ehkki nad oma muret sõnadesse ei valanud. Nad oleksid justkui sõlminud vaikiva kokkuleppe asi maha salata ja teha nägu, nagu oleks kõik hästi, kuid ikkagi oli see Maarja ja küllap ka mamma ja Endriku õdede viimane mõttevirvendus, kui nad õhtul magama heitsid, ja esimene, kui nad koidukiirte aegu silmad lahti lõid. Kohtuvad nad veel? Kas üldse, ja kui, siis millal? Praegu polnud neil lohutuseks muud kui usk ja lootus, mida tuli iga hinna eest elus hoida. Sest siis, kui usku ja lootustki ei ole, pole enam midagi. Aga mis seal salata, Maarja mõtetesse ilmus aeg-ajalt, vastu ta enda tahtmist, süüdistavaid noote. Kõigest jõust püüdis ta neid peast välja tõrjuda, kuid need olid visad ja kiuslikud ega tahtnud niisama lihtsalt taganeda. Kui nad poleks ärasõitu viimse minutini edasi lükanud, kui Endrik oleks kasvõi natuke rohkem hoolinud oma perekonna julgeolekust, kui auto poleks tee peal katki läinud, kui ta mees oleks oma venna hoiatusi tõsiselt võtnud…
Ärasõidueelsel päeval oli Rein Endriku peale nii tige olnud, et Maarja läks päris hirmu täis, kartes, et vennad enne lahkuminekut tõsiselt tülli pööravad. Nõlvaku õuel seistes polnud Rein ei aasinud ega püüdnud asja naljaks pöörata, nagu ta teinekord tegi, kui mõnd tõsisemat olukorda leevendada püüdis. Ja Maarja mõtles, kas Rein oleks praegu ta mõlgutusi kuuldes poolpilkavalt öelnud, et „kui põrsal oleks küüned, siis roniks ta puu otsa” või „kui tädil oleks rattad all, siis oleks ta omnibuss”,sest mehevend oli läbinisti asjalik inimene ja igasugu kui-tamine oli tema meelest täiesti kasutu. Eks see oli praegugi kurjast, tõi tusatuju tagasi ja muutis meele uuesti mõruks.
„Jäta järele!” ütles Maarja endale ohkega, mässates kohvrikaanega, mis ei tahtnud enam hästi kinni minna, sest sumadani sisu oli kleitide väljatirimisega sassi läinud. Eesmärgile jõudmiseks tuli tihedasti üksteise otsa laotud riided ümber tõsta ja veelgi kõvemini kokku pressida. Rõivaste vahelt puutus talle pihku pehmekaaneline kopsakas raamat, ainuke, mille ta asju pakkides Endriku töötoa riiulitelt kaasa oli haaranud. Ta tõmbas selle välja ning silitas tasakesi nagu hellitades üle hõbejashalli ümbrispaberi. Viimasel paaril aastal oli ta nii mõnigi kord just Sally Salmineni „Katriina” kirjaridadest hingekosutust otsinud ja tuge leidnud, nagu ei olekski tegu pelga juturaamatu, vaid omamoodi piibliga, mis eluks kasulikke ja järgimist väärivaid õpetusi jagab. Peategelase Katriina elusaatus läks talle sügavalt hinge, üksikuid kohti romaanist tahtis ta ikka ja jälle üle lugeda ning pidi lugedes iga kord imestama, kuidas üks lihtne maanaine, kes kogu oma elu popsionnis mööda saatis, peaaegu talumatute eluraskustega rinda pistes iial kartma ei löönud ega alla ei vandunud. Ja siis küsis ta endalt alati, kus on see piir, mida ületades inimene murdub, alla annab ja võitlemast loobub, piir, millest edasi ta enam ei suuda. Maarja ei teadnud seda. Teinekord oli tal umbmäärane hirm, et murdumispunkt on lähedal, et ta teele ilmub mõni seesugune saatuslik katsumus, mille taga ei seisagi enam muud kui tühjus. Sellistel puhkudel kutsus ta end korrale, meenutades mitmeid sündmusi, mis olid lähiaastatesse mahtunud – põgenemist kuulirahe all, ohtlikku öist haiglassesõitu, Tillu-Ellu vaakumist elu ja surma vahel, Saksa ohvitseri, kes Aidet mahalaskmisega ähvardas, ja ta veenis ennast, et hullemat enam tulla ei saa, et kõik üleelamised olid ju siiamaani siiski hästi lõppenud ja et edaspidi lähevad asjad ainult paremuse poole. Aga ta polnud siiski kindel, kas ta saab endale antud hapraid lubadusi päriselt uskuda…
„Ema, kas me tohime põllule mamma ja tädi Nelli juurde minna?” See oli loomulikult Miia, kes ei mallanud kauem ühe koha peal paigal püsida. Eks see olegi raske, kui sul on seljas nii ilus kleit, mida ilmtingimata tahaksid teistele näidata, et nemadki su rõõmust võiksid osa saada.
„Muidugi, kullakesed, tõmmake ainult kummikud jala otsa, maa pole veel jõudnud ära taheneda.” Maarja pistis raamatu riiete vahele tagasi, lõi kohvrikaane otsustavalt kinni ning läks uksele vaatama, kuidas lapsed teineteisel käest kinni hoides kiiruga üle päikesevalge õue lippasid, ümmargused põlvikutupsud rõõmsalt kummikukülgedel hüplemas, ja tal oli hea meel, et tüdrukud nõnda ühte hoiavad ja et Miia Ellu kuhugi üksipäini kurvalt konutama ei jäta, vaid igale poole endaga kaasa veab.
