napilt hiljaks, sellest piisas, et läbimärjaks saada. Täna tuleb kindlasti siinsamas ööbida, mõtles ta ihu külge kleepuvate riietega nördinult autos istudes. Nii oligi. Arusaadav, et kõrvulukustavad raksatused ning pimenenud taevast lõhestavad välgunooled mehe meeleolule hästi ei mõjunud. Võttis üksjagu aega, enne kui Ahto rahunes. Ja magama jääda aitas ainult füüsiline väsimus.
Kui Ahto hommikul ärkas, oli päike juba metsa kohale kerkinud. Puude-põõsaste vahel hõljus hõre udu, kuid õhk oli vihmajärgselt kosutav. Isegi mingi linnuke oli veel sügisel lauluhoogu sattunud. Ikka silk-solk, silk-solk. Üsna üksluine, aga meeldiv viis, muheles mees. Ja asus seejärel otsekohe tegutsema: tõmbas mõnuga värsket õhku kopsudesse, ringutas ja sooritas kiiruga paar kunagi ammu omandatud võimlemisharjutust. Samas oli põhjust ka kirumiseks, sest looduspiltnikuna tõusis ta tavaliselt siis, kui alles hahetama hakkas. Telgiga seekord muret polnud ja ta sai ruttu ühele poole. Kergeks hommikueineks võttis natuke rosinaid ja pähkleid, lisaks tsipa šokolaadi. Rüüpas kalorivaba kokakoolat peale ja asus teele.
Ühtegi inimhinge õnneks näha ei olnud, kuid männikus ootas fotograafi pettumus: keegi oli seened napilt enne teda ära korjanud!
Nii ei jäänudki tal muud üle, kui Nõmme turult läbi minna ja soolase hinna eest närtsinud kukeseeni osta.
– 5 –
PÜHAPÄEV, 2. SEPTEMBER
Kriminaalpolitsei vanemuurija Marko Tammiku tuju polnud kiita, sest äsja oli selgunud, et nad olid paarimehega pühapäeva hommikul ilmaasjata varakult tööle tulnud – kavandatud operatsioon jäeti teadmata põhjustel ära.
„Päev on raisus,” torises ta Pireti ees. Nendest koridoris parajasti möödunud komissar peatus järsult ning viipas Markole käega:
„Või raisus? Tule minu kabinetti! Sina, Piret, ikka ka – teid mul vaja ongi!” Arno Kruup istus tema kere all kägisevale toolile ning kandis nüüdsama temani jõudnud info alluvatele ette. Silmitses siis neid viivu ning lõpetas: „Pühapäeva hommikul ma teid otse sundida ei tahaks, aga momendil olete teistest menetlustest suhteliselt vabad. Arvasin, et just teile peaks säherdune jõeäärne mõistatus põnevust pakkuma …” See oli ilmselge vihje eelmise suve Jüri ja Vooste kandis toimunud keerulisele, ent lõpuks nende poolt edukalt lahendatud loole. Vana muigas vuntsi – tema lemmikute ärgitamiseks mõeldud präänik pidi ilmtingimata mõju avaldama!
„Noh, kas käite seal ära? Pole just liiga kaugel ja saate looduses värsket õhku hingata.”
„Mis meil muud üle jääb,” kohmas Marko sööta alla neelates ja Piretile küsivalt otsa vaadates. Too noogutas ning komissar laksas lapiti kämblaga kirjutuslauale.
„Kombes! Ja tollest ühisaktsioonist olete vabad ning vajaduse korral annan teile ka lisajõude.”
„Huvitav, nii heldeks oled läinud,” muutus vaneminspektor rahutuks, kui Kruup oli neid asjaga kurssi viinud. „Lihtne ja peaaegu olematu lugu ju.”
„Mine sa tea,” ohkas komissar, „mul sihuke imelik tunne …”
„Ei meeldi mulle need Vana eelaimused,” porises Marko autosse istudes. „Kui sinul käivitub sageli kuues meel, siis tema kasutab vahel koguni seitsmendat. Istu sina rooli.”
Seda polnud vaja kaks korda öelda, sest auto juhtimisest polnud neiu seni veel tüdinenud.
