oli hulgaliselt küsimusi. Kuidas me koera üles leiame? Ja kui me ta üles leiamegi, siis kuidas me ta kinni püüame?
Mul ei olnud kõiki vastuseid varmalt valmis, aga mul oli tunne, et kõik need politseiaastad tulevad nüüd kasuks. Kogemused olid mulle õpetanud, et olukorra tundma õppimine on väga oluline. Praeguses olukorras oli vaja arvestada Wolverhamptoniga ja suure koeraga, kes on suuteline kiiresti edasi liikuma. Ma ei tundnud seda piirkonda üldse, niisiis sõitsime pinna sondeerimiseks pisut ringi. Startisime tänavalt, kus koera oli hiljuti nähtud – see asus kesklinnale suhteliselt lähedal elamupiirkonnas.
Poole tunniga tabasime kullasoont.
Äkitselt ilmus kuskilt suur pikakarvaline koer ja läks täpselt meie ees üle tee. Tempo oli tal korralik.
Peatusin pidurite kriginal: „See on tema!”
Mu süda peksis. Selleks ajaks, kui olime auto parkinud, välja hüpanud ja koeratoidu kätte saanud, oli koer läinud.
Alan ütles kaugusse vaadates: „Ma arvasin, et ta on meil käes!”
Nii minagi. Raske oli uskuda, et meil oli olnud õnne kohe koera peale sattuda. Aga ma oleksin pidanud teadma ka seda, et päris käkitegu see ettevõtmine olla ei saanud.
„Nii, nüüd proovime seda otsingut jätkata organiseeritud …”
„Seal!” karjus Alan. Ta oli märganud koera kahe maja vahelisel siseteel.
„Nüüd kähku!” hüüdsin ma tema järel lipates. Kogu organiseeritus ja politseiformaalsused lendasid kus see ja teine.
Kui me jooksikule lähedale jõudsime, andsin Alanile märku, et ta peab aeglasemalt liikuma. Ma ei tahtnud koera hirmutada. Nägin nüüd, et koer on isane ja et ta on hirmul. Raadioteated osutusid tõeks – ta oli kõhn, läbivettinud ja kartlik. Pikk karv oli pori ja veega pulstunud. Koera silmad olid pärani ja ta värises.
„Kõik on korras, poisu, me tahame ainult aidata,” ütlesin ma vaikselt edasi liikudes.
„Alan, koeratoit.” Viipasin oma kompanjonile, et „koerapeibutis” välja panna.
„Just nii, boss,” ütles Alan, tühjendas purgi kõnniteele ning ajas toidu pisut laiali, et see poleks eemaletõukavalt hunnikus koos.
Hoidsime end tagasi lootuses, et koer tuleb toidu poole ja me saame ta siis kinni nabida. Olime mõlemad hüppevalmis.
Koer oli selgelt näljane, kuid kui ta toidu juurde jalutas ja seda nuusutas, tõstis ta nina põlglikult kõrgemale ja astus edasi. Kui ta poleks nii pulstunud olnud, oleks ta elegantne karv kahinal pikkade jalgade ümber keerelnud.
Me mõlemad karjatasime: „Kiiresti!”
Alan kraapis neljakäpukil olles koeratoidu kõnniteelt kokku ja toppis selle tagasi purki. Kõnniteel jalutav paar heitis meile üllatunud pilgu.
„Ärevuseks pole põhjust, me üritame ainult koera kinni püüda!” lõõtsutasin ma tänavat pidi minema joostes.
Probleem oli muidugi selles, et Afganistani hurda pikkadele jalgadele meist kummastki võistlejat polnud. Tema oli jänes ja meie kilpkonnad.
Alan pidi järgmise paari tunni jooksul veel vähemalt kuus korda kõnniteelt koeratoitu tagasi purki kraapima. Ainult mõned tükid olidki veel järel ja meil ei olnud ka varu – ülejäänud purgid olid kaubikus.
„Kus kaubik on?” Vaatasin ümberringi ja kratsisin kukalt. Sain järsku aru, et mul polnud halli aimugi, kus me olime. Olime kaubiku parkimiskohast juba mitu kilomeetrit edasi liikunud, aga enne, kui ma muretsema jõudsin hakata, läksime jälle liikvele. Seekord pöörasime vasakule, peateele. Autod tuhisesid mööda ja ma olin koera pärast väga mures, kui ta edasi jooksis. Ta tundus oma jalgadel tudisevat, nagu hakkaks iga hetk kõnniteelt maha kukkuma.
