veebilehekülgi ja nõuandeid, mida aga leidis, ning läinud rangelt kõrge rauasisaldusega dieedile. See kestis vaid kuu aega, aga see oli ka üks kahest korrast, kui ta loomulikul teel rasedaks jäi. Paraku katkes rasedus peaaegu kohe, aga ma ostsin talle enne iga protseduuri ikka punast liha, suhtudes sellesse ettevõtmisse ebausuga.
„Põhimõtteliselt oli beebi ju tehtud, kui mu õnnetud väikesed munarakud Beni vägagi innukate seemnerakkudega mõni päev tagasi plastist katseklaasis ühinesid… kas ma ütlesin, et nad ütlesidki tema sperma kohta nii? Innukad.“ Hannah ohkas, võttis mul paki käest ja raputas sigareti välja. „On need mentooliga?“
„Jah. Vana kooli värk.“ Süütasin sigareti, mida ta huulte vahel hoidis. Ta tõmbas pika mahvi ja köhis natuke. „Selle heastamiseks pead rohkem kapsast sööma, eks? Luba mulle.“
„Pole vaja.“ Hannah tõmbas veel ühe mahvi ja seekord ta ei köhinud. „See on nagu rattasõit, eks ole?“
Ma noogutasin ja süütasin huulte vahel olevast filtrini põlenud jupist uue sigareti. „Miks ei ole vaja?“ küsisin ma.
„Seda ei juhtu,“ lausus Hannah, lükkas mu jalad aknalaualt maha ja istus minu kõrvale. Ma ei öelnud kohe midagi. Olin nüüdseks harjunud tema negatiivse suhtumisega kõigesse, mis puudutas viljatust, ning teadsin, et liiga kiiresti positiivseks muutumine ainult vihastaks teda ja sunniks vaikima. Panime jalad kõrvuti toolile, kus ta oli äsja istunud, ja ma mainisin, kui ilusad tema varbaküüned on, kaetud värske ja läikiva lilla lakiga.
„Toon nimega Grape Frost,“ ütles ta varbaid liigutades. Suitsetasime veel natuke aega vaikides.
„Kuule, ma tean, et pärast kõike seda on raske positiivseks jääda, aga…“ alustasin ma.
„Embrüod seiskusid.“
Ma pöördusin tema poole. „Mida see tähendab? Seiskusid?“
„Need ei kasvanud. See tähendab, et me ei tee kunstlikku viljastamist,“ ütles Hannah ja vahtis taas oma jalgu.
„Olgu, järgmisel kuul siis.“ Nügisin tema õlga, lootes, et ta vaatab minu poole. Ei vaadanud. „Sa oled nii kaua oodanud, et võid oodata veel ühe kuu.“
Hannah raputas pead ja kiskus sigaretti. Tuba oli suitsu täis, aga päev oli alles alanud ja mul oli aega seda enne tüdrukute kojutulekut õhutada. Davidil oli nagunii pikk vahetus. Ehkki ma polnud kunagi pidev suitsetaja olnud – tegin seda vaid stressirohkel ajal ja jätsin maha, kui elu tundus jälle ilus, olin ma suitsetamise maha jätnud kaksteist aastat tagasi, kui sain teada, et me ootame Avat. Igaks juhuks oli mul pesusahtlis ikkagi sigaretipakk peidus.
„Meile aitab, Katie.“
„Mis asja? Ei,“ ütlesin ma ja panin käe tema reiele. „Ei, ei aita. Olgu, pidage kuu või kaks pausi, aga te ei tohi alla anda.“
Hannah hüppas aknalaualt maha nii kähku, et ma kaotasin tasakaalu, ja viskas oma sigareti minu veeklaasi enne, kui jõudsin teda takistada. Siis tõmbas ta taldrikult kile pealt, võttis ühe küpsise ja hakkas seda edasi-tagasi tammudes sööma, mäludes kulmu kortsutades. Keegi, kes teda ei tunne nii nagu mina, võinuks arvata, et asi on seiskunud embrüotes, aga mina teadsin, et ta mõtleb küpsiste tekstuurile ja maitsele ning sellele, kuidas neid paremaks timmida.
„Me ei annagi alla – me anname järele,“ lausus ta, suu poolenisti küpsist täis. „See pole sama asi. Ben ütles, et ta ei jaksa enam, ja ma olen osaliselt temaga nõus.“ Ta seisatas, neelas suu tühjaks ja vahtis poolenisti söödud küpsist vasakus käes. „Rohkem soola, rohkem võid, vähem vanilli.“
Võtsin küpsise tal käest ja hammustasin suure suutäie. „Ma ütleksin, et lisa siia veel üks tassitäis šokolaaditükke, ja ongi korras.“
Hannah hakkas nutma.
