märulit siin peetakse?” Hääl kostis otse mamma pea kohalt ja kuulus suurt kasvu tüüakale mehele, kes harkisjalu, pintsakuhõlmad eest laiali ja käed sügaval püksitaskus, lahti aetud vaootsal seisis. Keegi polnud tema tulekut tähele pannud.
„Oma asi, mida me enda põllul teeme,” kähvas Helga, „sinul pole siit midagi otsida.”
„Ega ole tõesti,” möönis mees üsna rahulikult,„mõtlesin, et tulen vaatan, äkki teil hobust vaja.”
„Arvasid, et kui sinul hobune alles, siis saad nüüd teistele pähe istuda,” tigetses Helga edasi.
„Mis nüüd pähe või… aga sina peaksid suu vähe koomal hoidma. Praegu jälle teised ajad.”
„Ähvardad? Saadad minu ja ema ka eest ära Siberisse nagu Larsi? Et siis saad venna talu endale?”
Raimond ainult mühatas midagi ebamäärast endale nina alla ja pöördus minekule. Võib-olla ei tahtnud võõraste eest hakata tüli üles kiskuma. Paari sammu pärast keeras ta veel korraks ringi:
„Tahtsin ainult teada anda, et Keetli Sander on tagasi, kui sind peaks huvitama. Ütles, et hakkab jälle miilitsaks. Siis saab uuesti korra majja.”
Üle Helga näo libisenud tume vari ei jäänud Nellil märkamata, aga miskipärast ei söandanud ta seekord otsesõnu pärima hakata, kuigi ta muidu kunagi risti ette ei löönud.
„Sander tahtis mind endale naiseks,” lausus Helga tasakesi, kui oli uudist natuke aega seedinud.„Aga mulle meeldis Lars rohkem. Kas selle või miski muu asja pärast läks Sander hävituspataljoni ja hakkas metsavendi ja armeest kõrvalehoidjaid taga ajama. Tema ja Raimond Larsi kätte saidki. Lars polnud mingi metsavend, lihtsalt ei tahtnud sõtta minna.”
„Ja kus see Sander ise vahepeal oli, et sakslased teda kinni ei võtnud?” päris Nelli.
„Seda ma ei tea. Kadunud ta oli ja ma uskusin, et ei pea teda enam kunagi nägema, aga nüüd hakkab kõik jälle otsast peale,” ohkas Helga südamepõhjast.
„Näh, pidu sai kurvavõitu lõpu,” tähendas mamma natuke kahetsevalt.
„Eks pill tuleb pika ilu peale. Siis kohe kindlasti, kui mõni riiukukk kohale ilmub ja sellele kaasa aitab,” ütles seepeale Helga ema ja arvas, et nüüd võiks asjad kokku korjata ja töö tänaseks lõpetada, et küll homme jõuab.
Paks lihatükkidega supp ja soe odrakarask, mis või ja külma piimaga mõnusalt maitses, tõstsid tuju ning päev lõppes rahulikumal meelel. Ja kui mamma mudilased kokku korjas ja neile muinasjuttu vestis ning Helga ja Nelli omaette nurka pugesid ja teineteisele sosinal mingeid teistele teadmata asju sosistasid, siis tundus, et kõik on seks korraks jälle hästi.
Läks veel kõvasti üle nädala, enne kui Jete neile Vainumäe olukorrast täpsemat teadust suutis anda. Tal oli lõpuks õnnestunud kohapeal ära käia ja teada saada, mis toimunud ja toimumas. Talus elas nüüd mamma vend onu Joonas koos oma naise Anetega. Onu, keda Jete juba mitu head aastat polnud kohanud ja keda ta mäletas rõõmsa olekuga lahke mehena, polnud nüüd teda sugugi ära tundnud. Oli vaadanud umbuskliku näoga talle otsa ja küsinud, kes ta sihuke on, mis asju ajab ning rääkinud ka muidu imelikku juttu. Küllap oli vanadusest nõdraks jäänud. Anete, suurt kasvu, volüümikas, käredameelne, oma mehest mitukümmend aastat noorem naine oli Jete jutu ära kuulanud, tükk aega mõelnud ja öelnud lõpuks mokaotsast, et eks tulgu siis pealegi, kui kuhugi mujale minna ei ole. Oli näha, et asi oli talle kaunikesti vastukarva, aga päriselt ära öelda vist ka ei tihanud. Ei kuulunud ju Vainumäe talu tegelikult üldse talle ega Joonasele, vaid pealinna ropprikkale tippadvokaadile Ruuben Pajustile, kellega nende tütar Silvia oli mõne aasta eest abiellu heitnud. Ruuben ja tema naine olid väga paljude teiste kombel õigel ajal ja õnnelikult – neid kaht asjaolu oli Jete telefonis eriliselt rõhutanud – välismaale põgenenud ja jätnud Silvia vanemad oma varandusel silma peal hoidma. Või siis pidasid haige vanamehega jahkerdamist sõidu peal liiga tülikaks, mida nad mahajääjatele muidugi ei öelnud. Selle viimase pani Jete teadagi omalt poolt juurde. Igal juhul olid nad lubanud varsti tagasi tulla. Siis, kui venelased Eestist jälle minema lüüakse.
