See hirmutas mind veelgi rohkem. Kui köha ei kavatsenudki järele anda, pidin ma selle vaos hoidmiseks loitsu kasutama. Mida ma ka ei teinud, muutis see kõike ainult hullemaks.
Jiala ei hakanud enam vastu. Ma kiskusin ta voodist eemale.
Lizca andis alacanlastele märku ja nad hakkasid suurt mööblitükki osadeks lahti võtma.
Tõmbasin Jiala enda ligi ja tundsin, kuidas ta värises ja ikka veel kuuldavalt, aga vastu vaidlemata nuuksus. Olin tema tahtejõu murdnud. See inetu lahendus tegi meist mõlemast midagi vähemat, kui Mara Kolm Nägu olid lootnud. Me polnud enam isa ja tütar, kaitsja ja tema püha kaitsealune. Olime koletis ja tema ohver. Surusin oma lapse enda vastu ja vihkasin seda, mille olin meie vahele mananud. Seda, et olin teda jõuga alistuma sundinud. Seda, et tema oli mind nii kaugele viinud.
Aga kõige rohkem vihkasin ma iseennast, sest mina olin meid sellesse olukorda pannud.
Siin peituski tõeline kurja juur. Ma vedasin meid ohtude ja puuduse küüsi. Kunagi oli meie maja tõesti oivaline. Meie kuulsusrikastel päevadel, kui Merali oli veel elus, valmistasin rikastele perekondadele vaskpotte ja kujundasin elegantselt kaunistatud metallist ja klaasist peegleid. Tegin Teemanditänava tüsedatele vuntsidega kaupmeestele klaasist peekreid, millest nad võisid lepinguid sõlmides juua. Minu graveeritud vaasidel lõid tantsu Mara Kolm Nägu, naine, mees ja laps. Nikerdasin stiliseeritud pilvedraakoneid ja hõljuvaid paleesid. Valasin kullast, pronksist ja vasest greife. Jäädvustasin metalli hirve- ja ükssarvikujahte Idamaade kõrguvates pistrikupuumetsades ja voolisin Jhandpara kuulsusrikka sadama kolmesaja kolmekümne kolme võlvkaare väikeseid kujutisi. Kauplesin nostalgiliste mälestustega impeeriumi arvukatest kadunud imedest.
Siis me olime rikkad.
Nüüd ei leidunud mu töötoas enam iluasju rikaste majapidamiste tarvis. Selle asemel kükitasid seal podisedes ja kolisedes veidrad seadmed, millest ükski polnud müügiks. Kaarduvad vasktorud väänlesid nagu hiidkaheksajala kombitsad. Kraaniotste messingpindadelt peegeldusid vastu meie vaesunud näod. Klaaspirnides põlesid sinaka kumaga loralille ebamaised tolmukad, mida saab koguda ainult suvises videvikus, kui süsipõrnikad loraõisi avanema meelitavad, et nende siidpehmete kroonlehtede vahel paarituda. Nüüd sisisesid ja aurasid mu töötoas päeval ja ööl ainult okasväätide väävlihaisused jäägid.
Läbi mu masinavärgi kõhu tormasid põlenud oksad, seemned ja sügava unega ähvardavad rootsud. Jhandpara arvukate unistuste asemel keskendus mu töö nüüd maa ainsale õudusunenäole. Ühe impeeriumi oli see taim juba hävitanud ja ähvardas nüüd ka meid hukuga. Kogu meie maja lehkas nii päeval kui öösel põleva okasväädi ja mu balanthasti masinavärgi järele. See oli tõeline põhjus, miks mu tütar oma pistrikupuust voodit nii innukalt kaitsma oli asunud.
Süüdi olin mina, mitte tüdruk. Kõik minu viieteistkümne aasta jooksul tehtud otsused olid meid vaeseks teinud. Jiala oli liiga noor, et üldse mäletada, milline meie majapidamine oma hiilgeajal välja nägi. Selleks oli ta siia ilma liiga hilja tulnud. Ta ei näinudki kunagi meie õitsvaid roosiaedu ja lupiinipeenraid. Ta ei mäletanud aega, kui toad kajasid teenijate naerust ja saginast, aega, kui Pila, Saema, Traz, Niaz, Romana ja veel mõned teenrid, kelle nimed olen isegi mina nüüdseks unustanud, pühkisid tolmust puhtaks iga viimase kui nurga ja hoidsid hiiri eemal. See kõik oli minu süü.
Ma surusin nuuksuva lapse vastu oma rinda, sest ma teadsin, et temal oli õigus ja mina eksisin, aga ikkagi lasin ma emand Lizcal ja tema alacanlastest töölistel voodi laiali lammutada ja tükkhaaval välja kanda, kuni me lõpuks tühja külma marmortuppa üksi jäime.
