maasse surunud, aga kõikjal ümberringi visklesid suitsevad okasväädiraod. Väädid sisisesid ja põlesid, neilt langes tuhahelmeid nagu draakonilt soomuseid. Maad läbis veel üks värin, kui sügavale ulatuvad juured väänlesid ja ülespoole tungisid. Siis langesid kõik väädid korraga kokku ja muutusid tahmaks, jättes järele sileda maa.
Me lähenesime ettevaatlikult. Balanthast polnud tapnud ainult minu valitud juurt, vaid hävitanud ka igas suunas veel hobusepikkuse jagu vääte. Töölistel oleks nii suure maalapi puhastamine mitu tundi aega võtnud. Tõstsin tõrviku kõrgemale ja vahtisin avanevat vaatepilti. Isegi balanthasti hävitussõõri serval rippusid okasväädid lõdvalt nagu kaltsud. Astusin ettevaatlikult lähemale. Katsusin üht kahjustada saanud taime kinnastatud käega. Väädid särisesid, kui mahl neist välja tungis, ja langesid siis kokku.
Pöörasin kannal ringi ja suunasin pilgu maha. «Kas te näete seemneid?»
Liigutasime tõrvikuid maapinna kohal ja pingutasime silmi, et märgata seemnekaunu, mis oleksid pidanud tule kuumuses lõhkema.
Jiala kükitas külmale niiskele maapinnale ja kammis oma väikeste kinnastatud sõrmedega mulda.
«Noh? On seal midagi?»
Jiala vaatas hämmastades üles minu poole. «Ei, papa.»
«Pila?» sosistasin ma. «Kas sa näed seemneid?»
«Ei.» Tema hääles kõlas üllatus. «Ei ühtegi. Mitte ainsatki.»
Jätkasime üheskoos otsinguid. Mitte midagi. Mitte ühestki kaunast polnud pääsenud ainsatki seemet. Okasväät oli surnud, jätmata järele midagi, mis oleks võinud meid hiljem kimbutama tulla.
«See on võlukunst,» sosistas Pila. «Tõeline võlukunst.»
Ma naersin selle peale. «Parem kui võlukunst. See on alkeemia!»
4
Vaatamata tegusale ööle ärkasime järgmisel hommikul koos kuke ja koiduga. Ma puhkesin naerma, kui nägin Pilat ja Jialat, kes olid juba töötoa akna juurde kogunenud ja piilusid luukide vahelt välja, oodates, et koidik meie töö lõpptulemusele piisavalt valgust heidaks.
Niipea, kui päike üle silmapiiri tõusis, olime põldudel ja suundusime üle mudaste vagude okasväädimüüri poole. Esimesed okasväädirühmad olid juba kirveste ja pikkade raienugadega tööle asunud. Nad kandsid nahast põllesid, et end uinutavate rootsude eest kaitsta. Okasväätide põlemisest tekkinud must õline suits tõusis siuglevate madudena taeva poole. Räpased lapsed kõndisid oma labidate ja kõblastega hoolikalt ritta hoides üle põllu ning juurisid välja noori taimi. Kui koiduvalgus langes müüri juures askeldavale tööjõule, sarnanes see vaatepilt stseenile mõnest hiljutisest lahingust. Suits ja lootuse kaotanud näod. Kui me balanthastilaskmise paigale lähenesime, nägime seal väikest tööliste punti.
Lipsasime lähemale.
«Kas te tulite ka vaatama?» küsisid nemad.
«Mida?» päris Pila.
«Okasväädimetsas on auk.» Üks naine osutas käega. «Vaadake, kui sügavale see ulatub.»
Maas kükitas mitu last. Üks neist vaatas üles.
«Täiesti puhas, ema. Mitte ühtegi seemet. Nagu poleks okasväät siin kunagi kasvanud.»
Suutsin oma rõõmu vaevu talitseda. Pila pidi mind minema lohistama, et ma oma rolli välja ei lobiseks. Khaimi tagasi kiirustades naersime ja kepslesime terve tee.
Kui me olime koju tagasi jõudnud, otsisid Pila ja Jiala mu parimad riided välja. Pila aitas mul mu kõige peenema vesti kahte nööbirida kinni nööpida ja torutas huuli, nähes, kui kõhnaks olin ma jäänud, võrreldes ajaga, mil ma seda riidetükki rikka ja tervena viimati kandnud olin.
