>1
Vanker logistas piki auklikku, sügisvihmadest lödiks pekstud kruusateed aegamisi lõuna suunas. Kiiremini ei saanud, sest tee oli täiesti umbes. Ümberringi kõlasid ärevad hõiked ja laste nutt. Vankrite taha köidetud kariloomad möögisid haledalt ning aeg-ajalt kostis siit-sealt mõni harv koerahaugatus. Kellelgi polnud selget sihti silmade ees. Juba teele asudes polnud neil aimu, kuhu nad õieti minema peavad või minna tahavad. Kui rinne lähenes, olid nad sakslastelt saanud käsu oma kodud maha jätta ja nüüd kandis nimetu äng neid üha kaugemale, kus ootasid tühjus ja teadmatus. Aga sellele nad ei mõelnud, nad lootsid vaid leida leevendust kõhus näpistavale näljatundele ja saada õhtuks katuse pea kohale. Eks homne päev näita, mis edasi saab.
Mamma ja Nelli astusid ühel ning Aide teisel pool vankri kõrval, Maarja kössitas üleval kohvrite otsas, Kreeta süles, teised lapsed kobaras ümber. Täiskasvanud istusid vankril kordamööda, et igaüks võiks pisut jalgu puhata ja hobusel oleks koormat vedades natuke hõlpu. Neil oli hirmsat moodi vedanud, et neil üldse hobune oli. Tõtt-öelda polnud tegu üldse vedamisega, vaid hoopis Nelli ristiema Sofie Võti imevööga, mis neid kitsikusest välja aitas. Võti-tädi oli nimelt vöö sisse õmmelnud kuldrahasid, kõik oma eluaegsed säästud, mis ta surres ristitütrele pärandas, sest endal tal lapsi ei olnud. Kahjuks või õnneks, olenes, kummalt poolt vaadata. Kui oli lõplikult selge, et üle mere enam ei pääse ja mehed arvasid, et naistel ja lastel on eraldi ohutum liikuda, oli Nelli vöö seest mõned kümnesed Nikolaid välja harutanud ja pakkunud neid hobuse eest peremehele, kes ennast üsna kergesti veenda lasi. Seda enam, et hobusele talveks piisavalt heinu ei jätkunud ja kevadel sai sama summa eest kindlasti osta uue hobuse ning raha jääks veel ülegi. Nii olidki nad poole päeva paiku suurele teele jõudnud ja vooriga ühinenud.
„Ema, mul on kõht tühi,” kurtis nüüd juba ligi kolmene Kaarel äkki nutuselt.
„Kannata veel natuke, varsti jõuame kohale, siis sööme,” lohutas Maarja.
„Ei, ma tahan kohe praegu, kõht on nii-nii-nii tühi,” tihkus Kaarel.
„Kas siis leiba sugugi enam ei ole?” küsis mamma, kelle muidu otsusekindel meel laste nutu peale alati haledaks läks. Maarja ohkas. Leiba oli üksainus õhuke viil. Ta oli kavatsenud hoida selle õhtuks, et lapsed ei peaks näljast korisevate kõhtudega magama minema. Nüüd harutas ta riidetüki sisse peidetud leiva ettevaatlikult lahti ja jagas kääru kolmeks võrdseks osaks – Kaarlile, Miiale ja Ellule. Kreeta nohistas magada, ja kui ta peaks ärkama, pistab Maarja talle tissiotsa suhu, kuigi piimaallikas oli toidupuuduse ja pideva närvitsemise tõttu kokku kuivanud. Miia, kes oli kogu aeg istunud sõnatult, käed kõvasti ümber Eliisabeti, vaatas suurte ümmarguste silmadega emale otsa ja lausus vapralt:
„Anna Kaarlile, tal on kõht palju tühjem kui minul. Mina jaksan küll õhtuni oodata.”
Maarja neelas kurku kerkinud kibeda klombi alla. Nutma ei tohtinud hakata. Nutta jõuab kunagi hiljem, siis, kui jõuvarusid millekski tähtsamaks enam vaja ei lähe. Ta keeras allesjäänud leivanatukese uuesti riidetüki sisse ja peitis nutsaku taskusse. Õhtuks.
Äkki hakkas selja tagant kostma kummalist teravat undamist.
„Lennuk… lennuk… lennuk…” kandus ärevus mööda voori tagant ettepoole.
„Pea hobune kinni! Anna Kreeta siia! Minge vankri alla!” röökis mamma, keerates samal ajal ohje kõvasti ümber aisaotsa, et hobune perutama ei pääseks, ja hüppas siis Kreetat süles hoides hämmastava kiirusega üle kraavi võsastikku. Nelli haaras Ellu kaenlasse, Aide rabas Kaarli sülle ja koos tormasid nad teisele poole teed puude peitu, Maarja ja Miia kadusid väledasti vankri alla. Lennuk lähenes madalalt, ühele küljele kaldu, tiibade all suured punased tähed. Lendas neist üle ja kadus kaugusse.
