päris: „Mis me nüüd teeme?”
Hea küsimus. Meil oli väike probleem. Ei olnud vähimatki võimalust, et me oleks saanud nii nõrga looma kaubikuni talutada. Eriti arvestades seda, et me isegi ei teadnud, kus see kaubik on! Me ei saanud omanikuga ühendust võtta, sest koeral ei olnud kaelarihmal andmesilti. Võtsin mobiiltelefoni välja ja helistasin raadiojaama, lootuses, et koeraomanik on kaheteistkümnendal tunnil endast märku andnud. Seda õnne ei olnud.
„Kuidas sul seal läheb, Tom?” tundis saatejuht huvi.
Ma olin otse-eetris!
„Koer on väljaspool ohtu ja ta pole haavatud,” edastasin kuulajatele uudiseid.
Aga esimene õhin, millega ma olin raadiosse helistanud, oli läinud. Olin heitunud. Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et keegi ei olnud koera omaks tunnistanud. Vaatasin ta pruunidesse silmadesse – ei olnud võimalik, et mitte keegi kuskil teda meeleheitlikult taga poleks igatsenud. Ta võis ju olla vettinud, aga kui ta ära pesta, sööta ja joota, näeks ta lausa kuninglik välja. Muidugi jäi võimalus, et omanik ei olnud lihtsalt seda raadiojaama kuulanud.
Mul ei tulnud pähe midagi paremat kui oma politseikogemustele toetumine. Samalaadses olukorras oleksin helistanud koerapatrullile, kes oleks üritanud omanikku leida või koera uude kodusse ümber paigutanud. Vähemalt oleks koerapatrullil olnud varustus, millega koeralt omaniku tuvastamiseks mikrokiipi otsida.
Kell pidi küll juba olema kaks pärast lõunat, kui kaubik mahajäetud maja ette veeres. „Tervist,” ütlesin majast väljudes ja koerapatrulli töötaja kätt surudes. Alan valvas hurta ja blokeeris väljapääsu.
Libiseva metallpoldi hääl, mis puuriust avades tekkis, ajas mulle judinad peale. Sellist lõppu ma küll loole ei soovinud. Patrulltöötaja võttis oma metallvarda, mille ühes otsas oli koera püüdmiseks aas. See nägi välja nagu mingi keskaegne piinariist, ehkki tegelikult ei teinud see loomale mingit valu – pigem kaitses see patrulltöötajat hammustuste eest, sest hirmule aetud loomad võivad käituda ettearvamatult.
Juhatasin patrulltöötaja majja ja lasin tal oma tööd teha. Koer oli nüüdseks juba nii nõrk, et ei võidelnudki vastu. Ta seisis liikumatult, elegantne lõvilakaga pea alla vajunud, nagu oleks kogu eluvaim temast välja roogitud.
Kui koera meist mööda kaubikusse talutati, nägin ma teda esimest korda korralikult. Vaene loom värises, saba jalge vahel. See oli südantlõhestav vaatepilt.
„Mis tast nüüd saab?” küsisin ma murelikult.
„Kõigepealt laseme loomaarstil talle pilgu peale visata, siis vaatame, kas ta on kiibistatud, seejärel otsustame, kuidas edasi.”
„Hüva, semu, tänan, et välja tulite.” Ohkasin kurvalt, kuna ma midagi rohkemat teha ei suutnud.
Patrulltöötaja tõstis koera ettevaatlikult kaubiku tagaossa. Ta vaatas, et puur oleks paigas, ja sulges ukse. Nägin väikesi abituid silmi aknast minu poole vaatavat. Tahtsin midagi teha, aga mu käed jäid selleks lühikeseks.
Sel hetkel sai mulle selgeks, mida ma oma eluga peale tahan hakata. Ma tahan loomaomanikke nende kadumaläinud lemmikutega taas kokku viia. Ma tahan elu sisustada tööga, mis ühendaks mu loomaarmastuse ja uurijaoskused. Ma tahan hakata loomadetektiiviks ja saada sel alal maailma parimaks.
Aga mul oli veel palju õppida …
2. PEATÜKK
Karvane politseinik
Abitu Afganistani hurda äraviimist vaadates tulid mulle taas meelde päevad politseis. Meenusid need emotsionaalsed hetked politseikoerte kuutide juures, mil ütlesin hüvasti koertele, kellega olin sõbraks saanud.