Naersin tema mure peale.
«Peagi olen ma jälle paks ja sina saad endale teenrid. Me saame rikkaks ja linn pääseb.»
Pila naeratas. Esimest korda mitme aasta jooksul polnud tema nägu murelik. Ta nägi jälle noor välja ja mulle tuli meelde, kui kena ta oli nooruses olnud ja kuidas ta vaatamata kõigile muredele aastate möödudes ikka veel vastu pidas. Arvukad uued kohustused, mille ta oli enda kanda võtnud, polnud teda murdnud ega painutanud. Ta oli meie majja jäänud ka siis, kui meie vara otsa lõppes ja rikkamad perekonnad talle paremat ja mugavamat elu pakkusid.
«Väga hea, et sa ikkagi hull ei ole,» ütles Pila.
Ma naersin. «Oled sa selles täiesti kindel?»
Ta kehitas õlgu. «Vähemalt selles, mis okasvääte puudutab.»
Tee Linnapea majani viib ümber Malvia mäe, läbi savituru ja alla piki Sulongi jõge, mis eraldab Khaimi Alam-Khaimist.
Jõel kohtub vürtsiturg kartulituruga, mis omakorda seguneb vaseturuga. Õhk on paks purustatud vürtsidest, millele hõiguvad kiitust pikkade mustade õlitatud vuntsidega vürtspoodnikud, kelle vurrud venivad iga uue lapsega pikemaks. Nende käed on tšillist punased ja kurkumist kollased, nende hingeõhus aga on tunda küüslaugu ja pune lõhna. Nad istuvad jõekaldal oma sammaskäikude all, suured vürtse täis kanepikorvid ees ja selja taga uksed poodidesse, kus üksteise otsa kuhjatud vürtsid ulatuvad teise korruseni. Edasi tulevad kartulituru naised, kes müüsid varem ainult kartuleid, aga kauplevad nüüd igasuguste mugulatega, ja vasekaupmeeste perekonnad, kes parandavad padasid ja torujuppe ning valmistavad rikastele messingist küünlajalgu, vaestele aga potte.
Kui ma noor olin, oli olemas ainult Khaim. Sel ajal osa vanast Impeeriumist veel hingitses. Ida suured imed ja kuulsusrikas pealinn Jhandpara olid küll kadunud, aga Alacan, Turis ja Mimastiva olid ikka veel alles. Khaim oli sel ajal vähetähtis linn, mida hinnati küll soodsa jõeäärse asukoha pärast, aga mis jäi siiski kaugele Jhandparast, kus suured majistrid olid kord oma väge kasutanud ja igal oma varrukal kolme teemanti kandnud. Aga okasväädi aeglase edasitungi tõttu hakkas Khaim kosuma ja teisel pool jõge kasvas Alam-Khaim veelgi kiiremini.
Lapsena võisin vaadata üle jõe, nägemata midagi peale viljakoorma all lookas sidrunipuude ja kasropõõsaste. Nüüd kükitasid seal põgenike savihütid. Alacanlased, kes olid oma kodu hävitanud ja tahtsid nüüd ka Khaimile häda kaela tuua. Muidugi, Turisest pole nüüd alles midagi peale tuha, aga see polnud nende süü. Turise hävitasid rüüstajad, alacanlased aga saavad ainult iseennast süüdistada.
Jiala kiirustas minu kõrval mööda jõekallast ja hoidis mul käest kinni. Tema käsi oli väike. Nii väike. Aga nüüd oli tal tulevik. Mitte ainult väljavaade elule ja rikkusele, vaid võimalus, et ta ei peagi ehk põgenema oma kodust nagu alacanlased, kui okasväät tema lapsepõlve ja ajaloo alla neelab.
Sulongil sõelusid väikesed paadid edasi-tagasi, tuues Alam-Khaimi töölisi pealinna. Praegu aga rikkus seda vaatepilti hoopis muu.
Õhus rippus pooleldi valmis ehitatud suur sild. Ehitis hõljus jõe kohal ja seda hoidsid minema lendamast arvukad köied. Võlukunst. Hämmastav, võimas võlukunst. Majister Scaczi kätetöö – tema oli ainus mees linnas, kes tohtis Linnapea loal võlujõudu kasutada ilma sealjuures hukkaja kirvest kartmata.
Seisatasin ja vaatasin üle vee hõljuva silla poole.
