Ärka üles, papa.
Papa?
Papa papa papapapapapa.
Tegin silmad lahti.
Minu kohal põlvitav Jiala näis mustade juuste, kõhnade pruunide jäsemete ja sinise seelikuga hägusa koguna. Udune ja ebamaine, ebamäärane eredasse valgusesse uppuv siluett. Vaimolend Kohtumõistmise Kodadest. Ta ootas, et Kohtunik Borzai võtaks ta oma kuue käe vahele, vaataks otse tema hinge ja saadaks ta siis edasi Laste Kotta, kus koerapäise Kemazi valvsa pilgu all elavad süütud.
Proovisin istuli tõusta, aga see ei õnnestunud. Heitsin uuesti pikali. Vaimolend ei kadunud, vaid asus mind sakutama. Töökoja rusud näisid ähmased ja ebakindlad, otsekui hõljunuks nad pilvedel.
Järelikult olime siis kõik surnud.
«Papa?»
Pöördusin tema kajava hääle poole. Vahtisin teda ainiti. Siis vaatasin laastatud töötuba. Selga torkis midagi külma ja teravat. See ei sobinud sugugi vaimudeilma.
Upitasin end aeglaselt üles, otsides kiviseinalt tuge. Lebasin toa teises nurgas, tuleasemest kaugel eemal. Balanthast vedeles minu kõrval, klaaskambrid kildudeks purunenud, vaakumpirnidest järel vaid sakilised hambad tinutatud pesades. Kõikjal minu ümber särasid kõverdunud messingtorud nagu külviparaadi ajal Mara auks maha puistatud õielehed.
«Oled sa terve, papa?» Jiala jälgis mind väga murelikult. «Su pea on verine.»
Tõstsin käe, et puudutada tema väikest, südamevalust muserdatud nägu. Soe. Elus. Ta polnud mingi vaimolend.
Ta oli elus ja terve, ehkki tema nahal suitsesid põlenud okasväädi kollakad jäänused. Ta oli kaetud mustade tuhastunud väädiniitidega ja tema pooleldi sulanud juustes vingerdasid mõned niidid ikka veel surmakrampides. Ta oli tahmane, kõrbenud, ville täis, aga mingi ime läbi ühes tükis ja täiesti elus.
Silitasin tema kõrvetada saanud põske. Ime oli mu pahviks löönud.
«Papa?»
«Minuga on kõik korras, Jiala.» Ma hakkasin naerma. «Enam kui korras.»
Kallistasin teda nuuksudes. Tänasin Marat oma tütre pääsemise eest. Olin tänulik, et mu oma hinge hukkamine oli edasi lükatud.
Selle kõige taga aga tõstis pead üks uus mõte ja veelgi suurem lootus. Esimest korda kõigi minu katsetuste jooksul oli okasväät tõeliselt surnud, jätmata maha isegi raasukest oma mürgist.
Viisteist aastat pole liiga pikk aeg, et leida moodus maailma päästmiseks.
3
Muidugi pole miski nii lihtne, kui me tahaksime.
Pärast esimese tormaka katse edu suutsin ma hakkama saada märkimisväärse rea täielike läbikukkumistega, mille tulemusena oleksin peaaegu terve maja õhku lasknud. Veelgi enam pani mind muretsema see, et ehkki Jiala oli üle elanud kokkupuute okasväädiga, läks tema köha pärast seda palju hullemaks. Talvine niiskus süvendas haigust ja nüüd vappus ta iga päev köhahoogudes. Tema väikesed kopsud näisid olevat otsustanud alla vanduda.
Ta oli liiga noor, et taibata, kui tõsine ta köha varem oli olnud ja kui väga see mulle muret tegi, aga pärast vahejuhtumit okasväädiga tõi läkastamine ta huultele verepritsmed. Okasväät oli teda igavesse unne suigutades tema keha kallal kurja hävitustööd teinud ja nüüd pani see kahju kopsud verevalt punetama.