Mul polnud valikut, või täpsemalt öeldes olin meilt kõik muud võimalused röövinud. Olin läinud liiga kaugele ja nüüd hakkasid tagajärjed meie mõlema ümber koomale tõmbuma.
2
Pärast voodi müüki hoidis Jiala minust mitu päeva eemale. Ta läks majast välja ja kadus mitmeks tunniks. Ta oli pahane, aga ei rääkinud minuga rohkem ja näis, et ta oli nõus mulle andeks andma, kui ma tõin talle Suhkrualleelt altkäemaksuks siirupiküpsiseid. Ta kadus Khaimi sillutatud tänavatele ja ma kasutasin seda rahulikku aega ära, et tööd teha.
Ehkki voodi oli tõesti olnud hämmastavalt haruldane kunstiteos ja pistrikupuud polnud keegi raiunud juba rohkem kui viis aastakümmet, sest nüüd kattis neid katedraalidena kõrguvaid metsi okasväädivõsa, ei jätkunud müügist saadud rahast kuigi kauaks. Kui raha seekord otsa oleks saanud, poleks mul rohkem võimalusi olnud.
Mul oli tunne, nagu oleksin ma lõksus Majister Halizaki kuulsas piinakongis. Halizakile meeldis saata ohver võluväel suletud kongi, kus polnud ühtki ust ega akent, ja kahandada see kong loitsude jõul aeglaselt elevandisuurusest pisikeseks kui hiir. Räägiti, et ohvri karjete kuulamine valmistas Halizakile suurt naudingut. Kui vangla kahanes nii väikeseks, et vang seda enam välja ei kannatanud, asetas Halizak selle väikese kivikasti alla peekri, et koguda sinna surevate vaenlaste elumahlad ja juua neid oma pikaealisuse terviseks.
Aga ma olin nii lähedal.
Halizaki vangikong tõmbus minu ümber koomale, aga erinevalt tema ohvritest nägin ma nüüd ust, avaust minu pitsitavas vangikongis. Me ei pruukinudki oma kodust ilma jääda. Ma ei pidanudki minema Jialaga teisele poole jõge Alam-Khaimi, et elada keset okasväätide eest pagenud põgenikke.
Minust võis saada kangelane, keda mäletataks igavesti. Minust pidi saama kangelane.
Veel kord seadsin ma balanthasti valmis.
Pila, mu viimane truu teenija, jälgis mind kamina kõrvalt. Naeratavast noorest tüdrukust oli saanud täiskasvanud naine, kes silmitses mind nüüd mõtlikult, pea viltu, nagu oleksin ma juba hull. Tema oli mulle toonud mu ümbertehtud seadme viimased materjalid ja mu töötoast oli jälle saanud pronksnaelte, metallraamide ja rauapuru sasipundar.
Ma naeratasin Pilale. «Seekord see töötab,» lubasin ma.
Õhk oli täis põlenud neemi- ja mündilehtede haisu. Balanthasti peal klaaskambris segunes paar mündioksa loorberi ja loralillede ja puisete neemilaastudega.
Süütasin tiku. Leek välgatas. Olin lähedal, väga lähedal. Aga Pila oli varemgi mu läbikukkumisi pealt näinud...
Mu ettevalmistusi segas uksele prõmmimine.
Pöördusin ärritunult ümber. «Mine ja vasta,» käskisin Pilat. «Ütle, et mul on tegemist.»
Valmistusin uuesti balanthasti süütama, aga mingi eelaimdus peatas mu käe. Ma kuulatasin. Möödus üks vaikne hetk. Siis kajas koridoris karjatus. Ahastus ja kaotusvalu. Pillasin tiku maha ja jooksin ukse poole.
Lävel seisis lihunik Falzi, kes hoidis Jialat oma suurte kämmalde vahel. Tüdruku keha oli lõtv ja pea alla vajunud.
«Ma leidsin ta okasväätide keskelt,» ütles mees. «Ta oli väga sügaval. Pidin ta konksuga välja tõmbama. Taim oli talle väga lähedale jõudnud.» Mina ja Pila sirutasime korraga käe Jiala poole, aga Falzi taganes meist eemale. «Teil pole sobivaid riideid.» Tema oma nahast särk ja põll olid tõepoolest kaetud kahvatute ja peenikeste okasväädikarvadega, mis näisid õelusest vabisevat nagu väikesed ussid. Isegi paar niiti kujutasid endast ohtu ja Jiala keha oli nendega lausa kaetud.
Vahtisin teda õudusest haaratuna. «Aga mida ta sealt üldse otsis?» Tänu minu tööle teadis Jiala okasväätidest piisavalt, et taime kutsuvaid oksi vältida. «Ta poleks tohtinud okasväätide
