sekundit hiljem kuulsid kõik, kuidas Adele laulis maailmale „Hello”. Maailmale, mis antud hetkel asus Alexandri selja taga. Eivind lükkas Alexandri jõhkralt kõrvale ja surus ta vastu seina, vajutades küünarvarrega tema kõrisõlmele. Veronica trügis neist otsustavalt mööda ja astus magamistuppa, samal ajal kui Ingar jäi tagaplaanile tegevusetult seisma.
Veronica kriiskamine oli kõige jubedam hääl, mida Alexander eales oli kuulnud. Tüdruk karjatas kolm korda. Ühtviisi valjusti ja kiledalt. Viimase karje ajal keeras ta järsult ringi ja koperdas üle ukseläve ning karje sumbus korinaks. Ta oksendas parketile. Alexander unustati ja poisid tormasid tuppa, kust Veronica oli väljunud.
See oli Alexandri võimalus ja ta kasutas seda, enne kui mõistus jõudis impulssi töödelda. Kolme kärme sammuga oli ta trepi juures ja esimese korruse esikus. Ta libastus ja komistas trepil ning kuulis selja taga poiste röökimist.
Ta jõudis välisukseni ja kuulis samal ajal, et paarisrakend tuli ummisjalu trepist alla. Uks oli lukus ja ta lõngutas meeleheitlikult linki, et välja saada. Lõpuks õnnestus tal lukk lahti keerata, aga Eivind virutas talle hirmsa jõuga selga.
Uks paiskus lahti ning Alexander maandus kõhuli ukse taha kruusale, seljas sada kilo sportlikult trimmis keha. Killustik ja kiviklibu kriipisid näo katki. Kohe seejärel tulid esimesed hoobid, mis tabasid teda raskelt kuklasse ja vastu külge. Alexander kuulis ribi raksatust, kui rusikas vastu selga lajatas.
Äkitselt andis surve aga järele. Justkui oleks tema peal lamaja püsti tõusnud. Alexander avas silmad ja vaatas tõtt kolme paari mustade nöörsaabastega. Natuke kaugemal toetusid kruusale kulunud rohelised tossud, mis ta kohe ära tundis.
„Isa …”
Kvalsviki rannatee, Haugesund
Pühapäeva ennelõuna, 1. märts
Terje Nitter teadis, et teda ümbritsevad idioodid …
See oli tema saatus. Mõelda kõike ise. Teha plaane, arutleda, anda hinnanguid ja koostada riskianalüüse. Aeg-ajalt tundus see ülesanne lootusetu. Ta oli malemängija, kelle laud oli täis kõlbmatuid ettureid.
Pärast seda, mis oli eelmisel õhtul peol juhtunud, oli tal kiusatus nad saatuse hooleks jätta, aga tal oli neid vaja. Tal oli ebameeldiv seda tunnistada, aga ta oli muutunud nende väikestest närustest südametest sõltuvaks.
Terje Nitter jalutas rahulikus tempos mööda linna uut põhjapoolset rannateed. Gardsviki ääres möödus ta kahest pehkinud paadikuurist, mille vastas asus Vesteholmen. Laid oli uduhämus vaid hall vari, mille ümber loksusid lained. Jalgtee kulges edasi Gauldølavegeni poole ja Terje teretas üht noort lapsevankriga jalutavat paari. Ta vahetas nendega paar sõna ja lonkis siis edasi. Püüdis keskenduda probleemile, mille ta pidi lahendama. Ta pidi sekkuma. Tegutsema. Muidu variseb kõik kokku.
Emilie Vormedali surm lisandus nende mõtlematute tegude ritta, mis äratasid soovimatut tähelepanu ning söötsid politseile ja ajakirjandusele palli ette. Seda poleks tohtinud juhtuda, ta needis oma piiritut naiivsust. Ta oleks pidanud arvestama, et midagi niisugust võib juhtuda. Analüüsima riske põhjalikumalt. Suurmeister peab alati mõtlema mitu käiku ette, olema kõigeks valmis ja valima sellise positsiooni, kus oleks endiselt arvukalt võimalusi. Terje Nitter mõistis, et ta oli käitunud nagu algaja. Lootnud pimesi organisatsiooni ideaalide ja põhiväärtuste peale. Pühendumus, anonüümsus ja lojaalsus. Temale tundus selle vastu eksimine mõeldamatu, aga kui eredalt põles leek teiste südames?
Ta läbis viimase teelõigu Kvalsviki seljandiku harjale ja põikas sealt Kvaleni tuletorni juurde. Kaljud olid märjad ja libedad, aga ta istus siiski maha. Imetles kalda poole pürgivaid murdlaineid.