Karjusin üle liikluslärmi: „Me peame distantsi hoidma!”
Ma ei tahtnud koera hirmutada – oli päris suur oht, et ta võib mööduva auto ette astuda. Vaeseke tuterdas kõnniteel küljelt küljele nagu purjus juht. Äkitselt pani ta käpa sõiduteele.
Ma karjatasin: „Eiiiiii!” Aga ma olin koera peatamiseks liiga kaugel. Lähenev auto andis signaali: „PIIIIIIIIIP!”
Õnneks pidas koer paremaks kõnnitee turvalisse rüppe tagasi tulla. Siis ärkas ta uuesti elule ja liikus kiiresti vasakule kõrvalteele.
„Läheb aga jälle lahti!” porises Alan, kui me taas tagaajamisele asusime.
Tupikteele pöörates olin ma juba täiesti hingetu. Küljes pistis ja ma vajusin kössi. Niisuguse trenniga polnud ma harjunud!
Olime koera jälitades jõudnud 1950. aastatest pärit, kuid nüüdseks maha jäetud punase telliskivimajani. Aknad olid laudadega kinni löödud. Rohi oli pikaks kasvanud ning toidukarpe, õllepurke ja muud prügi täis loobitud. Uks oli sisse löödud. Kahtlustasin, et seda olid teinud teismelised skvotterid.
Kui olin pisut hinge tõmmanud, lähenesin ettevaatlikult majale. „Ole mu selja taga,” viipasin Alanile, et teda tagasi hoida.
Hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin tagasi politseis. Haarasin instinktiivselt oma raadiosaatja järele, mis oleks mu vöö küljes olnud.
Pistsin nina eesuksest sisse ning mulle paiskus näkku tugev uriini- ja liisunud alkoholi hais. Kuna sees oli pime, oli raske midagi näha, kui välja arvata mõned valguslaigud, mis tekkisid kinnilöödud akende ees olevate laudade vahelt sisse pääsevast päikesest. Need laigud nägid betoonpõrandal välja nagu punktvalgustus. Soovisin, et mul oleks taskulamp kaasas – konstaablina oleks see mu põhivarustusse kuulunud.
Mu silm hakkas seletama seinale joonistatud grafitit ja näha oli ka ilmselt lõkke jäänuseid. Keset tuba seisis kehvas seisus diivan. Selle kate oli ribadeks rebitud ning katkised vedrud turritasid välja.
Pöördusin, et Alanit hüüda, aga ta oli mulle järgnenud ja minust vaid paari sammu kaugusel. Ta oli õhinat täis. Minu jaoks oli see harjumuspärane olukord, tema jaoks aga ilmselgelt uus ja põnev.
Kuulsin, kuidas midagi mu jalge all praksatas, ning sellele järgnes toa tagaosast sahisev hääl. Kas seal liikus mingi vari? Kui see oli meie Afganistani hurt, ei kavatsenud ma teda seekord põgenema lasta.
„Blokeeri uks nende laudadega ära,” ütlesin ma Alanile.
Nihkusin pimeduses vähehaaval edasi.
Alan sosistas ukse juurest: „Kas sa näed teda?”
Kuulsin koera enne, kui teda nägin. Ta lõõtsutas kõvasti, kahtlemata vedelikupuudusest. Asetasin kausi põrandale ja täitsin selle ääreni veega. Natuke läks üle ääre ja loksus betoonpõrandale.
Astusin paar sammu tagasi ja hoidsin hinge kinni.
„Noh, poisu,” julgustasin ma koera.
Koer tatsas aeglaselt, kuid kindlalt veekausi poole. Ta astus valguslaiku ja ta silmad läikisid valguses eredalt vastu.
Hurda energiavarud olid drastiliselt vähenenud. Ta kummardus kausi kohale ning ta rangluud turritasid karvast välja nagu teravad odaotsad. Ta silmad olid rasked ja kurvad ning tundus, nagu ta hoiaks neid jõuga lahti.
„Just
