tõtanud Marko, jäädes samuti maas olevat märkmikku altkulmu vahtima. „Oota!” käratas ta noorele politseinikule, kes mõtlematult käe välja sirutas. „Sõrmejäljed!”
„Vabandust, unustasin,” kohmetus linalakk näost punetama hakates.
„Nii elementaarseid asju ei tohi unustada,” noomis uurija, seejärel kohe leebudes. „Aga leid väärib kiitust!” Seejärel viipas Marko kutsuvalt lähima kriminalisti poole. „Kaua teil siit näpujälgede võtmine aega võtab?” Vastus meest ei rahuldanud, ent ta pidi sellega leppima. „Hüva, aga võtke see raamatukene käsile esimeses järjekorras. Kõigepealt loomulikult kaaned, siis ka lehthaaval. Ja ole hea, Elina, sirvi seda enne ettevaatlikult, ega seal kellegi nime või aadressi kirjas pole!”
Tuttav naiskriminalist noogutas, lehitses vilunult suhteliselt õhukest märkmikku ja poetas selle siis kilekotikesse.
„Ei midagi, millest kinni hakata,” teatas Elina ja läks teiste juurde tagasi.
„Jälle kummaline.”
„Mida sa seal pomised?” pöördus Marko paarimehe poole.
„Mulle tundub see saamatu lavastusena. Rekvisiit on võibolla just meie eksitamiseks siia asetatud. Laip viidi minema, aga asitõend jäeti sündmuskohale,” prunditas Piret huuli.
„Nime ja aadressi seal paraku ju polnud, kui need hiljem siiski välja ei tule. Aga vaevalt – Elina on kogenud kriminalist. Ent motiivist olenemata võib see asjandus meid siiski edasi juhatada. Aga kõigepealt oleks vaja hukkunu üles leida.”
„Mida too kohalik noorsand ka pajatas?”
„Ah see hädapätakas,” muigas paarimees irooniliselt. „Lühidalt öeldes olid nad siin lähedal jõekäärus paraja pundiga kärakat pannud, aga vaevalt nad peale pudelite seal midagi muud ülepea märkasid. Lähme lõpetame tolle jutu ära!”
Vahepeal oli Erkile meelde tulnud, et rahvast oli seal vist liikunud küll. Ilm oli ju ütlemata ilus.
„Kas seal võõraid ka käis?” uuris Piret.
„Muidugi mitte, sest labrakas oli võimas ja keegi ligi ei kippunud. Ah jah, üks vanatoi passis küll raiesmikul. Aeg-ajalt pistis pea võsast välja ja muudkui jõllitas meid. Isegi binokliga.”
„Huvitav, et te seda sallisite?” usutles Tarmo.
„Ma ise imestasin ka,” irvitas Erki. „Viikmaa Raivo tahtiski talle tutaka ära panna, aga Lennu segas vahele: too olevat tema kunagise kuti isa. Kaspar olevat kodust mõne aja eest jalga lasknud ja vana otsivat teda taga. Ilmselt lootis paps poega nende vanas kodukohas kohata ja küllap ta seepärast siin nüüd valvaski. Tal oli raiesmikul isegi telk üles seatud.”
Marko köhatas. „Oskad sa meid Lennu juurde juhatada?”
Poiss pidas natuke vahet ja lisas siis temasuguse kraade kohta ootamatu alandlikkusega: „Viige mind Sakku tagasi, mul on õudne pohmakas … Siis näitan ka Leena kodu ära. Las ta ise seletab.”
„Kui sa juba selles vanuses pohmelliga hädas oled, mis sust siis hiljem saab,” ärritus Helle.
„Aga vähemalt narkotsist olen ma puhas.”
Marko kõõritas küsivalt Pireti poole. Paarimees noogutas ning uurija lubas armulikult: „Olgu pealegi, aga vaata ette … Ja uurimise huvides võime sind veel uuesti üle kuulata. Konstaabel sõidutab sind koos Hellega otse treppi.” Seejärel pöördus Marko kohaliku korravalvuri poole: „Sa vestle viivitamatult Leenaga ja kanna tulemustest kohe ette! Toksi mu telefoninumber oma mobiili.”
Tarmo noogutas asjalikult ja kiirustas auto poole.
„Oodake!” hõikas Piret. „Sa, Erki, näita mulle kaardilt, kus te eile pidutsesite ja kus selle papi telk asub.”
Marko tänas sellal Hellet, lugedes talle ühtlasi sõnad peale – et ta lehes esialgu mitte midagi ei avaldaks ja et ta hiljemgi kõik seda juhtumit kirjeldavad artiklid enne ilmumist neile lugeda annaks. Säärane nõue vallandas ägeda protesti, kuid teised autos juba ootasid. Juht andis kärsitult signaali ja vaidlus jäi esialgu pooleli.
„Lähme otsime nüüd tolle telkija üles,” lausus Piret. „Ehk on mees veel seal.”
„Nii teemegi. Siin on sündmuspaiga läbikammimisega hulk rahvast ametis, eks varsti hüppame taas siit läbi.”
„Jah, vahemaa on napilt kilomeeter.”
„Selge – seega siinsamas. Oma teadmisi me tolle piiluja ees muidugi ei paljasta.”
„Loomulikult mitte!” nõustus Piret.
– 6 –
PÜHAPÄEV, 2. SEPTEMBER
Üsna kohaliku tee ääres asuv sinine telk paistis juba eemalt silma. Samuti selle omanik, kes hakkas nähtavasti just lõket süütama. Vähemalt katelokki ta tulepuude kohale rippuma parasjagu sättis.
„Tere!” hõikas Marko eemalt. „Tuleb vist üks mõnus söömaaeg.”
„Uhhaa maitseb püügikohas alati kõige paremini,” teatas tüseda kondi ja märgatava kõhukesega kiilakas mees. Kõõritas siis suurte punnis silmadega lähenejate poole ning küsis: „Oli teil asja ka?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
