on ebaõiglane ja täis pettumusi. Ta sai nime minu vanaema Josephine’i järgi, kes oli sõja ajal olnud ämmaemand ja kes oli suguvõsa legendi järgi olnud üks vinge mutt. Ma mäletasin vanaema Josephine’i uduselt, sest ta suri päev pärast minu kuuendat sünnipäeva, ent mul on meeles, et tal olid alati käekoti põhjas punase-valgekirjud piparmündikommid, mis olid tavaliselt vanade salvrätitükkide külge kleepunud; et ta kallas hommikuti tee sisse sortsu viskit ja kannatas pidevalt migreeni all. Paraku pärisin viimase temalt mina.
„Sestsaadik, kui ta vaatas vanaema juures filmi „Kanade jooks“,“ vastas Ava ja lõi hambad isukalt kanakoiba. Josie oli minu lärmakas ja emotsionaalne laps, aga Ava oli alati olnud tasakaalukam, nagu David, ja tavaliselt istus ta ninapidi raamatus. Ent tal oli omapärane huumorimeel – pidasin seda endalt saadud omaduseks – ja ta oskas oma õde närvi ajada.
Tajudes võimalust just seda teha, rebis Ava hammastega lahti suure tüki kanaliha ja nahka ning mälus seda Josiele lähemale nõjatudes, tehes suuga matsutavaid hääli. Heitsin Avale hoiatava pilgu, tõusin ning tegin Josiele pähklivõi ja meega saia, millelt lõikasin koorukese ära – teadsin, et see komme tuleb lähiajal lõpetada. Panin saia tema taldrikule, võtsin kanakoiva endale ja vältisin Davidi pilku. Me olime eelmisel õhtul tülitsenud selle üle, et ma pakun liiga kiiresti tüdrukutele midagi muud, kui neile ei meeldi toit, mis neile ette pannakse.
Näksisin kanakoiba ja põrnitsesin telefoniekraani.
„Kate, kõik on korras.“ David jõi õllepudeli tühjaks, tõusis, võttis järgmise, suudles mu pealage ja istus uuesti laua taha.
Aga mina teadsin, et ei ole. Hannah oli olnud mu parim sõbranna kakskümmend viis aastat ja ma tundsin teda paremini kui keegi teine.
3
Ben ja mina olime olnud abielus 2190 päeva ning me olime peaaegu kogu selle aja üritanud last eostada.
Kohtusime Jamaical minu ülikooliaegse sõbranna Jasmine’i pulmas, kes osutus ühtlasi Beni sugulaseks. Ben oli pikka kasvu ja humoorikas ning talle meeldisid mõttetud peonaljad, nagu soolatopsi ühe serva peale seisma sättimine ja dollarilise rahatähe voltimine tillukeseks kraega T-särgiks, mida ma pidasin vastupandamatult võluvaks – eriti pärast paari rummipunši. Jamaikalannast emalt oli Ben pärinud nahavärvi, mis meenutas pikalt tõmmanud paraja koguse koorega teed, ning ameeriklasest isalt sinised silmad. Ta jutustas lugusid oma lapsepõlvest Jamaical, kus ema oli olnud kokk ja isa saare luksuskuurortide keti peaarhitekt.
Jõime liiga palju, naersime ja tantsisime ning koperdasime pärast öist ujumist ookeanis minu hotellituppa. See oli üks selliseid täiuslikke öid, millele sa mõtled, kui elu hakkab rõhuvana tunduma. Olin viimasel ajal tihti sellele ööle mõelnud.
Nüüd, kuus aastat hiljem, pidanuksin olema harjunud nägema rasedustestil ühte triipu või sõnu EI OLE RASE, aga see üllatas mind ikkagi iga kord. Ammu olid möödas ajad, kui me jõime pudelitäie veini ja ma hoidsin jalgu üleval, itsitades samal ajal, et võib-olla me tegime äsja beebi. Ehkki me üritasime endiselt last saada, seksisime me harva. Ma tundsin seksist puudust.
Oskasin juba väga osavalt vastata valusale ja tundetule, ehkki heatahtlikule küsimusele: „Millal te kaks siis lapse saate?“ Ma ei vastanud enam innukalt: „Me tegeleme sellega!“, nagu alguses tegin, nüüd ütlesin vaid: „Loodetavasti varsti.“ Inimesed oletasid, et Benil ja minul pole last, kuna me ei ürita teda saada, ja see ajas mind tõsiselt närvi.
Jumal, kui väga me üritasime.