„Näh, kui ilusad te olete. Nagu väiksed roosinupud,” hüüatas Helga roosivärvi plikakesi märgates lõbusalt.
„Mis sel Maarjal ometi…” ütles Nelli, kuid mamma pistis kiiresti vahele:
„Täna on suur kartulipüha, igaüks peabki kõige uuemad rõivad välja otsima.”
„Aga mamma, sul on ju seesama kleit seljas, mis iga päev,” märkis Ell ja see ajas teised naerma.
„Ma ei taha oma piduriideid mullaseks teha, aga kui põllult koju läheme, siis otsin mina ka midagi paremat selga,” lubas mamma ja sellega jäi Ell rahule küll. Võibolla räägib mamma siis muinasjuttu ka ja Ell võib juttu kuulates tema süles istuda. Nüüd, mil peres oli temast veel pisemaid, juhtus seda harvemini kui varemalt, aga see oli kõige mõnusam asi maailmas, mida ta teadis. Isegi parem kui lutsukomm.
„Vaata!” sosistas Ell äkki ärevalt ja sikutas vanemat õde käest. Mullakamakate vahel sibas siia-sinna põigeldes ja otsemat põgenemisteed otsides tilluke hiirepoeg. Vanema õe silmad lõid särama – tema oli kõikide väikeste karvaste olevuste sõber ja kaitseingel, neid nähes tabas teda alati vasikavaimustus, ta oli valmis kõik pisiloomad kokku korjama, endale pidama ja nende eest hoolt kandma. Eriti põlema läks ta siis, kui lähedusse juhtus mõni kassipoeg, nende järele oli ta lausa hull ja mammal ning Maarjal tuli tihtipeale talle aru pähe panna, et ta neid küla pealt koju ei tassiks, sest igaühel oli hea meel, kui sai vastsündinud kassipojad kellelegi ära sokutada ega pidanud neid ise veetünnis või tiigis uputama hakkama. Nüüdki oli tüdruk otsemaid hakkamist täis.
„Püüame kinni ja viime koju,” kilkas ta ja asus aega viitmata asja kallale. Aga kui ta katsus pisikest põgenikku käega haarata, oli see iga kord kiirem ja vilksas pihu alt minema: kes oma elu eest võitleb, see peab jaksama ja oskama! Kust võis tibatilluke karvatups teada, et kaks hiigelsuurt roosat kassi jahtisid teda ainult hea pärast ja puhtast armastusest. Aga Miia ei kavatsenudki alla anda. Et üle kartulivagude hüplemine oli jalas loksuvate kummikute tõttu vaevaline, viskas ta need jalast ära ja lippas edasi sokkis, nii et muld tuiskas. Nüüd oli minek nobedam ning peagi kroonis ta pingutusi edu. Hiir oli pihu sees hirmust kange ja täiesti liikumatu, nagu teeskleks surnut, aga Miia tundis, kuidas loomakese süda hädiselt vastu ta pihupesa tuksles, tuks-tuks-tuks.
„Ära karda,” sosistas ta ja silitas vasaku käe nimetissõrmega tasakesi mööda tumedat jutti hiirepoja seljal. „Ma ei tee sulle midagi.”
„Las ma ka hoian,” palus Ell ja Miia lubas sel lahkesti sündida, polnud ta ju mingi kadekops.
Ell tahtis jagada oma rõõmu tädi Nelliga, kes alati ta pead silitas ja ka muidu tema vastu nii hea oli. Ta keksis otse tädi nina alla, avas pihu ja sosistas:
„Tädi Nelli! Vaata!”
Hiir, kes äkki tundis, et miski ta liikumist enam ei takista, tegi kaelamurdva hüppe ja potsatas otse Nelli nina alla maha. Nelli kiljatas südantlõhestavalt, viskas kartulikorvi käest kus see ja teine ning pistis jooksu, nagu oleks vanakuri kannul, ehmunud Ell üritas plehku pannud loomakest uuesti kätte saada. Kummikunina jäi mullakamaka taha kinni ja ta prantsatas täies pikkuses kõhuli vagude vahele.
„Mis sa tegid! Igavene kobakäpp!” oli Miia kohe nooremal õel tutis kinni. Nutuvõru ümber suu, ajas too end püsti. Ta oli ehmunud ja õnnetu, mitte niivõrd hiire kadumise pärast, kuivõrd seepärast, et Miia temaga pahandas, ja ka seepärast, et roosa kleit kõhu pealt mullaseks sai. Ta nimelt ei kannatanud oma riietel ühtegi plekki ja kui kleit mustaks sai, tuli ta kohe ema juurde uut nõutama. Ta oli selles suhtes kangesti Maarja enda moodi, ta ei jätnud ka oma mänguasju iialgi lohakile, vaid korjas need alati hoolega kokku ja seadis kenasti oma kohtadele. Nüüd aga oli kõik päriselt viltu – hiir kaotsis, tädi Nelli hirmu täis, Miia vihane ja pidukleit eest
