Teadsin, et puiklen ebaõiglaselt. See polnud ju ainult minu pettumus. Ben tahtis üle kõige isaks saada.
„Millal sa suudad sellest rääkida?“
„Ma ei tea.“
„Hannah, ma…“
„Ma ei tea!“ karjusin ma ning tõmbasin kummikinnastes käed vahusest pesuveest välja, nii et seebivett mu jalge alla vaibale tilkus. „Mul pole aimugi, kurat võtaks, aga kui sa vastu pole, peseksin rahus nõusid ega mõtleks beebidele, rasestumisele ega kunstlikule viljastamisele, kui sobib.“ Mu hääl kerkis ebakindlalt ja hingeldades. „Või vähemalt tahaksin ma olla kakskümmend neli tundi vihane oma mõttetu emaka peale, enne kui hakkan kaaluma kellegi teise kõrvaleheidetud lapse endale võtmist.“ Kohe, kui olin seda öelnud, tahtsin need sõnad tagasi võtta. Toppida need suhu tagasi ja loksutada, kuni saan nende mõtet muuta. Asi polnud kellegi „kõrvaleheidetud“ lapse adopteerimises – see oli väga inetult öeldud ja mul polnud aimugi, kust need sõnad tulid –, vaid selles, et ma kartsin adopteerimist kohutavalt.
Mul oli paaniline hirm, et kui me adopteerimine beebi, armun ma temasse sügavalt, aga bioloogiline ema muudab viimasel hetkel meelt ning mina jään tühjade pihkude ja purunenud südamega. Pidin seda Benile selgitama, et ta mõistaks vähemalt mu kõhklusi, aga mina ütlesin need inetud sõnad, mis lükkasid meid teineteisest veel kaugemale.
Ben hakkas edasi-tagasi tammuma, tema paljad jalad jätsid maha pritsinud nõudepesuveest põrandale niisked jäljed. Ta kõndis minu ees edasi ja tagasi, käed puusas. „Asi pole ainult sinus, Hannah. Tean, et sina pead taluma süste ja hormoone ning torkimist ja uurimist, aga sa pole üksi. Ma olen siinsamas, elan läbi samu asju, tunnen end halvasti ja vihasena samade asjade pärast nagu sinagi.“
Sundisin pisarad taanduma ja püüdsin keskenduda tema jalajälgedele, et mitte talle otsa vaadata.
„Mingil hetkel peame sina ja mina otsustama, millal sellele lõpp teha. See on kestnud kuus aastat, Hannah, ja ma…“ Ta vaikis, pea langetatud, hääl vaiksem. „Ma ei tea, kui kaua ma veel nii jätkata suudan.“
„Homme,“ sosistasin ma. „Räägime sellest homme õhtul, eks?“
„Olgu,“ vastas Ben. „Homme.“ Ta pöördus ja läks ülakorrusele. Kuulsin meie magamistoa ust sulgumas. Püüdsin mitte mõelda sellele, mis võib toimuda selle suletud ukse taga. Püsisin seega omal kohal, kinnastes käed külgedel rippu. Nüüd tilkus nende küljest vaid mõni piisk. Kõht valutas ja ma teadsin, et hommikuks on valu ja kaotusetunne tugevamad. Siis istun ma lukustatud uksega vannitoas vetsupotil ja nutan nii, et hakkan luksuma.
Ben eksis – mingis mõttes olin ma üksi.
7
September
Kuulsin ust avanemas ja Hannah’ häält. „Kate?“
„Üleval,“ hüüdsin ma, nõjatudes vastu aknaraami nii, et varbad vaevu aknalaua teist serva puudutasid. Küünelakk oli peaaegu välja kasvanud, allesjäänud praguneva kihi alt paistsid poolkuukujulised katmata küüneosad. „Selle nimi on tšintšilja,“ oli maniküürija teatanud – peaaegu uhkelt, nagu oleks ise selle nime välja mõelnud –, keerutades igavat beeži lakipudelit soojendamiseks käte vahel. „See on meie kõige populaarsem sügisvärv.“ Mul oli ükskõik, kas mu varbad on moekad või mitte. Oluline oli see, et need sobiksid musta seeliku ja jakiga, millega ma kavatsesin matustele minna, ega jätaks muljet, nagu läheksin pulma või kohtama. Minu lemmik korallpunane oleks just sellele viidanud.
