Pimeduse varju all hiilisid tavaliselt ringi need, kes end päevavalguses mingil põhjusel näidata ei julgenud.
Epp kergitas ettevaatlikult lillekirjalise sitskardina serva ja piilus aknast õue. Peaaegu vastu klaasi surutud habetunud mehenägu sundis teda ehmunult tagasi põrkama. Teistkordse tasase koputuse peale võttis ta südame rindu ja piilus uuesti. Mees oli nüüd aknast pisut kaugemale taganenud ja nagu palveks kokku pandud käed rinna kõrgusele tõstnud.
Kes too õues seisja ka ei olnud, kas lihtsalt möödakäija, kes oli teelt eksinud ja tulukest märgates sisse põikas, või põgeneja, kel verekoerad kannul, lubas selline anuv žest ometi oletada, et ta majaelanike suhtes kurja ei haudunud. Epp surus hirmu maha, astus tuulekotta ja lükkas ukse lahti.
„Tulge sisse,” ütles ta lihtsalt, midagi muud lisamata või küsimata.
„Tänan,” vastas mees niisama napilt ja astus Epust mööda.
Köögis osutas naine sõnatult laua ääres olevale pingile. Mees vajus istmele, võttis taskust püstoli ja asetas enda ette lauale. Epp ei taibanud sellise teguviisi tähendust, aga mingit hirmu see temas ka ei tekitanud, pani pigem imestama. Ta vaatas teraselt mehele näkku ja taipas järsku, miks teine talle juba eeskoja hämaruses tuttavana oli paistnud. Kui mustus maha pesta, habe ära ajada, kulunud vammuse asemel tume ülikond ja valge särk selga ning lips kaela mõelda, siis asetus kõik oma kohale. Seda pilti oli ta varemalt maakonnalehes mitmeid kordi näinud. Oli ühel korral käinud kuulamas ka tema valimiskõnet ja tema poolt häälegi andnud, kuigi jutt oli Epu meelest pisut ülespuhutud ja naiivne ning liiga pateetiline. Aga mehe energia ja nooruslik innukus olid teda tookord kaasa kiskunud. Ümbruskonnas liikusid kuuldused, et ta olla koos perekonnaga välismaale põgenenud. Miks ta siis nüüd üksipäini siin ringi hulkus?
„Issand, mis siin toimub? Mida te meist tahate?” Juta ja Elsa olid peaaegu ühekorraga kööki astunud ja oli võimatu vahet teha, kumb hädaldava kiljatuse kuuldavale tõi.
„Pole midagi,” rahustas Epp paanikasse sattunud õdesid.„See on härraTapper, küllap te mäletate.”–„Aga teie,” pöördus ta mehe poole,„pange relv ära. Siin teil seda küll tarvis ei lähe.”
„Vabandage,” pomises mees, „see polnud nii mõeldud… mind aetakse taga… kas ma võiksin peremehega rääkida?”
„Siis peate kabeliaeda minema, siin pole kedagi rohkem kui mina ja mu kaks nooremat õde.”
„Siia te küll jääda ei tohi,” lausus Juta ärritusest kõrgel häälel,„mis siis meist saab, kui tagaajajad tulevad?”
„Naabervallas lasti üks mees metsavendade aitamise pärast maha. Alles üle-eelmisel nädalal,” kinnitas Elsa.
Epp püüdis kinni mehe pilgu. Selles polnud hirmu ega meeleheidet, pigem otsatu väsimus ja ükskõiksus. Ilmselt oli ta varemgi samasuguse vastuvõtu osaliseks saanud ning surmani ärahirmutatud naiste reaktsioonis ei olnud tema jaoks midagi ootamatut ega üllatavat.
„Ehk lubate, et ma natuke puhkan, siis lähen kohe edasi. Kui keegi tulema peaks, võite öelda, et ma teid relvaga ähvardasin,” lausus ta vaikselt.
„Katsuge teie nüüd maha rahuneda,” pöördus Epp Juta ja Elsa poole. „Nii varasel hommikutunnil ei tule siia loodetavasti keegi, aga kindluse mõttes katame akna tekiga kinni, et väljast tuld näha ei oleks.”
Aknaga valmis saanud, läks ta sahvrisse, tõi sealt leiba ja pisut soolaliha ning kallas kruusi kuuma vett täis.
„Kahjuks pole meil praegu midagi paremat pakkuda, aga ehk aitab see kesine toidupoolis esimesest näljast üle saada. Kui hommikused toimetused on tehtud, keedame tavaliselt putru.”
