mürtsatust. Ta vaatas tagasi. Åse Frugårdi kõhetu kogu oli uppunud pikka kollasesse vihmamantlisse. Tema kõrval seisis suur hall metallist kriminalistikohver, millega ta meenutas Lottele kohmetut ümberasujat Ellis Islandil. Metallkohver ulatus nääpsukesele naisele vööni. Lotte pakkus end kohvrit kandma, aga sai vastuseks vaid ärritatud mühatuse.
Åse Frugård leppis nii mõnegi asjaga, kuid ei sallinud, et teda koheldi kui habrast naisterahvast. Ta võttis mantlitaskust sigareti, pööras tuulele selja ja pani suitsu põlema. Mõrul ilmel, suits suunurgas tolknemas, haaras ta kohvri ja hakkas järsust nõlvast üles minema. Tema pea kohale tõusid aeg-ajalt tossupilved. Ilmselt siis, kui tal on õhku vaja, mõtles Lotte.
Nad jäid politseipiirete ees seisma, Lotte tõstis lindi üles, et Åse läbi pääseks, ja kasutas ühtlasi juhust keerdu läinud lindi sirgu tõmbamiseks. Ta jäi piirde taha seisma ja jälgima Åse Frugårdi, kui kohvrit tassiv kriminalistikaekspert astus viimased sammud valge villani.
Piirdelindi taga seisid noored, kes olid ilmselt tund aega tagasi majas viibinud, kui tüdruk leiti. Õhukestes riietes ja lõdisevad. Läbimärjad. Lotte nägi, et politseimaja vanim mees Lars Stople salvestas nende ütlusi. Ta astus Larsi juurde ja vahetas temaga paar sõna. Oli oluline saada ütlused kätte enne, kui noored jõuavad liiga palju omavahel rääkida. Tagaplaanil seisis salk pominal jutlevaid täiskasvanuid. Üks neist, turske kolmekümne viie ringis mees, tuli Lottele ja Larsile lähemale. Ta esitles ennast kui Trond Anfinseni. Naabrit ja majasõpra.
„Te võite minu maja kasutada, kui teil on vaja inimestega rääkida, ma elan siinsamas,” ütles ta ja lisas: „Siis ei ligune noored nii läbimärjaks.”
Trond Anfinsen osutas allamäge ühele vanemale ookerkollasele majale ja Lotte noogutas. Kui nad ulu alla saavad, on neil võimalik lasta noortel kiirelt ja efektiivselt küsitluslehed täita. Ta andis Lars Stoplele korralduse rahvas kaasa võtta ja tööga pihta hakata.
Lotte vaatas Viljarit otsides ringi ja silmas teda veidi kõrgemal. Ta seisis koos oma poja Alexandriga. Nad näisid olevat lausa teineteise külge klammerdunud. Ta jalutas nende juurde. Frugård ja kohtuarst pidid enne majas oma töö lõpetama, kui ta ise uurimist alustab. Nad teretasid teineteist napi noogutusega, kuigi loomulikum oleks olnud korralik pikk kallistus, kui arvesse võtta, kui kaugele nende sõprus oli arenenud.
Viljari heledad juuksed kleepusid põskedele ning helehalli kulunud mantli õlad ja selg olid vihmast tumedaks tõmbunud. Alexander värises ja lõdises. Lotte pani tähele, et tema näol oli punane kriimustus ja lõua parem pool oli paistes. Poisil oli seljas õhuke roostepunane kampsun ja tema teksased rippusid vihmast rasketena puusadel. Lotte puudutas tema käeselga.
„Kas sul ei ole kuskil mingeid kuivi riideid?”
Alexander tõmbas käe ära. Ta oli põikleva ja tõreda olekuga.
„Majas on. Kurat, isegi jopet ei lubata ära tuua.”
„Hei!” Viljar vaatas poissi range pilguga. „Talitse oma keelt. Kuigi Lotte on sulle tuttav, pead sa käituma temaga lugupidavalt, kui ta oma tööd teeb.”
Alexander kõõritas altkulmu isa poole ja vangutas masendunult pead. Lotte andis Viljarile kerge noogutusega märku, et sellest pole lugu. Vihm uuristas nende ümber uusi voolusänge. Minutite möödumisest andis tunnistust ainult lompidesse langevate piiskade ladin.
Lotte murdis kase küljest väikese kuivanud oksarao. Keerutas seda sõrmede vahel.
