muidu nii vaikses maakolkas täna üllatavalt palju inimesi liikvel.
Vähemalt see seltskond laskis siit jalga, ohkas Elmar kergendatult, kahte lärmakatest noortest pungil autot silmadega saates. Nüüd võiksin ka ise vees ära käia, arvas ta laubalt higi pühkides.
Veidi hiljem märkas ta supelsakste põhilisest peatuspaigast eemale varjulisse kohta pargitud musta Volkswagenit, mille number tundus kummaliselt tuttavana. Elmar tegi autost mobiiltelefoniga igaks juhuks ühe klõpsu, korjas peoliste laagriplatsilt suurema laga korralikult kokku, kooris riided seljast ning sumatas pea ees vette.
Õhtune ujumine osutus üle ootuste värskendavaks. Seejärel istus Elmar kusagilt lõkkeaseme äärde tiritud puunotile ja unustas end mõnulema. Vaatas igavest veevoolu ja tundis looduses viibimisest sügavat rahulolu. Ja süüvis mõtetesse. Linnas poleks mul praegu niikuinii midagi teha. Kahju, et Urvet siin pole! Vasakul prääksusid pardid, üksikul männil tiksus ärevalt rähn.
Jõekääru taga oli kuulda temast äsja möödunud matkajate lõbusat jutuvada. Küllap need kaks neidu on oma süstad kaldale tõstnud ja jäävad nüüd siia öömajale, mõtles mees, sest kuhu nad vastu pimedat enam lähevad. Julged tüdrukud igatahes … Oleksin pidanud õngeridva kaasa võtma, sõitles ta ennast hetk hiljem, jälgides, kuidas pirakad särjed otsekui teda narritades võrendikus veepinna lähedal ringi ujusid.
Kusagil eemal põrises mingi mootor. ATV vist. Oli paras hetk minema hakata: valgete ööde aeg oli selleks aastaks ammu möödas ning ilm kiskus tasapisi hämaraks. Seda enam, et läänekaarest kuuldus juba mõnda aega kõuekõminat ja sünge pilvelaam kerkis ähvardava kiirusega järjest kõrgemale. Näib, et seekord pole vihmast pääsu. Ja siis vist ongi sügis käes, ohkas Elmar kahetsevalt. Tõusis, ropsis püksitagumiku puupurust puhtaks ja hakkas piki kraavikallast astuma.
Kui Elmar oli umbes poole tee peale jõudnud, lajatas kusagil eemal püssipauk. Seejärel kõlas läbilõikav karjatus. Ja veel üks kõmakas … Just tol põndakul, kus tihe kasenoorendik kännustiku ära varjab. Kuna lasu kaja põrkus kuusiku servast tagasi, ei saanud mees sotti, kus tegelikult tulistati. Elmaril hakkas kõhe ja ta lisas sammu. Ta oli Soodevahel küll piisavalt palju ringi hulkunud ja Taavi aiamaal venna haagissuvilas mitmeid öid veetnud, ent praegu haaras teda ebamäärane rahutus. Otsekui selle kinnituseks kaikus taamal veel üks lask.
Mingi kurjus on liikvele pääsenud, adus mees tahtmatult. Ptüi, pagan! raputas ta pead. Igasuguse ebauskliku loba oli Elmar alati välja naernud, ent seekord ta hoomas, et peatselt on midagi tõeliselt halba juhtumas …
„Ilmselt juba juhtuski,” pomises ta väikese, ent seda hubasema soojaku poole sörkides. Esimesed jämedad piisad piitsutasid mehe turja. Vaevalt sai ta uksest sisse, kui vallandus ehtne paduvihm, mida saatsid valjud piksekärgatused.
Öö möödus teadagi rahutult. Pärast äikesemöllu vaibumist ragistas võsas mingi suurem loom. Põder vist. Teisal röögatas keegi tundmatu häälega elajas. Arvatavasti rebane või kährik. Ehk koguni mäger, mõistatas ta kõval asemel unetult väherdes. Vastu hommikut oli Elmar siiski suikunud, ent liiga kaua tal tukastada ei lastud – sookured pasundasid ta ärkvele.
„No on kisakõrid!” kirus ta valju häälega. Rohkem küll kombe pärast, sest tegelikult nood suured ja targad linnud meeldisid talle. Elmar tõusis istukile, toetas jalad maha ja varus mõne minuti toibumiseks. Pilk telefonile pani mehe aga ahhetama – nii kaua polnud ta juba teab mis ajast põõnanud!
Pole hullu, pesen une silmist, viskan kiiruga midagi hamba alla ja aidaa metsa! Kui kohe lähen, jõuan kukeseened teiste eest ehk ära napsata!