Mu ema oli surnud kuu aega tagasi ja ma tundsin end ikka kummaliselt mahajäetuna. Isa oli minema läinud, kui ma olin beebi, ja hoolimata kirjadest – trükitud tavalisele valgele paberile, ent siiski kohmetult isiklikud –, mida ta iga kuu saatis ja mida ma harva avasin, oli minu suhe temaga umbes samasugune nagu suhe oma hambaarstiga. Kord aastas tund aega kestev külastus, mis oli umbkaudu sama ebameeldiv kui juurekanali ravi. Olin sellega nõus ainult sellepärast, et ema kutsus isa igal aastal oma sünnipäeval meiega lõunale. Ilmselt ta lootis, et ma annan isale ühel päeval andeks, et ta meid maha jättis, et ma näen isas seda, keda ema paistis ikka nägevat, hoolimata sellest, et abielu lagunes ja isa lahkus.
Ema oli olnud surres oma armastatud aias üksinda – ehkki ta ei osanud üldse süüa teha, oli ta tõeline rohenäpp. See juhtus ühel pühapäeva pärastlõunal, kui David, lapsed ja mina tegime pitsat ja mängisime lauamängu. Ema oli läinud ja mina olin justkui eksinud ning ehkki ma saatsin tüdrukud kooli, riided seljas ja lõunasöök kaasas, möödus ülejäänud osa päevast majas ringi tuiates, koostades nimekirju asjadest, mida ma ei kavatsenudki teha, ja ennast haletsedes. Ema ajas mind aeg-ajalt hulluks – nagu kõik emad –, aga me olime nii kaua kahekesi olnud ja ma armastasin teda väga. Vahetevahel, eriti öösel, oli valu nii hull, et ma arvasin saavat infarkti nagu temagi. Olin veendunud, et olen pärinud tema varjatud südamehaiguse ja mind ootab ees samasugune saatus.
Kui valu oli kõige tugevam, kinnitas David mulle pidevalt, et ma ei saa infarkti. Ta kuulas keset ööd mu kerkivat-langevat rinda ja suhtus mu sümptomitesse – südame kiire põksumine, higistamine ja iiveldustunne – tõsiselt, sest ta oli mu abikaasa ja armastas mind. Ta oli minuga viimasel ajal kannatlikum, mitte nagu siis, kui ma muretsesin, et Josie kinnine nohu läheb üle kopsupõletikuks või et terrassilt jalga saadud pind põhjustab gangreeni. Tavaliselt oli ta rahulik, ütles vaid, et ei saa pinnu pärast närvi minna, sest tema igapäevatöö oli väga haigeid või tõsiselt vigastatud inimesi elus hoida aga ma teadsin, et selline ta lihtsalt on. Ja see oli üks neist omadustest, mida ma tema juures kadestasin.
Hannah ilmus meie kodukontori – tuba, mida ma kavatsesin kunagi kasutada, kui olen välja mõelnud, milline tiitel tuleb pärast „koduperenaist“ – uksele, näol ilme, mis ütles, et minu kodus kükitamise päevad on peaaegu möödas.
„Mida sa teed?“ küsis ta, astus sisse ja pani lauale taldriku šokolaaditükkidega küpsistega. Osutasin ta paljastele jalgadele. „Miks sa alati kingad ära võtad? Sa ju tead, et siin majas käiakse jalanõudega.“
„Noh, sul pole ka midagi jalas. Ja miks sa vastad küsimusele küsimusega?“
Viitasin küpsisetaldrikule. „Jälle küpsetad stressi tõttu?“
„Töö tõttu. Ära siiski liialt erutu. Need on gluteenivabad. Mitte just viletsad, aga gluteen annab kõigele parema maitse.“ Ta tuli minu juurde ja suudles mind põsele. „On kõik korras, Katie?“
Lükkasin ta leebelt eemale. „Mine tagasi ukse juurde. Ma ei taha, et sa seda sisse hingaksid. Sul on mõne päeva pärast kunstlik viljastamine.“
Hannah osutas sigaretile mu käes. „Seda ma silmas pidasingi, küsides, mida sa teed. Tean, et kaheksakümnendad on taas moes, aga see on äkki liiga retro?“
Ma naeratasin ja tõmbasin pika mahvi, pöörasin pead ja puhusin suitsu aknast välja. „Jah, aga mis siis. Ütle, miks ma suitsetamise maha jätsin? Olin juba unustanud, kui hea tunde see tekitab.“
Hannah’ vanaisa oli vahetevahel suitsetanud ja kuni selle õnnetu päevani, mil tema vanaema meid suitsetamise pealt tabas, olime pärast kooli vanaisa hõbedasest monogrammiga portsigarist sigarette pätsanud ja jooksnud meie tänaval asuvasse parki, kus pugesime ronitaimede varju ja kiskusime köhides suitsu, tundes end täiskasvanute, metsikute ja nikotiinist veidi uimastena.
„Praegu on hea, aga siis enam mitte, kui saad kopsuvähi,“ sõnas Hannah ja tõmbas tooli akna alla. „Anna mulle ka.“
Krahmasin