Öeldu kõlas nagu poolitine lubadus, et mees võiks ehk ka pudrukeetmise aegu veel siin olla.
Endriku käsi haaras leivatüki järele ja ehkki ta püüdis end tagasi hoida ja toitu mitte ahmida, ei tulnud ta nälja varjamisega just eriti hästi toime. Pärast mitmepäevast paastumist maitsesid leib ja vesi nagu tõeline pidusöök.
Naised ootasid vaikides, kuni ta oli lõpetanud, siis lausus Epp mõtlikult:
„Arvan, et praegu oleks teil siiski kõige targem siia jääda.” Ta tegi käega tõrjuva liigutuse õdede suunas, kes valmistusid taas protesti tõstma, ja jätkas:
„Esiteks seetõttu, et päevavalguses on teil ohtlik väljas liikuda, eriti siinkandis, kus teid laialt tuntakse ja teatakse, ja mitte ainult nime-, vaid ka nägupidi. Teiseks on meil üks lähedalt sugulane punases valitsuses kõrgel ametipostil, minister kogunisti, ja tema roosast aupaistest langeb loodetavasti pisut ka meie peale, nii et meid riigivastastes tegemistes eriti kahtlustama ei kiputa.” Ta tegi pausi, nagu tahaks mehele anda võimalust ta sõnadest õigesti aru saada ning lisas siis: „Kolmas ja kõige tähtsam asi on see, et meie majas on peidupaik, mida mujal ei ole.”
Vastuseks Endriku küsivale pilgule seletas Epp:
„Igal talumajal on kartulikelder, ka meil on õue peal selline olemas. Aga meil on veel teinegi, laudadega vooderdatud kelder, millest isegi lähimad naabrid midagi ei tea. See on siinsamas maja sees, luuk on otse teie jalgade all. Kinnijäämise korral olete seal muidugi nagu rott lõksus. Te peate nüüd kähku otsustama, sest kui ma teist õigesti aru sain, siis on meil lähemal ajal, võib-olla juba üsna pea, külalisi oodata.”
Endrik kõhkles. Ta teadis väga hästi, mis teda ennast ja naisi ees ootab, kui teda siit peaks leitama. Aga enesealalhoiuinstinkt ja väsimus osutusid kõhklusest tugevamaks. Pääsemisvõimalus oli siin kindla peale suurem kui väljas, kus võis üsna kergesti haarangulistele otse sülle joosta.
„Oleksin teile väga tänulik, kui te mind kohe minema ei aja,” sõnas ta lihtsalt.
„Hästi,” vastas Epp, „siis ei tohi aega kaotada. Teie,” pöördus ta Juta ja Elsa poole, „minge tooge paar lambanahka ja mõned tekid. Aga teie aidake mul laud kõrvale nihutada.” Viimane käsk oli mõeldud Endrikule, kes naise kiiret otsustusvõimet, tegutsemisjulgust ja vastuvaidlematul toonil antud korraldusi üha suureneva imetlusega oli jälginud.
„Sündinud juht,” lipsas tal mõte läbi pea.
Kui laud ja triibuline põrandavaip olid kõrvale tõmmatud, tuli nähtavale raudse rõngaga varustatud keldriluuk. Epp tõmbas luugi üles:
„See siin ongi teie lähemate päevade peidupaik. Liikuda siin muidugi ei saa, on võimalik lamada, istuda ja kükitada. Vasakul seina sees on kaltsudega kinni topitud väike auk, sealtkaudu saate värsket õhku juurde, kui hingamine raskeks läheb.”
„Kas sa ikka annad endale aru, et tood meile kõigile häda ja õnnetuse kaela?” püüdis lambanahkadega tagasi jõudnud Elsa veel viimast vastupanu osutada.
„Selle maja ukse tagant pole abivajajaid kunagi tagasi saadetud, olgu siis valgel või punasel ajal. Nii oli see siis, kui isa elus oli, nii on see praegu ja nii jääb see ka edaspidi,” ei lasknud Epp ennast kõigutada.
„Veri on ikka paksem kui vesi,” nähvas Elsa.
„Inimveri on alati punast värvi ja praegusel ajal on sugulased kõik need, kelles veel vähegi inimlikkust on säilinud.”
Endrik ei taibanud naiste jutust sõnakestki ja nagu vastuseks tema esitamata küsimusele lausus Epp:
„Need on meie oma pere jutud, kuulete kunagi, kui juhust tuleb.”