Paistis, et selleks korraks oli hädaoht möödas. Inimesed hakkasid ettevaatlikult tagasi teele valguma. Ootamatult kostis mürin uuesti, lennuk oli kaare teinud ja lähenes nüüd paremalt küljelt, nii madalalt, et tekkis tunne, nagu sööstaks see kohe alla vooriliste sekka, mootorimürinasse lisandus kuulipilduja ragisev ta-ta-ta-ta. Puhkes kohutav paanika. Need, kes olid jõudnud juba lagedale ronida, paiskusid uuesti ehmunult laiali teeäärsesse kraavi, lepavõssa või puude vahele. Loomad hakkasid metsikult rabelema, nende kisa segunes inimeste karjete ja soigumisega pööraseks meluks. Kusagil eespool vajus pihta saanud hobune külitsi vasakule, väänates oma raskusega aisa vankri küljest lahti. Hullunult mööda teed tormav noor naine kisendas täiest kõrist: „Aino! Aino! Aino!” Äkitselt lõi ta jooksu pealt kõikuma nagu puu tormituules, tegi veel paar kobavat sammu edasi, langes siis näoli mutta ja jäi liikumatult lebama.
Siis oli kõik läbi. Inimesed ja loomad rahunesid hiljukesi, hobuseta jäänud koormast kanti asjad teise vankrisse ümber, pikka kasvu mees tõstis oma tapetud naise magava tüdruku kõrvale vankrisse. Asjalikult, liigseid sõnu tegemata. Ainult surmkahvatu, tardunud nägu ja tugevasti kokkusurutud nurgelised lõuapärad andsid kõrvalistele aimu, mida ta sisimas läbi elas. Voor läks uuesti liikvele.
„Võiksime siin metsa alla keerata, jalgu puhata ja oodata, kuni teised on natuke kaugemale jõudnud. Pärastpoole sõidame jälle edasi. Siis ehk minejaid vähem ja lahedam liikuda,” lausus mamma natukese aja pärast, kui nad ühe metsasihi kohale jõudsid.
Keegi ei vaielnud vastu. Mamma oli sõja alguspäevadest peale juhtimise, igapäevaasjade praktilise korraldamise ja otsustamise enda kätte võtnud ning takkajärgi vaadates olid ta otsused alati õigeks osutunud. Tal oleks nagu olnud mingi salapärane võime sündmusi ette näha ja ohtusid ära hoida. Kas aimas ta ka praegu midagi?
Nelli haaras valjad kõvasti pihku ja juhtis hobuse puude vahele. Vanker vänderdas vaevaga mööda mättalist, jämedatest puujuurtest ja kändudest kühmulist maad tillukese lagendikuni. Suur tee oli veel küllalt lähedal, nad kuulsid selgesti vankrirataste loginat ja üha sumbemaks muutuvaid inimhääli, kuid olid ise tiheda kuusenoorendiku taga võõraste pilkude eest hästi varjatud.
„Päev kisub õhtusse, vahest peaksime nüüd jälle liikuma hakkama? Muidu ehk ei leia pimedas enam öömaja,” sõnas Maarja pisku aja pärast kõhklevalt.
„Oleme veel natuke, las teised jõuavad kaugemale,” ei võtnud mamma vedu.
Nelli ja Maarja vahetasid imestunud pilke. Nad ei saanud sugugi aru, miks edasiminek mammale nii vastukarva oli. Aga vaidlema ei hakanud. Et olgu peale nii, nagu mamma tahab. Aega veel on, päris pilkane pime tuleb alles paari tunni pärast.
Tagantpoolt, sealt, kust nad tulnud olid, oli märkamatult hakanud kostma tumedat urinat. See oli nagu läheneva tormi või maavärina kauge hoiatav kaja. Hobune lingutas ärevalt kõrvu, muutudes järjest rahutumaks. Mürin paisus sekund sekundilt, muutudes lõpuks kõikematvaks möirgeks, mis kõrvad lukku pani. Kreeta ja Kaarel pistsid ehmunult kisendama, oli näha vaid nende pärani avatud suid, kuid lärmi tõttu polnud nutuhäält kuulda. Miia ja Ell hoidsid hirmunult mamma ligi, Ell tihkus tasakesi, surudes nina mamma kaenlaauku. Hobune, keda Nelli kõigest jõust püüdis suitseidpidi paigal pidada, kippus perutama ja takka üles lööma, nii et mätta otsa vildakile pidama jäänud vanker lõi tugevatest kabjahoopidest ohtlikult kõikuma.
Tanke võis kokku olla paarikümne ringis, need möödusid ja eemaldusid roomikute lõginal, jättes endast puude vahele hõljuma kirbet kõrbehaisu. Maarja tundis, kuidas ta nüüd, mil hädaoht juba kaugenes, üle kogu keha värisema hakkas. Ta keeldus mõtlemast sellele, mis juhtub seal kaugel eespool, kui tankiderodu kitsal teel põgenikevoorile järele jõuab.
„See on täna juba teine kolonn, üks läks hommikul varavalges,” ütles äkki võõras pehme naisehääl. Nad ei olnud märganudki, millal või kustpoolt naine oli ilmunud. Ta lihtsalt seisis seal nende ees lagendikuserval ja vaatas neid sõbralikult naeratades.
Kui teised hämmeldunud vaikisid, jätkas ta ise juttu.
„Mina olen Helga. Me elame siin lähedal metsatalus emaga kahekesi,” seletas ta.
