Skeisvoll käivitas auto. Tagurdas rahulikult parklast välja ning sõitis pikaldases tempos mööda Vestevegenit. Ta vaatas Viljari poole ja asetas parema käe mehe süles lebavale käele.
„Tema peatamine ei ole meie ülesanne, Viljar. Kõiki patrulle on hoiatatud ja nad peavad Alexandri esimesel võimalusel kinni. Me sõidame talle järele. See on kõik, mida me praegu teha saame.”
Ta proovis manada näole rahustavat naeratust, aga tema ilme meenutas ainult kaastundlikku matusekorraldajat. Viljar oleks tahtnud autost välja hüpata ja Alexandrile järele joosta. Ta pidi midagi ette võtma. Tegema ükskõik mida, ainult mitte venima koos Lottega teosammul. Isegi kaabu ja rulaatoriga vanamehed oleksid Lotte sabas kärsitult signaali andnud.
„Lotte … Ole kena, ma ujun ka kiiremini kui sina sõidad.”
Jälle too kahemõtteline naeratus. Lotte nõjatus istme seljatoele ja ohkas raskelt. Peatus Karmsundgata ristmikul punase fooritule ees. Vihm trummeldas vastu akent. Kojamehed libisesid aeglaselt edasi-tagasi ja autod purjetasid pikaldases pühapäevatempos mööda.
„Parim, mida me saame teha, on katsuda välja selgitada, miks su poeg paanikasse läks. Mitte kihutada talle järele ja ajada ta veel rohkem stressi, kui ta juba on. Küll nad ta varsti peatavad, kaugele ta ei jõua.”
Viljar laiutas rusutult käsi.
„Kust kurat mina tean, mida ta mõtleb. Mõttekale vestlusele kõige lähem olukord, mida meil õnnestub saavutada, on selline, et mina räägin ja tema mühatab. Eile püstitasime uue isikliku rekordi. Siis vastas ta koguni kahel korral mu küsimusele.”
Lotte ninajuure kohale ilmus sirge korts. Tema pilk peatus põgusalt Viljaril ja kinnitus siis taas teele.
„Kas te ei räägi omavahel? Ta elab ju sinu juures.”
„Ära nori, Lotte! Ära loe moraali. Oled sa millalgi proovinud elada ühe katuse all teismelisega, kellel on möllavad hormoonid, kõrvadesse siirdatud kõrvaklapid ja peopesa külge kasvanud mobiiliekraan? See on suur õnn, kui sulle vahel harva poetatakse mõni köhatus või uimane „ah?”. Mul on udune mälestus, et millalgi paar aastat tagasi moodustas Alex ühe täislause. Ma märkisin selle kuupäeva kalendris ära.”
Viljar teadis, et ta on ebaõiglane, aga tundis vajadust kaitsta end selle lastetu naisterahva ees, kelle meelest viltune filter kohvimasinas oli kriminaalkuritegu. Nad möödusid Tonjer Skilt & Dekori poest ja alustasid just lauget laskumist Flotmyri ringristmiku poole, kui politseiraadio ellu ärkas.
„Kõik üksused … Objekt on meie ees. Ületab kiirust.”
Lotte surus lõuapärad kokku. Viljar nägi, et ta pingutab, et rahu säilitada. Viljari enda süda võbises ja jalad tammusid matil nagu trummipulgad.
„Helista talle!”
Lotte osutas peaga telefonile, mida Viljar käes hoidis.
„Praegu …? Ta on ju roolis, ta võib teelt välja sõita, kui …”
„Palun tee, nagu ma ütlen. Ma ütlen, et helista talle! Käsi tal auto peatada.”
Viljar otsis numbri kähku välja ning tõstis mobiili kõrva äärde. Ta ei teadnud, mida öelda, kui poiss vastab, aga see mure langes ära. Kui kõne vastu võeti, kuulis ta ainult Alexi röögatust. Lotte vaatas teda küsivalt, kui ta telefoniga käe alla laskis.
„Ta käskis mul põrgusse kerida … Ja pani ära.”
Viljar kattis näo kätega. Tajus, et vana tuttav ärevus haarab temast kinni ja tahab teda musta auku vedada, kui politseiraadio uuesti häält tegi.
