe. Leidsin oma õngenööri otsast kolmkümmend sentimeetrit pika hõbejasmusta kala ja hakkasin ta suust konksu välja võtma.
„Ole ettevaatlik,” ütles Tiny laisalt. „Sul on seal üks piraaja.”
Pillasin kala järelemõtlematult paadipõhja.
Piraaja.
„Ära nii tee,” ütles Tiny veidi nördinult, haaras mõla ja andis kalale uimastava hoobi. „Ta võib sind koledasti naksata.” Tiny tõstis kala üles ja pistis oma jutu illustreerimiseks tema avatud suhu jupi bambust. Üliteravad kolmnurksed hambad laksasid bambuse ümber kokku, lõigates selle puhtalt läbi nagu kirvelöök.
Vaatasin seda õõvastusega. „Kas see on tõsi, et kui inimene keset nende parve kukuks, jääks temast alles vaid luukere?” küsisin.
Tiny naeris. „Noh, ma arvan, et piraajad, või perai’d,
