veel korrapäraselt ei liigu. Tuleb muid võimalusi otsida.
„Mul pole vähimatki selle vastu, et te pikemaks siia jääte,” ütles Helga selle peale peaaegu rahulolevalt. Ja mis muud nad teha saidki, kui kannatlikult oodata ning paari päeva pärast jälle maad kuulama sõita. Meeleolu oli muidu ka tusane, sest ilm oli vihmale keeranud, ajuti sadas päris kõvasti, põllule minek ei tulnud sellise märjaga kõne allagi. Lapsed olid toas istumisest mossis, virisesid ja nääklesid omavahel ning neile oli kasutu hakata selgeks tegema, et mõnikord tuleb olukorraga lihtsalt leppida ja vagusi püsida.
Alles pühapäeva hommikuks pühkis vesikaarest loodesse pööranud tuul taeva pilvedest lagedaks, nii et mamma sai välja tulla ühega oma paljudest tarkuseteradest, tähendades, et „loodetuul on taevaluud” ja ütles juurde, et täna läheb lõpuks ometi kartulivõtuks lahti.
„Kas siis lausa pühapäevasel päeval,” vaidles Helga ema mokaotsast vastu, „see ju piibli järgi hingamiseks mõeldud.”
„Praegu ei saa jumalasõnast hoolida,” arvas mamma, kes tarmukalt ohjad haaras ja kamandama kukkus, justkui oleks omas kodus, „tuleb ära kasutada, kuni ilma peab. Eks ole juba hingatud ka. Päris mitu head päeva kohe.”
Plaaniti siis nõnda, et Helga, Nelli, mamma ja Helga ema lähevad põllule, Maarja jääb koju lõunat keetma ja Aide talle appi lapsi kantseldama. Nelli rakendas hobuse ette ning koos Helgaga upitasid nad adra ja kartulikorvid vankrile. Ühtki meest, keda oleks võinud appi kutsuda vagusid lahti ajama, neil kusagilt võtta ei olnud, aga sestpeale kui Lars minema viidi, pidi Helga ise kõigi raskete meestetöödega toime tulema ja tuli muidugi ka, tugeva kondiga, nagu ta oli. Mõnikord, kuigi haruharva, põikas ka Raimond nende poole sisse ja küsis poole suuga, et äkki oleks neil abi vaja, aga Helga, kes Larsi pärast onu peale tulist tigedust täis oli, saatis mehe alati pikemata sinna, kuhu päike ei paista. Mispeale Raimond omakorda tuld võttis ja vihaselt vastu nähvas:
„Vaata ette, proua Okesson, et uhkus sind upakile ei aja.” Aga proua Okesson hoidis ikka endistviisi nina püsti ega teinud ähvardusi kuulmagi.
Kartulipõld oli maja juurest kiviga visata ja seal sai töö õige nobedasti hoo sisse. Nelli talutas hobust suitseidpidi, et see kindlalt vagu astuks – nende kodus oli ikka nii tehtud – ning Helga haaras adrakured otsustavalt pihku. Parajale sügavusele vajutatud adranina kergitas kartulipesad üles ning hõlmad lükkasid mulla kahele poole laiali, nii et niiskele kohevale maapinnale ilmusid valgete laikudena suured puhtad kartulid, mida mamma ja Helga ema asusid kibeda kiiruga korvidesse pilduma, aeg-ajalt pooleldi mullapeitu jäänud mugulaid konksudega välja kraapides. Pererahvas võis rahul olla – saak paistis loodetust parem olema, igas pesas kuus-seitse või enamgi seemet, sellest jätkub lahedalt endale söögiks, loomatoiduks ja uuesti mahapanekuks.
„Poleks uskunudki, et nii palju välja annab,” lausus Helga ema mammale rahulolevalt, „suvel pidas vahepeal paari nädala jagu nii krõbedat kuiva, et varred kippusid vägisi lonti vajuma. Kartsime juba, et sügisel pole üldse midagi üles võtta. Aga juulikuus tuli kõvasti vihma, ja näe, see aitas.”
„Egas heinaajal vihmast pääsu ole, alati sirtsutab,” arvas ka mamma, „aga hea, et seekord läks asja ette.” Mamma oli sedasorti, et oskas ka teiste väikestest rõõmudest ja kordaminekutest heameelt tunda, see aitas ennastki rasketest asjadest paremini üle ja andis julgust juurde. Ja julgust oli tal hädapärast vaja, sest tema pidi alati olema see, kelle käest teised tulid abi otsima ja kinnitust saama, et pole vaja üleliia muretseda, et küll kõik hästi läheb.
„Oleks tore, kui jõuaks mugulad enne külmade tulekut ära ka valida,” arutas Helga ema edasi, „et saaks söögija seakartuli keldrisse salve. Seemnekartuli jätaks talveks põllule kuhja. Kui õlgede ja mullaga korralikult kinni katta, siis peavad kevadeni kenasti vastu.”