„Või ka mitte. Äkki pekanipähkleid?“ pakkusin ma.
„Ma olen omadega läbi. Näen jube välja. Olen kurnatud. Tunnen end sitasti, nutan kogu aeg. Kogu aeg, Katie,“ kordas Hannah. „Ja sa tead, et ma vihkan nutmist. Pealegi ei mahu riided mulle enam selga. Ma olen paks.“
Raputasin pead. „Sa pole paks. Oled ilus.“
„Ütle seda mu teksadele ja neile vistrikele,“ andis tema vastu ja jätkas tammumist, nuttes ikka veel, ehkki vähem. „Ma mõtlen ainult beebidele ja vihkan kõiki, kel on beebi. Ma ei suuda keset päeva enam Starbucksi minna, sest seal on nagunii mõni värske ema, kes joob piimakohvi ja toidab rinnaga last. Särades oma uhkes emaduses.“ Ta vaatas mind teravalt. „Ja sa tead, kui väga ma armastan London Fogsi jooki.“
Noogutasin, jälgides teda ettevaatlikult. „Tean, et see on sügav armastus.“
„On jah,“ sõnas Hannah, tõmbas ninaga ja limpsis sõrmedelt sulanud šokolaadi. „Ja nendel harvadel hetkedel, kui ma ei mõtle beebidele või ei igatse London Fogsi, torgin end süstlaga. Ma olen nagu mingi inimnõelapadi. Tõsiselt. Oled sa viimasel ajal mu kõhtu näinud?“ Ta ei oodanud mu vastust, vaid kergitas pluusi ja näitas mulle mitut sinikat ja punast täppi, mis kõik segunesid kokku hüpnotiseerivaks mustriks, mis sobinuks paremini kunstniku lõuendile kui mu parima sõbranna ülakehale. Sundisin end talle otsa vaatama – tema nägu oli pisaraist laiguline.
Kustutasin sigareti klaasi, kus Hannah’ poolik sigaret endiselt hulpis, ja läksin tema juurde. Võtsin tal küpsise käest, tõmbasin laual olevast karbist salvrätiku ja pühkisin tema sõrmed õrnalt šokolaadist puhtaks.
„Aitäh,“ ütles ta, kui ma võtsin teise salvrätiku ja pühkisin sellega tema silmi. „Kallis oled, Katie.“
„Sina mulle ka, Hannah. Me oleme mõlemad omadega läbi, eks ole?“
Hannah noogutas ja naer pulbitses tema sees. „Sa haised ja see tuba samuti,“ jätkas ta. „David satub raevu.“
„Ta ei tule niipea,“ vastasin mina, ulatasin talle uue sigareti ja võtsin endale ka. Süütasime need koos tulemasinast, mis sigaretipakiga tasuta kaasa oli antud. Tõmbasin suitsu sügavale kopsu ja tundsin mentooliga maitsestatud tubaka jahedat kõrvetust hingetorus.
„Meie terviseks,“ ütles Hannah ja puudutas oma sigaretiga minu oma. „Ja kui see midagi loeb, siis ei tahaks ma koos kellegi teisega peale sinu omadega läbi olla.“
„Mina ka mitte.“
Me suitsetasime ja siis läks Hannah tagasi tööle, jättes mind õhuvärskendajate ja keldrist toodud suure ventilaatori abil kabinetti õhutama. Kui ventilaator täisvõimsusel töötas ja freesialõhnaline küünal põles, torkasin sigaretipaki tagasi oma pesusahtlisse, suundusin küpsisetaldrikuga vannituppa ja eemaldasin igava beeži laki oma varbaküüntelt.
8
Oktoober
„Kas sa teed tõesti popkorni?“ Ben avas külmiku, et võtta sealt õlu ja õun. Ta hõõrus õuna vastu teksasid – tema arusaam korralikust pesemisest – ja hoides läikivat punast puuvilja hammaste vahel, eemaldas kiire liigutusega õllepudelilt korgi. Ta tõstis pudeli küsiva pilgu saatel kõrgemale ja ma raputasin pead.
„Tänan, ei. Tahaksin täna midagi kangemat. Ja sa armastad popkorni.“ Keerasin pliidil soojeneva popkornimasina nuppu. Masin oli ema kahe aasta tagune jõulukingitus, „tervisliku snäki“ alternatiiv,