Tütre jutt tekitas mammas segaseid tundeid. Helga ema oli mitu korda kinnitanud, et olgu nad nii kaua kui tahavad, aga ega lõputult võinud ka võhivõõrastele inimestele koormaks jääda, praegu oli igaühel endalgi kitsas käes. Teiselt poolt sundis Jetelt kuuldu teda äraminekuga viivitama, sest ka Räbulas ei paistnud neid midagi roosilist ees ootavat. Pealegi polnud tema ja Anete vahel kunagi olnud soojemaid suhteid, sest vennanaine oli mammast hoopis teisemat sorti, võimukas ja tähtsust täis. Jõukus paneb ikka arvama, et oled muudest inimestest parem. Ja jõukad olid nad tõesti. Pärast mamma isa surma oli kõige vanem poeg Julius talu testamendiga endale saanud ning nooremale õele-vennale nende osa rahas välja maksnud.
Keskmine vend Joonas, kel oli tublisti ärivaistu ja õnnelik käsi, oli osanud hobuseid paristades oma pärandiosa tulusalt poegima panna. Teenitud kasu ei laristanud ta kõrtsides maha, nagu teised parisnikud seda pahatihti tegid, vaid pani panka protsente teenima ning ostis õige pea Elva linna oma esimese maja, mis sugugi viimaseks ei jäänud. Kahele majale järgnesid kõrts ja potivabrik, needki tõid kena kopika sisse. Kui ta oli jõudnud kuldsesse keskikka, mis mehe juures tähendas lähenemist viiekümnendale verstapostile, sai talle äkitselt selgeks, et hangeldamisega kokku aetud varandusest üksi oli õnne jaoks vähe ning ta hakkas endale perekonda igatsema. Väljavalituks osutus kellegi Tartu suurkaupmehe ainuke tütar, kes kopsaka kaasavara ühes tõi – eks raha tõmba ikka raha ligi. Aga Joonase kiituseks peab ütlema, et ta ei võtnud Anetet mitte ainult raha pärast, seda kõlisevat ja krabisevat jätkus tal endalgi enam kui küllaga, vaid rohkem seepärast, et tüdruk oli toekas, moekas ja matsakas, et tal olid ladvaõuntena punetavad põsed ja et ta kõndis iseteadvalt, pea uhkelt püsti, õõtsutades igal sammul oma lopsakat kikkis rinda, mida vaadates Joonas alati kangesti kõhevile läks, kuigi proovis seda mitte välja näidata. Suurest vanusevahest hoolimata võeti Joonase kosjad kahel käel vastu, sest Anetelgi oli viimane taks juba mitu head aastat tagasi mööda saanud. Peeti uhked pulmad, kuhu ka mamma oma perega kutsutud oli, üsna pea pärast seda sai noorik käima peale ning tõi ilmale oma esimese lapse, tütre Silvia, kes kahjuks ainukeseks jäigi ja seetõttu päriselt ära hellitati. Mamma mäletas, et kui vend Joonas oma perega mõni harv kord nende madalat maja oma külaskäiguga austas, oli plikaga alati igavene tegu, polnud teisel muud kui üks „uih” ja „aih”, ei kõlvanud talle õieti ükski toit ega jook. Nii emal kui tütrel olid alati uhked riided ja söögilauas näitasid nad üles peeni linnakombeid. Laste jaoks oli Anetel iga kord külakostiks pisikese tuutuga klaaskomme ja neid üle andes ütles ta alati manitsevalt: „Ärge kõiki korraga ära sööge!” Erilist väge täis läks Anete siis, kui Silvia advokaat Ruuben Pajusti ära võlus, mis oli siinkohal just õige sõna, sest tüdrukust oli selleks ajaks kasvanud tegus ja nägus noor naine, ja kuigi ka mamma oma tütreid kenaks pidas – eks iga ema arva omadest samamoodi –, jäid nad ilu poolest Silviale kaugelt alla. Lapsi Ruubenil ja Silvial ei olnud ja kuulujutud rääkisid, et abielu polnud eriti õnnelik, aga mida nemad oma maakolkas pealinna seltskonna peenemast elust ja olemisest teada või arvata oskasid.
Säherdused mõtted ja mälestused sundisidki mammat Räbulasse minekut päev-päevalt edasi lükkama, kuni täiesti ootamatu ja pisut kõhedust tekitav sündmus kiiremaks lahkumiseks tõuke andis.
Ühel hallivõitu vihmavinesel pärastlõunal, kui Maarja oli juba nõud ära koristanud ning Aide lastega laua ümber midagi sehkendas, üritades neid joonistama panna, sest see oli ka talle endale meelepärane tegevus, prõmmiti tugevasti välisuksele ja enne veel, kui pererahvas jõudis jah-sõna vastu hüüda, kobistas vöörusest kööki pikk rühikas miilitsavormis mees.
„Sander!”
