et nad ei sõida Audi A5-ga mitte tänu mobiiliekraanide vahetamisele või urdukeelsete pühapäevalehtede müügile.”
Harald avas autoukse. Ta oli näinud piisavalt. Väljas kummardus ta juhipoolse akna juurde ja kolleeg tegi akna lahti.
Laevareederi poja ja miljardite pärija Jan Sigfred Bergerseni jälitamine oli ainult väike tükk hulga suuremast puslest. See tüüp oli liiga tark, et teha midagi ebaseaduslikku, ja millele ta oma raha kulutas, ei huvitanud kedagi, kui ta just terrorismi ei rahastanud.
„Võite jälitamise lõpetada. Seda organisatsiooni ei ole keelatud rahastada, aga kui sellised kohalikud osakonnad saavad äkitselt liiga palju raha, on see potentsiaalne oht. Peame edaspidigi silmad lahti hoidma, aga esialgu jätame Bergerseni rahule.”
Samuelsen läks jalgsi Oslo lennujaamarongide terminali. Ta pidi jõudma Haugesundi lennukile, mis väljus Gardermoenist 14.40. Just Haugesundis oli millestki kinni hakata.
Ta leidis istekoha vaikses tsoonis ja võttis iPadi välja. Ta vaatas läbi kogu info, mis nad olid seda paremäärmuslikku organisatsiooni jälgides kogunud. Üks informaator Norra Vastupanu Oslo osakonnast väitis, et Haugesundis asuval Vestlandet’ osakonnal olid palju suuremad rahalised võimalused, mille tõttu seal oldi võimelised planeerima ja läbi viima suuri aktsioone. Sel moel olidki nad reeder Bergerseni poja jälile saanud. Tema minevik Vigridi liikmena kahetuhandendate aastate alguses ei olnud saladus, aga kollane ajakirjandus oli lõpetanud selles urgitsemise, kui ta viis aastat tagasi ajakirja Se & Hør kolm lehekülge pikas intervjuus oma varasematest vaadetest lahti ütles.
Jan Sigfred Bergersen oli sündinud ja kasvanud Haugesundis, ja Harald Samuelseni töörühm PST-s oli püüdnud leida tema otsest seost Haugesundi grupiga, aga esialgu ei olnud neil ühtki muud niidiotsa peale selle, et Bergersen oli grupi praeguse juhi Geirmund Bakkeni lapsepõlvesõber.
Harald sulges dokumendikausta. Vaatas lennujaamarongi valgustahvlile, mis näitas lennukite väljumisaegu. SAS-i lend SK-308 Haugesundi oli kolmkümmend minutit edasi lükatud. Tuli loota, et see ikka väljub. Märtsi alguses polnud kellelgi niikuinii tulist kiiret Haugesundi jõuda.
Haugaleite, Haugesund
Pühapäeva hommik, 1. märts
Sõrmed värisesid ohjeldamatult. Ta hingas ägedalt ja pinnapealselt. Magamistuba tundus umbne. Alexander püüdis suunata oma tähelepanu igale poole mujale, ainult mitte voodile, aga nagu kompassinõel pöördus pilk pidevalt tagasi seal lebavale kehale. Emilie oli osaliselt tekiga kaetud, aga sealt, kus Alexander seisis, olid tüdruku pea, õlad, vasak rind ja Alexandri poole osutav käsi näha. Grotesksed. Hirmutavad. Vaatepilt oli nii uskumatu, et Alexander ei osanud sellesse kuidagi suhtuda.
Emilie oli surnud. Tüdruku tuhmid silmad olid loheküünised, mis kriipisid Alexandri selga iga kord, kui ta selja pööras. See oli elu selline hetk, millest isa oli talle rääkinud. Ilma tühistusnuputa hetk.
Tuba pöörles ja tal käis pea ringi. Ta proovis oma riideid leida, aga need ei olnud kokkupandult tumbal nagu Emilie omad. Alexander sebis toas sihitult ringi. Ihualasti, ja voodis oli surnud tüdruk.
Ta laskis pilgul ringi rännata. Kõik need valged seinad, voodiriided ja mööbel tekitasid tunde, et ta viibib kapslis. Voodi alt ulatus välja siniste teksaste serv. Ta jooksis sinna ja haaras riidepuntra. Särk haises okse järele, aga Alexander ei hoolinud sellest ja tõmbas selle koos teiste hilpudega selga.
Ukse juures jäi ta seisma. Ta lõõtsutas. Ei suutnud hingata rahulikult ja ühtlaselt. Kui ta tahtis toast välja minna, kuulis ta taas hääli.
Kurat!