Hoidusin võluväe kasutamisest võimalikult kaua, aga Jiala köha läks aina hullemaks ja haigus kaevus üha sügavamale tema kopsudesse. Pealegi oli see ainult tilluke loits. Piisavalt sõnumist, et teda elus hoida, ei rohkem ega vähem. Ma sulgesin lõhed tema väikestes kopsudes ja tõrjusin vere tema huultelt tagasi. Võib-olla tärkas mõne taluniku põllul seetõttu mõni okasväät, mida toitis minu valla päästetud võlujõud, aga mu loits oli tõesti imetilluke ja Jiala häda oli liiga suur, et sellest mööda vaadata.
See oli meie saladus.
Isegi Pila ei teadnud midagi. Keegi peale meie ei tohtinud sellest midagi kuulda.
Istusime Jialaga töötoa nurgas keset tekke, millesse ta end tuleaseme juures magades mässis – see oli viimane soe paik kogu majas. Kasutasin loitsimiseks Majister Aruni raamatust maha kritseldatud märkmeid.
Tema sulg oli vahe, ehkki ta oli juba ammu Hukkaja kirve all surnud. Tema pärgamendile talletatud mõtted olid kui läbi aja meile ulatatud abikäsi. Tindi imeväe abil sai tema minevikust meie tulevik. Rosmariin ja pkana-lill, lagritsajuur ja kitsepiimast valmistatud rahustav koor. Segasin kõik kokku. Piimaga segunedes praksusid pkana-lille kollased õielehed nagu tuli ja paiskasid õhku unede suitsu.
Võtsin pisut kreemi sõrmusesõrmele, kust olin juba ammu kolm kullast abielusõrmust ära võtnud, ja määrisin segu Jiala laubale, tema tumedate paksude kulmude vahele. Siis tõmbasin tal särgi seljast ja kandsin kreemi ka tema rinnale, kopsude kohale. Pkana kollane jälg tuksles tema nahal, nagu oleks see valmis süttima.
Kui me seda väikest loitsu punusime, kujutlesin Jhandpara suuri majistreid, kes ravisid oma kaarduvatelt rõdudelt terveid rahvahulki. Tol ajal kasutati võlujõudu mõtlematult.
«Papa, sa ei peaks,» sosistas Jiala. Taas haaras teda köha ja ta vappus sügavalt läkastades ettepoole, surudes oma kopsudele nagu tsirkuse musklimehed pigistavad granaatõunu, kuni punane mahl nende sõrmede vahelt alla niriseb.
«Muidugi pean,» vastasin. «Ole nüüd tasa.»
«Aga nad saavad su kätte. Juba see lõhn...»
«Kuss.»
Siis laususin Majister Aruni iidsed laused ja lasin kõlada sõnadel, mida ei saa enam kunagi tagasi võtta, kui need on kord välja öeldud. Häälikud kõrvetasid mu keelt, kui mu suu nende sõnade võimu pruukis. Kasutasin iidsete võimu. Jhandpara unelmaid.
Tuba täitus maagia väävlise haisuga ja nüüd pudenesid mu huultelt ümarad tervendamishäälikud, mis keerlesid nagu tuulerattad ja tabasid kollast kreemi mu sõrmejälgedel.
Maagia tungis Jiala sisse ja kadus. Pkana-lille kreem tõmbus kuludes rohekaks ja tuba sai täis vabanenud võlujõu suitsu. Meid ümbritses hämmastav vägi, millega meid sidusid vaid pisuke pingutus ja mõned vähesed sõnad. Maagia. Vägi, millega võis teha kõike. Isegi hävitada impeeriume.
Avasin aknaluugid ja piilusin välja, tumedate kividega sillutatud tänavale. Seal polnud kedagi ja ma lehvitasin kähku tuult, et võlukunsti lehka välja ajada.
«Papa, mis siis, kui nad su kätte saavad?»
«Ei nad saa.» Ma naeratasin. «See on pisike maagia, mitte mõni suur sillaehitus. See pole isegi viljakusloits. Haavad sinu kopsudes on väikesed. Keegi ei saa sellest kunagi teada. Peagi saab balanthast täiustatud. Siis ei pea enam keegi selliseid tillukesi loitse varjama. Siis on kõik jälle hästi.»
«Räägitakse, et mõnikord lööb hukkaja tormakalt ega raiu oma ohvrit halastavalt.