– 3 –
LAUPÄEV, 1. SEPTEMBER
Laupäev kaldus õhtusse. Leo kiikas läänekaarde, kus sinkjasmust pilveserv oli varjutanud päikese. Enam polnud mingit kahtlust: peatselt on üle hulga aja äikesevihma oodata. Kahju, sest täna oli olnud erakordselt ilus ilm – selge, suisa suvise soojuse ja paitava tuulega.
Lärm jõe ääres paisus jälle üle mõistuse valjuks. Leo tõusis ja läks pidulisi noorte kuuskede tagant piiluma. Kaks mehehakatist olid rindupidi kokku läinud. Arvatavasti plikade pärast. Mis muud põhjust seesugustel ikka on! Teised vaatasid kismat pealt ja ergutasid kaasa, aga kui üks neist oimetuna sirakile jäi, ei tehtud lamajast enam väljagi. Siiski, natukese aja pärast tuli üks pikajuukseline plika veepudeliga, põlvitas ilmselt oma kuti kõrvale ja asus peksasaanu sihverplaati kasima. Ülejäänud peolised sattusid aga järjest suuremasse mölluhoogu.
Leole oli noorte tänane siinviibimine igatahes äärmiselt vastukarva. Seda enam, et see oli liiga pikale veninud. Aga kes see tema käest luba küsima tuli. Hoopis teine lugu oleks siis, kui Kaspar nende hulgas viibiks … Ent temast polnud ei kippu ega kõppu. Oleks need seal vähemalt normaalsed sellid, läheks ja küsiks otse, aga säärast sammu ei julgenud ta pärast hiljutist katsetust enam teha.
Tookord Leo vaatas, et väike korralik kamp. Astus ligi ja küsis viisakalt. Seepeale õnnistas neist kõige ontlikuma olekuga tipsi teda ootamatu vastusega:
„Unusta see nimi ära ja tõmba uttu, papi! Ja kähku, muidu läheb sul sitasti!”
Ja Leol ei jäänudki muud üle, kui parastava naeru saatel nende lõkke äärest pageda. Leo ei kuulunud argade kilda, aga nii loll ta ka ei olnud, et endale keretäit kerjama minna. Seepärast ta täna nii ettevaatlik oligi ja raiesmiku serva jäetud kitsast metsaribast lagedale ei väljunudki. Objektile minemisest rääkimata.
Tema õnneks ei ilmutanud lõbutsejad lähima ümbruse vastu mingit huvi. Isegi vette nad ei läinud! Ja selles, et nad lahkuvad sama teed pidi, kustkaudu ennelõunal tulid, oli Leo sedavõrd kindel, et ei võtnud isegi oma telki maha. Oli selle seltskonnaga kuidas oli, aga kui viimased peolised kahe autoga valju huilgamise saatel lahkusid, hingas mees kergendatult.
Neli päeva on veel jäänud, siis peab ta mõneks ajaks linna tagasi minema. Vaevalt tal siin passimisest enam kasu ongi, ent lootma peab … Ehk siiski veab? Kuuleks vähemalt poisistki midagi …
Ühtäkki sahistas esimene tugev tuuleiil lähima haava lehtedes. Mees litsus juuste piirile maandunud põdrakärbse laiaks ja kirus tülpinult: nende vastikute putukate rünnakutel ei paistnud täna otsa ega äärt. Tulevad nagu tatarlased!
Kondid olid liikumatust istumisest kangeks jäänud ja Leo otsustas end jões ergutada. Tema kavatsusele tõmbas kriipsu peale aga veel ühe tegelase lähenemine.
Truusi Elmar, kurat võtaks, ongi tema! Leo ehmus tõsiselt ära ja tõmbus uuesti peitu. See sunnik on küll viimane vend, kes mind siin näha tohib! Pakkuminek õnnestus, sest Elmar ei vaadanud raiesmikuäärse võsastiku poolegi, vaid marssis piki jalgrada otse ujumiskohta. Samas Leo märkas, et enne kui Elmar vee äärde jõudis, hiilis võsa varjus piki kallast allavoolu keegi kahtlaselt kartlik kalamees. Leo sülitas südametäiega ja keskendus uuesti Elmari jälgimisele.
Kutsumata külaline veetis jõe ääres vaat et tubli tunni. Koristas isegi noorte tallermaad, käis suplemas ja molutas peoplatsil tükk aega lihtsalt niisama. Oleks Elmar aimanud, kes siinsamas – tema vahetus läheduses – irvis näoga tema toimetusi takseeris! Samal ajal ilmus jõekääru tagant välja kaks süsta. Mõne minuti pärast kadusid matkajad vaiksete aerusulpsatuste saatel uuesti silmist.
Liiklus nagu südalinnas, mõtles Leo nördinult. Viimaks Elmar tõusis ja hakkas piki kraavikallast astuma. Alles nüüd usaldas Leo vee äärde minna. Istus samale puunotile,