Värske mereõhk teritas meeli. Aitas tal mõelda kaugemale, avaramalt. On olemas alternatiiv, mõtles Terje. Lahendus, mis annab neile vajalikku aega. Lähtestus, mis annulleerib eilse saatusliku sündmuse. Lööb kaitsetul ruudul seisva musta etturi.
Ohu kõrvaldamine tekitab veepinnal kergeid säbaraid, aga mitte ohtlikke suuri laineid. Küsimus on kahjude minimeerimises. Neid on nii vähe, et nad ei või kellestki ilma jääda, ja kuna aktsioonini on jäänud neli päeva, on aeg kallis.
Vihm piitsutas väikeste tihedate piiskadena ja tungis vihmamantli krae vahele. Terje tõusis aeglaselt ja tõmbus küüru, püüdes leida varju Põhjamerelt puhuva tuuleiili eest. Tundis kehas kerget värinat – nüüd, mil otsus oli tehtud. See oli kergendus.
Talle tuli meelde ühe raamatu pealkiri, mida ta oli Haraldsgatal Norli raamatustendil näinud. „Nähtamatu mees Salemist”. Terje oli heitnud pilgu tagakaanetekstile. Lugu mehest, keda poleks tohtinud olemas olla. Mehest, kes oli pealtnäha siitilmast lahkunud, aga liikus endiselt vargsi ringi.
„Pealkirjas oleks pidanud olema Salemi asemel Haugesund,” mõtles Terje Nitter ja pööras hommikuudus ootavale linnale selja.
Haugaleite, Haugesund
Pühapäeva ennelõuna, 1. märts
Komissar Lotte Skeisvoll tajus oma kehva vormi kohe, kui ta keeras Vestevegen 53 juurde viivale väiksele teele ja nägi tuules lehvivaid politseilinte. Jalg laskis gaasipedaali lahti. Sõrmenukid tõmbusid valgeks, kui ta kramplikult rooli pigistas. Ta ahmis õhku. Auto jäi keset nõlva seisma ja hakkas aeglaselt tagasi veerema.
Haugesundi kriminalistikaekspertide rühma juht Åse Frugård heitis talle põgusa pilgu, nentis, et Lotte on vist ajutiselt teovõimetu, ja tõmbas otsustavalt käsipidurit. Rattad kraapasid kruusa ja auto jäi seisma.
Lotte laskis pea longu ja hingas sügavalt. Hõõrus kätega nägu ja pomises vaevukuuldava vabanduse. Ta tundis, kuidas Åse Frugårdi kondised sõrmed laskusid tema paremale õlale ja pigistasid seda sõbralikult.
Õe tapmisele järgnenud kuud oli olnud üksainus allakäigutrepp. Dante põrgu, kus kõik teed viisid teda süütunde, enesekriitika ja pigimusta südametunnistuse kuristikule lähemale. Kui ta oli tööle naasnud ja hakanud uuesti uurija ülesandeid täitma, oli tal tunne, nagu rabeleks ta vees ja hakkaks uppuma. Töö ei edenenud hästi ja politsei juhtkond kahtles tema keskendumisvõimes. Sageli jäi ta kontorisse mitmeks tunniks istuma, kuid ei saanud kõige lihtsamaidki asju tehtud.
Uude kuriteopaika minek kergitas kõik tema rängad tunded pinnale. Esimene üksus oli esitanud suulise raporti kell 9.30 ja palunud saata kohale eksperdid. Kahtlane surmajuhtum. Kahekümneaastased tüdrukud surevad harva loomulikku surma. Politseiraadio sahin äratas Lotte mõtetest. Politseipiirkond ei olnud veel uusi digitaalseid sideseadmeid kasutusele võtnud. Esialgu oli endiselt käigus vana analoogside.
„Me näeme, et te peatusite all tee peal. Kas juhtus midagi?”
Lotte raputas oma deemonid maha. Tõstis pea, ajas selja sirgu ja haaras hoidikust mikrofoni.
„Kõik on korras, Knut. Otsustasime parkida natuke kaugemale. Me ei taha autoga kuriteopaigale päris ligi tulla.”
Silmanurgast nägi ta, et Åse Frugård heitis talle kõrvalistmelt imestunud pilgu.
„Selge. Oleme valmis teid siin vastu võtma.”
Lotte tagurdas alajaama juurde väiksele kruusatatud ümberpööramisplatsile. Jättis auto seisma, pani vormijope hõlmad kinni ja tuli autost välja. Vihm trummeldas vastu kapotti ja Lotte tõmbus tuule käes kössi. Mere kohal lasusid rasked hallid pilved ja tigedad lained tagusid vastu Killingøy kaid. Valged vahuharjad uhtusid Sørhaugøyd, kus orientiir Tonjeri tuletorn