Aken … Alexander keeras ringi ja läks akna juurde. Tegi selle lahti ja vaatas alla. Akna kõrvale oli paigaldatud päästeredel, kokkupandult oli see teraslatt, mis ulatus viis meetrit allpool asuvasse lillepeenrasse. Alexander haaras lati servast, et redelit lahti tõmmata, aga all hoidis miski seda kinni, nii et seda polnud võimalik liigutada.
Pettunult pidi ta loobuma mõttest märkamatult majast välja pääseda. Ta ei saanud midagi ette võtta. Meenusid isa manitsused, et tuleb oma viga tunnistada, karistus vastu võtta ja sellest õppida. Oleks ta vaid mäletanud, mis siin toas oli toimunud. Ta läks tagasi ukse juurde ja tegi selle ettevaatlikult lahti. Kedagi polnud näha. Kergendustundega lipsas ta välja ning pani ukse enda järel kinni. Hingas välja ja laskis õlad lõdvaks.
„Alex …? Mida hekki sina siin teed?”
Veronica vinguv hääl oli nagu jalahoop põlveõnnaldesse ja Alexandri jalad läksid nõrgaks. Ta hoidis uksepiidast kinni ja keeras aeglaselt näo selle maja diiva poole.
Üle Veronica näo libises põlgus, aga ilmetu ja sile fassaad taastus kähku. Pikad, heledad, laitmatu küljelahuga juuksed langesid paremale õlale. Juuksesirgendaja elektrikulu oli ilmselt eraldi tulp perekond Østensjø eelarves. Veronica oli väikest kasvu, tikk-kontsadel napilt meeter kuuskümmend. Kunstripsmed olid nii rasked, et ta pidi lauge lihaste jõuga lahti hoidma. Ta oli vaatepilt, mida Alexander oleks eelistanud mitte näha.
Alexander vastas põiklevalt. Kassiahastus ja teadmine, mis vaatepilt Veronicat teisel pool ust ootas, muutsid eilsed mälestused veelgi udusemaks.
„Kas sa ei läinudki eile varakult koju? Kurat, see pole okei, et sa siin magama keerad.”
Tüdruk astus paar sammu tema poole ja kiikas üle tema õla.
„Kas Emilie on seal toas?”
Veronica hääl oli tõusnud kõrgemasse helistikku ja pilk uitas Alexandri ja tema selja taga oleva ukse vahet. Alexander avas vastamiseks suu, aga just siis tulid trepist alla kaks poissi ja jäid Veronica kõrvale seisma. Need olid Ingar ja Eivind. Nagu Veronica, olid ka nemad Alexandrist mõni aasta vanemad. Eivindi rind oli helesinise särgi all kummis, nii et nööbid ähvardasid eest ära karata. Õigemini mitte lihtsalt kummis, vaid edvistavalt puhevil.
Tema taga seisis Ingar, vankumatult nagu Harald Kaunisjuukse ausammas orkaani käes. Ta oli pikk, sale ja heledapäine. Pool purki juuksevaha hoidis soengut paigas ja jääsinised silmad jälgisid tähelepanelikult ümbrust. Veronica pöördus nende kahe poole. Ta turtsus:
„Uskumatu: Alex hiilis öösel Emilie juurde. Rõve! Kuradi pervo.”
Kumbki poiss ei öelnud midagi, aga Eivind astus kiire sammu Alexandri poole. Ta oli tuntud selle poolest, et tema süütenöör oli lühem kui tema karistusregister, ja Alexander aimas, et tal olid juba rusikad rullis. Ingar pani Eivindile käe õlale, et sõpra rahustada. Ta naeratas Alexandrile sõbralikult ja küsis, kas Veronica jutt peab paika.
Alexander tundis kabuhirmu. Kui ta vastab jaatavalt, siis ei suuda Ingar Eivindi tagasi hoida. Üle saja kilo lihaseid ja tublisti alla saja IQ-punkti oli vastik kombinatsioon. Ta teadis, et peaks selja sirgu ajama ja tõtt rääkima, aga lõi kartma, enne kui jõudis tagajärjed läbi kaaluda.
„Ei. Kust mina tean, kus Emilie on? Kindlasti omas kodus või kuskil …”
See oleks pidanud kolmikut rahustama, aga ei rahustanud. Koridor muutus kitsamaks ja seinad tõmbusid lähemale. Veronica raputas pead ja näitas talle süüdistavalt näpuga.
„Mida hekki? Mis sa valetad? Ma tean ju, et Emilie on seal toas. Ma andsin eile talle võtme.”
Alexander oli kimbatuses, aga jätkas salgamist. Eivind ajas end puhevile. Ka Ingar tõmbas sõrmedega läbi oma heledate juuste ja kortsutas skeptiliselt laupa. Ingar ulatas Veronicale oma nutitelefoni