„Me peatume. Objekt sõitis meediamaja juures ülekäigurajal jalgratturile otsa. Rattur on vastassuunavööndis pikali.”
Viljaril hakkas pea ringi käima. Paanika, hirm ja tohutu mure. Alles siis, kui ta akna lahti tegi, et õhku saada, märkas ta, et Lotte oli keeranud tee äärde ja peatunud Karmsundgata Esso tankla juures. Ninna tungis diislihais. Lotte istus rooli taga nagu kivikuju. Ei öelnud midagi.
„Lotte, sa pead sõitma! Alex ajas kellegi alla.”
Viljar pani akna uuesti kinni, pööras end Lotte poole ja taipas, et Lotte ei ole võimeline sõitma. Naise käed värisesid ja ta lõõtsutas. Viljar püüdis temaga kontakti saada, pannes käe tema põsele ja pöörates tema nägu enda poole. Lotte nahal oli külm higi, Viljar tegi tema turvavöö lahti ja avas kaeluse.
„Pole midagi, Lotte. Katsu rahulikumalt hingata. Lase rool lahti, võta rahulikult. Me jääme siia. Nagu sa ütlesid, ei saa me midagi teha.”
Imelikul kombel leevendasid tema püüded Lottet rahustada tema enda ärevust. Viljar teadis, et Lotte oli viimastel kuudel ärevusega maadelnud, aga sellest ei tohtinud keegi midagi teada. Muidu oleks ta kohe operatiivtöölt kõrvaldatud ja kirjutuslaua taha pandud.
Viljar ise oli tamm, mis ähvardas veevoogude survele järele anda. See, mida ta politseiraadiost kuulis, oli uskumatu. Tema poeg põgenes arutult politsei eest, oli ilmselt täiesti endast väljas.
Mida sa ometi teed? Miks sa nii väga kardad?
Mõte, et poiss oli Karmsundgatal jalgratturile otsa sõitnud, tuli eemale tõrjuda. Silmanurgast nägi Viljar, et Lotte silmad hakkasid terasemaks muutuma, ja ta üritas naist käigukangi, turvavööde ja rooli vahel kohmakalt kallistada. Lotte laskis ennast kallistada. See oli hea märk. Mõnikord ta ei lasknud.
Kui Viljar oma istmele tagasi vajus, puhkes politseiraadios kaos. Viljar hoidis kramplikult Lotte käest kinni, kui Toskatjønnist kirjeldati Alexandri sõitu. Ta kuulis sideraadiost kõva kokkupõrget kaljuseinaga ja karjatas. Järsu liigutusega kargas ta autoistmelt üles ja autost välja. Ta jooksis kõigest väest mööda teed edasi. Jooksu ajal kaikusid tema kõrvus viimased raadiost kuuldud sõnad:
„Meil on vaja kiirabi. Objekt sõitis vastu kaljuseina.”
PIDU
Veronica
Üks klaas kukkus põrandale ja Veronica Østensjø vaatas elutoas ringi. Oli võimatu aru saada, kes selle pillas. Selle peo järel koristamine saab olema õudukas, mõtles ta omasegatud Mojito jääsuppi lürpides. Õnneks ei tule ema ja isa koju enne teisipäeva.
Toas oli paarkümmend noort ja ka ülejäänud majas käis hoogne pidu. Kõlarites mürtsus muusika ja põrand vibreeris kõigi nende napside taktis, mida Freddy Kalas neid sel laupäevaõhtul võtma ärgitas.
„Oled sa Alexit näinud?”
Emilie trügis Veronica juurde. Ta näis olevat endast väljas. Meik oli laiali läinud, ülespandud ronkmustad juuksed kippusid klambri vahelt välja. Liibuv valge kleit oli reitel kõrgele üles nihkunud.
„Sa näed õudne välja. Mis toimub?”
Emilie vaatas pool pead lühemale Veronicale otsa. Kummardus tema kõrva äärde ja hüüdis:
„Vahet pole, kuidas ma välja näen! Oled sa Alexit näinud?”
„Miks sa selle tattnokaga jamad, Emilie? Tal hakkab sinu läheduses iga kord ila tilkuma. Minu meelest täiega spooky.”
Emilie müksas Veronicat nii, et too