Koputus vannitoa uksele ehmatas mind ja plastist rasedustest kukkus põrandale.
„Hannah? On kõik korras?“
Köhatasin. „Tulen kohe.“ Võtsin valge, ühe sinise triibuga plastist pulga üles ja viskasin selle üsnagi jõuliselt vetsupoti kõrvale prügikasti, lükates kõige peale kokkukortsutatud salvrätikupalli. Olin Benile lubanud, et ei tee seekord rasedustesti, et ma ootan, kuni arst helistab ja teatab ametlikud vereanalüüsi tulemused, aga mul oli raske sellest harjumusest vabaneda.
Hetk hiljem tegin ukse lukust lahti ja astusin koridori, pettunud, et Ben mind seal ei oota, ehkki teadsin, et oleksin ärritunud, kui oleks oodanud. Leidsin ta köögisaare taga istumas, kuuene pakk Anchor Breweri õlut ja kollaste tulpide kimp ees – need olid kaks minu lemmikasja. Mobiiltelefon vibreeris mul peos ja ma vaatasin ekraani. „Lääneranniku viljatusravi kliinik“. Seda sõnumit polnud mõtet lugeda.
Hakkasin nutma. Kuramus.
„Kullake.“ Ben hüppas püsti ja põimis käed ümber minu.
„Lollakad hormoonid,“ löristasin ma, nägu tema rinna vastu surutud. Kui ma eemale tõmbusin, nägin tema sinise-valgeruudulisel särgil märga laiku, mida oma kampsuni varrukaga tagajärjetult kuivatada üritasin.
Ben tõmbus veidi eemale, käed endiselt minu ümber, ja vaatas mulle silma. „Kõik läheb hästi. Küll näed.“
Noogutasin.
„Me teeme järgmisel kuul kunstliku viljastamise ja mul on selles osas väga hea tunne,“ jätkas ta.
Noogutasin taas. „Aitäh lillede eest,“ ütlesin ma, käänates kaela, et vaadata tema taga kapil olevaid tulpe. Ma ei tahtnud järgmisest kuust rääkida. Ega kunstlikust viljastamisest. „Ja õlle eest ka. Oletan, et vähemalt kolm neist on mulle?“
Ben naeris. „Noh, ma arvasin, et sul läheb neid vaja,“ lausus ta. „Ja kui ei, olin valmis ise kõik ära jooma.“ Ta pilgutas silma ja ma küünitasin end kikivarvule, et teda suudelda.
„Ma armastan sind, Ben Matthews.“
„Mina armastan sind ka, Hannah Matthews.“
Vabastasin end tema embusest. „Kuule, ma pean Kate’ile helistama. Tead küll, et ta muretseb.“
„Ühe õlle jagu võib ta oodata,“ sõnas Ben ja avas kaks pudelit. „Võta.“
„Aitäh.“ Võtsin temalt pudeli ja siis telefoni. „Tulen kohe tagasi, eks?“
Ben noogutas, võttis lonksu õlut ja vajus diivanile. Mina läksin üles magamistuppa, sulgesin ukse, panin telefoni ja õllepudeli öökapile ning võtsin voodilt padja.
Surusin näo patja nii, et sõrmenukid valusasti põski vajutasid, ning kisendasin peenest Egiptuse puuvillast padjapüüri, kuni kurk oli valus ja mul polnud enam õhku.
4
„Ära räägi tüdrukutest, beebidest, munarakkudest ega spermast.“ Võtsin sahvrist takod, sättisin need küpsetuspaberile ja lükkasin seejärel plaadi ahju. David segas pliidil podisevat veiselihahautist, lisades sinna tšillihelbeid.
„Kuidas ma saaksingi munarakkudest või spermast niisama heast peast rääkima hakata?“ küsis ta, puhus lihale lusikal jahutamiseks peale ja pistis selle suhu. Ta kirus vaikselt, haaras pliidi kõrvalt klaasi ja võttis suure lonksu vett.
„On see terav? Kas sa panid sinna liiga palju piprahelbeid?“ küsisin ma, ehkki mul polnud õigust tema söögitegemisoskusi kritiseerida. Olin alati olnud kohutav kokk, milles ma süüdistasin oma vanemaid. Ema oskas valmistada täpselt viit rooga: singiga kartulivormi, spinatiomletti, punase kastmega pastat, kanatortiljasid ja kalkunipirukat. Olin tänu Davidile õppinud tegema pannkooke, praekana kartulite ja ubadega ning üsna maitsvat Vahemere salatit