„Küll me jõuame, ega meil kuhugi kiiret ole,” rahustas mamma, kuigi teadis, et nad lahkuvad kohe, kui võimalus avaneb. Aga enne kui minek käes, polnud mõtet hakata seda teistele nina peale kirjutama.
Niimoodi juteldes ja igapäevaasjade üle arutades ei pannud nad aja kulgu tähelegi, töö laabus ning peagi kerkis keset põldu suur päikeses helendav kuhil, mis üha jõudsamalt kasvas, sest ka Nelli ja Helga, kes hulga vagusid olid lahti ajanud, andsid hobusele korraks puhkust ja asusid noppijaile appi.
Natukese aja pärast ajas Helga selja sirgu, vaatas igatsevalt maja poole ja kurtis:
„Kere on päris hele, ei tea, kas seal hakkab juba midagi looma? Äkki peaks minema asja uurima?”
Niisuguse meeldetuletuse peale tundsid teisedki, et nälg kõhupõhjas näpistab, aga neil polnud aimugi, kas supp, mille keetmiseks Helga ema oli hommikul vajaliku kraami kätte juhatanud, on juba valmis.
Kodumail olid Maarjal ja Aidel käed tööd täis, aga kõik ei läinud sugugi libedalt. Kõigepealt seepärast, et võõras köögis oli raske asju üles leida, sest kõik oli teise perenaise käe järgi seatud ja enne toiduvalmistamise juurde asumist tuli veel terve hulk muid tarbelisi töid ära teha: hommikusöögilaud koristada, vett soojendada, nõud puhtaks pesta ja ära kuivatada ning põrand harjaga üle käia. Ja lastel silma peal pidada, iseäranis kõige väiksematel. Need kaks olid kui pisikesed pöörased paharetid, Kaarel ees ja Kreeta järel. Juba oli Kaarel jõudnud ühe kapiukse lahti sikutada, sealt kaks potikaant kahmata ja tagus neid nüüd kõigest jõust vastamisi nagu puhkpilliorkestri taldrikumängija. Kreeta, kes vennal alati sabas tilpnes, kiljus ta kõrval maas istudes kõigest kõrist naerda ja vehkis kätega. Suuremad tüdrukud sosistasid ägedasti omavahel ja heitsid aeg-ajalt kõhklevaid pilke ema poole, nagu peaksid mõnd salaplaani, ning siis, kui olid lõpuks otsusele jõudnud, tuli Ell tasakesi ema juurde ja sikutas teda varrukast.
„Ema, kas mina ja Miia tohime roosad kleidid selga panna?”
„Roosad kleidid?” Maarja oli natuke üllatunud. Kust plikadel äkki selline mõte pähe kargas?
Ta vaatas tähelepanelikult tütrele otsa ja tundis jälle, kuidas süda sees haledusest võpatas. Pilt, mida ta nägi, ei meeldinud talle sugugi. Suured kurvad silmad kõhnas kahvatus näos vaatasid anuvalt üles tema poole. Ell oli ju alati olnud vaiksekene, aga pärast haiglaskäiku pani Maarja ühtelugu tähele, et tüdruk hoiab veelgi rohkem omaette, tõmbub teistest eemale ning kaob aeg-ajalt kuhugi oma maailma, kuhu kellelgi peale tema enda pääsu ei ole, isegi emal mitte. See tegi Maarjale haiget. Aga ta ei saanud seda välja näidata, vaid püüdis Elluga rääkides alati reibas ja lõbus olla ning teda igapidi hellitada ja ergutada, mõnikord võib-olla isegi üleliia. Ta oli valmis ükskõik mis vigureid proovima, et neisse nukratesse silmadesse kasvõi pisutki rõõmusädet tuua.
„Muidugi pange, kui tahate,” ütles ta.„Täna on pühapäev ja väljas nii ilus ja soe, et päris suvetunne tuleb peale.”
Ta avas kõige väiksema kolmest suurest vineerkohvrist, milles olid tema enda ja laste seljariided ning otsis välja villased roosad pitskleidid, mis Nelli neile paar aastat tagasi jõuludeks oli kudunud ja mis nüüd olid juba tsipake napiks jäänud. Siis sobras ta veel hetke asjade hulgas ja ulatas lastele valged mustrilised põlvikud, mille ülemisse serva olid sisse põimitud ümmarguste tuttidega paelad, mis ei lasknud sokisäärtel lonti vajuda.
„Need sobivad kleitide juurde imehästi,” lausus ta naeratades.„Kui juba pidu, siis olgu täielik.” Tüdrukute elevus nakatas tedagi, nagu oleks neil kõigil tõesti olnud põhjust lihtsalt niisama, asja ees, teist taga lusti lüüa. „Mine tea, võib-olla et ongi,” kinnitas ta endale, „igal juhul oleme siin ja mitte merepõhjas. Päike paistab ja kõht on täis, mida sa hing ikka rohkemat igatseda oskad.”
Aga hetkeline petlik rõõm kadus peagi painajaliku süütunde varju.