Minu jaoskonnal Dudley lähistel Halesowenis olid mõned koerakuudid, kus me hoidsime inimeste poolt jaoskonda toodud hulkuvaid koeri. Politsei võttis neid koeri kui lisakoormat, nii et keegi ei pööranud neile eriti mingit tähelepanu. Uks nende järel löödi kinni. Neil oli kuudis veekauss ja toit ja oligi kogu lugu. See oli nagu minivangla, kus koerad pidid vahel terve ööpäeva ootama, kuni koerapatrull nad järgmisel päeval kell neli pärast lõunat üles korjas.
Mul oli neist betoonpuuridesse lukustatud koertest kahju. Pausi ajal käisin alati neid vaatamas. Paitasin ja kallistasin neid ning vahel viisin nad väikesele jalutuskäigulegi. Ühel päeval viisin kaks koera korraga jalgu sirutama, aga mõlemad libistasid end kaelarihmast välja. Lidusin mööda parki, et neid kelme kinni püüda. Mul oli pausi lõpuni jäänud ainult kümme minutit! Ma lihtsalt pean need koerad kätte saama, enne kui keegi märkab, mõtlesin mööda aeda ringi joostes. See oli üks paras õudusunenägu, aga lõpuks sain nad ikkagi kätte. Õnneks keegi ei näinud seda, muidu oleks mind kindlasti vaibale kutsutud.
Töökaaslased nokkisid mind pidevalt selle pärast, et olin selline pehmo, aga ma olen alati suur loomasõber olnud – juba sellest saati, kui olin neljateistkümneaastane ja ema mulle kutsika kinkis. Panime talle nimeks Maggie.
Maggie oli lambakoera ja spanjeli segu – krants, kui soovite teda nii nimetada. Ta nägi oma väikeste laineliste kõrvade, läikiva selja, valge kasuka ja nelja valge sokiga imearmas välja. Ema ei oleks seda kunagi tunnistanud, aga ta ostis Maggie selleks, et see pehmendaks isa ja ema lahutuse mõju. Jagasin koera oma kolme õe – Naomi, Charlotte’i ja Hannah’ga, aga tegelikult oli ta ikkagi minu koer. Mina viisin ta jalutama. Mina toitsin teda. Maggie magas igal ööl minu voodi juures. Talle meeldis end minu jalge ees kerra tõmmata, nina vastu külge surutud. Ta sügavad rahuloluohked ja õrn norin uinutasid mind igal õhtul.
Maggie oli mulle väga kallis. Ta oli tark ja armastav – Maggie oli mu kindlus. Sestpeale kui ema oli isast lahku läinud, olin ma väheke liimist lahti ning Maggie kallistamine mõjus tõesti lohutavalt. Ta lamas lõõtsutades maas, pea vasakul käpal, ja ma paitasin telekat vaadates ta kõhtu. Rääkisin Maggiega oma kimbatustest ja probleemidest. Kallistasin teda ja ütlesin: „Ja mida siis sina selles olukorras teeksid, Maggie?” Muidugi ei vastanud ta mulle nagu inimene, aga näitas, et hoolib, kui ta mu nina lakkus, üles hüppas või käpaga mu jalga puudutas. Ta näitas oma toetust mulle pikalt otsa vaadates ja saba liputades.
Mulle meeldis Maggiega tennist mängida. Ema maja ümbritses suur müür, mille vastu ma palli loopisin. Maggie tõi palli sekunditega tagasi. Ta laskis selle mu jalge ette maha kukkuda ning võttis uut servi oodates poosi sisse.
Tema kaotamine oli üks mu suuremaid hirme. Ma ei julgenud teda jalutamas käies rihma otsast lahti lasta – kartsin, et ei näe teda enam kunagi. Aga kui ma ta siiski lahti lasin, jälgisin teda kotkapilgul.
Maggie oli minu jaoks olemas ka siis, kui ma kuueteistkümneaastaselt West Midlandsi politseijõududesse astusin. Ta toetas mind nii kahe kadetiaasta jooksul kui ka siis, kui minust sai konstaabel – rahvasuus võmm.
Kui ma pärast pikka öövahetust kell seitse hommikul koju tulin, astusin kodulähedasest poest läbi, et osta piima ja kummikomme, mida ma hommikusöögi ja telekavaatamise ajal tööst lõõgastudes Maggiega jagasin. Ta tervitas mind pärast rasket vahetust entusiastliku sabaliputuse ja näo lakkumisega. Inimestega suhtlemine ei tulnud mul välja kaugeltki mitte nii hästi kui Maggiega. Loomades on tingimusteta armastust ja truudust, mida ma veel üheski inimeses polnud leidnud.
Niisiis polnud midagi imestada, et mu koeraarmastus levis ka mu politseinikutöösse, mis omakorda selgitab, miks ma iga vaba hetke hulkuvate koerte kuutide juures veetsin.
Kuid