„Ma nägin all kurvi taga su autot. Ma arvan, et Alexander võib autosse sooja minna, kuni ligipääs sündmuskohale avatakse.”
Viljar otsis välja huuletubakatoosi, võttis sealt ühe portsu ja näitas näpuga kahe politseiniku poole, kes seisid villa ukse ees.
„Me küsisime nendelt, aga meil kästi siin käepärast olla.”
Surnu leidmise puhul pidi esimesena sündmuskohale jõudnud üksus tegutsema rangete juhiste kohaselt ja Lotte nentis, et patrull oligi teinud, mida vaja. Ta viipas ühele politseinikule, kes sörkis nende juurde. Noor politseikadett, kes oli neil praktikal. Kadett jäi seisma asendis, mis sarnanes valvelseisanguga. Lotte nägi, kuidas tema silmad särasid. Tal ei õnnestunud põrmugi varjata, et ta pidas seda sündmust ülipõnevaks.
„Palun räägi, mida te siia jõudes nägite ja mida te olete maja ülevaatamise käigus teinud?”
Mees hakkas vuristama, nagu teeks suulist eksamit. Korrektselt, jäigalt ja kõigi reeglite kohaselt. Ta hakkas Lottele otsekohe meeldima.
„Sündmuskoha keskne piirkond on valve alla võetud ja piirdega eraldatud. Seal on käinud ainult valvearst, kes tuvastas tüdruku surma. Oleme ka lähiümbruse valve alla võtnud,” lisas noormees.
„Okei. Hästi … Kas järgisite t-reeglit?”
Lotte nägi, et politseikadeti selg tõmbus veel kraadikese sirgemaks. See mees tegi tema südame soojaks.
„Punktipealt, proua komissar.”
Lotte noogutas ja saatis noormehe postile tagasi. Märkas, et Viljar vaatas teda küsiva pilguga.
„Mis pagana t-reegel?”
Lotte naeratas. Viljari uudishimu meeldis talle.
„Teostada tarvilikud toimingud teo tehiolude ja toimepanija tuvastamist tagavate tõendite turvaliseks talletamiseks.”
„Ah?”
„See on t-reegel. Määratleb, mida esimene üksus sündmuskohal tegema peab. Kõik sõnad algavad t-tähega. Mulle see meeldib. See reegel, tähendab … Selles, et kõik sõnad algavad ühe ja sama tähega, peitub teatud kord.”
Viljar vangutas pead ja Lottele tundus, et ka Alexander pööritas silmi.
Lotte telefon helises ja ta läks teistest veidi eemale. Helistas Åse Frugård, kes palus, et ta paneks kombinesooni selga ja tuleks tema juurde teisele korrusele. Lotte lubas palve täita ning viipas Viljarile ja Alexandrile, et nad kaasa tuleksid. Nad läksid politseikadeti juurde ja Lotte andis talle korralduse lubada Viljaril ja Alexandril auto juurde minna ja anda Alexandrile ka jope kätte. Mees noogutas napilt ega küsinud midagi.
Enne kui Lotte lindi alt läbi puges, käskis ta Viljaril ja Alexandril autos oodata, kuni ta ütleb, mis edasi saab.
„Vaata, et poiss sooja saaks,” sosistas ta enne minekut.
Haugaleite, Haugesund
Pühapäeva ennelõuna, 1. märts
Astunud uksest sisse, jäi Lotte Skeisvoll seisma, silus kaitsekombinesooni ja sättis helesinise juuksevõrgu kummipaela peas otseks. Ta veendus, et kombinesooni mõlemad sääred katsid korralikult saapaid. Märkas, et ühe kilesussi kumm oli teisest paar sentimeetrit kõrgemale tõmmatud, ja kohendas seda. Niisugused asjad rahustasid teda. Aitasid tal aju õigesti häälestada ja halbu mõtteid tõrjuda.
Esikus seisis Knut Veldetun ja valvas, et ükski kõrvaline isik majja ei siseneks. Ta noogutas Lottele napilt. Lottele oleks ära kulunud sõbralik naeratus, aga olukord ei lubanud tundlemist.
Lotte juhatati läbi hämara elutoa, kus oli selgelt näha eilse peo jälgi, ja trepist üles teisele korrusele. Talle tuli vastu kohtuarst, vana kiilaspäine kuivik, kes ei öelnud samuti midagi. Vana rebase tundeid väljendas ainult mornilt kipras suu.
Trepimademel