„Arutame läbi, mida olulist me tollest juhtumist siis teame?” tegi vahepeal tukastanud Marko mõne aja pärast juttu.
„Andmed on kesised. Hukkunu leidis kohaliku ajalehe noor, aga ambitsioonikas reporter – seega isik, kes seesugust segast sündmust täiega naudib.”
„Karta on.”
„Samas peaks tal samalaadsete juhtumite valdkonnas vähemalt mõningaid kogemusi olema.”
„Oletame, et on. Noh, ja edasi?”
„Edasine sarnaneb kehva ulmefilmiga,” muigas Piret. „Leheneeger kavatses päästeametisse ja oma toimetusse teatada, ent selgus, et mobiili aku oli kutu. Antud teelõik on vähesõidetav ja teisi hingelisi näha polnud. Pealegi ladistas sellal sadada. Noh ja põrutaski siis otseteed alevikku, konstaabli juurde. Tulid siis kohe kahekesi tagasi, aga laipa enam polnud.”
„Ju siis laibaga siiski tegu polnud,” muigas Marko, „mees laskis lihtsalt jalga.”
„Säärane asi olevat välistatud – reporteri arvates oli noort meest jahipüssist hästi lähedalt tulistatud. Ent sellele vaatamata oli meditsiini jagav Helle Priilinn enne vigastatu kaela tuiksoont katsunud. Nii-öelda igaks juhuks.”
„Leidis too Helle sündmuspaiga pärast ikka üles?”
„Kahtlemata. Paduvihm oli jäljed peaaegu hävitanud, ent sealsamas teepervel hästi nähtav verelaik kinnitas kirjaneitsi juttu. Lisaks oli reporter oma öökimise koha ette näidanud.”
„Pilt oli siis nii jube olnud?”
„Nähtavasti.”
„Ega värsket teavet laekunud pole?”
„Vähemalt seni mitte,” mossitas Piret, „nüüd oodatakse teavet juba meilt.”
„Paraku jah,” kratsis paarimees kukalt. „Vaatame esmalt tolle leheneiu üle. Ehk oskab ta midagi asjalikku lisada. Ent samas ma kardan, et temaga võib meil sekeldusi tekkida.”
„Arvata on. Sa kujuta vaid: ajakirjanik leiab ise laiba, mis seejärel haihtub … Tema isiklik laip ja isiklik teema.”
Pilk Pireti nõutule näole pani Marko tahtmatult itsitama. „Jah, see lihtsalt ei saa olla tõsi – situatsioon on liiga täiuslik! Pigem luuletas too kirjaneitsi tolle loo ise kokku. Kaasajal pole siin midagi imestada.”
„Mida sa kõkutad! Aga verelaik maas?”
„Naabri kuke oma, kes hommikuti ei lasknud reporteril und täis magada,” teravmeelitses mees.
„Mida sa lõmpsid kogu aeg!” hakkas Piret tõsiselt kurjaks saama.
„Hüva, ära nüüd solvu,” tõsines paarimees. „Küllap saame peatselt sotti.”
Kohapeal selgus, et petuvärgiga tegemist siiski polnud.
„Kahtlemata on kannatanu siin lebanud,” kinnitas enne neid kohale jõudnud kriminalist. Ja ka end Helle Priilinnana tutvustanud neiu oli avantüüri jaoks liiga tõsine. Trendikalt riietatud, igati moeka välimuse ja sundimatu käitumisega reporter kordas omapoolsed faktid kiiresti üle, kuid muidu oli napi jutuga. Pireti küsimuse peale, et kuhu surnu siis kadus, vaatas ta politseinikule külmalt otsa.
„Selle eest saate palka teie,” lausus ta jäiselt.
Solvumisele ja tahtmatule antipaatiale vaatamata polnud Piretil reporterile hetkel midagi ette heita. Sestap läks ta äsja saabunud lisajõududele ümbruskonna läbiotsimiseks korraldusi jagama. Marko vestles samal ajal kohaliku konstaabli Tarmo Ritsinguga. Nooruslik lokkispäine mees oli keskmist kasvu ja trimmis kehaga. Tema kõrval seisis Erki, korratu välimusega poisinolk, kes kohmakalt jalalt jalale tammudes seletusi andis. Nagu kitkutud varesepoeg,
