äri?»
Kergitasin tema poole oma sametmütsi. «Andestust, kaupmees. Ma jäin silda vaatama.»
Mees sülitas ja põrnitses hõljuvat ehitist. «Seal on palju maagiat.» Ta sülitas uuesti. Tubaka ja kehmijuure segu. Narkootikumid. «Kuulsin, et nad raiuvad juba teisel pool jõge okasvääte. Läänekaldal pole veel peaaegu ühtegi, aga nüüd kasvavad väädid vagunirataste vagudes. Varsti läheb meiega samuti kui Alacaniga. Okasväät neelab meie linna, sest meie lõbus Linnapea tahab üht kallast teisega ühendada. Nagu sellest veel ei piisaks, et need uued alacanlased oma väikesi loitse pomisevad, on meil nüüd veel suur võlukunst. Scacz ja Linnapea teevad näo, et Khaimist peaks saama uus Jhandpara majistrite ja teemantide ja hõljuvate lossidega.»
Ta sülitas veel kehmijuurt ja tubakat ning põrnitses silda.
«Hukkajal on nüüd käed tööd täis. Peagi ehivad linnaväravat värskelt vardasse aetud pead, see on sama kindel kui okasväätide lähenemine. Kasutatakse liiga palju suurt võlukunsti, et väikestele loitsudele läbi sõrmede vaadata.»
«Võib-olla mitte,» alustasin ma, aga Jiala näpistas mu kätt ja ma jäin vait.
Vürtsimüüja jõllitas mind, nagu oleksin ma hull. «Pidin täna terve kotitäie küüslauku ära põletama. Terve kott jäi müümata. Puha okasväädiseemneid ja kasve täis. Nad punuvad oma väikeseid loitse ja minu äri kannatab.»
Tahtsin talle öelda, et pundar, mida ma seljas kandsin, muudab seda tasakaalu, aga vähemalt Jiala säilitas kaine mõistuse ja tänu talle pidasin keele hammaste taga. Võlukunst meelitab okasvääte ligi. Sellistel projektidel nagu uus sild oli oma vältimatu hind.
Vinnasin oma varustusepauna õlale. Me jätkasime oma teed ümber mäejalami ja siis nõlvast üles, kus Linnapea maja Khaimi kohal kõrgus.
Meid juhatati pikema jututa Linnapea galeriisse. Meie ümber laiusid marmorpõrandad ja võlvkaared. Minu hõlstid näisid seal viletsatena ja Jiala omad samuti. Isegi meie parimad riided olid vanad ja kulunud.
Galerii äkilises jaheduses hakkas Jiala jälle läkastama. Kuiv ragisev köha ähvardas hullemaks minna. Põlvitasin maha ja andsin talle tilga vett juua. «Kas kõik on korras?»
«Jah, papa.» Ta vaatas mind pühalikult ja usaldavalt. «Ma ei köhi rohkem.» Aga kohe haaras teda uuesti kuiv köha, mis kõlas galerii seintelt vastu ja andis meist kõigile teistele audientsi palujatele teada.
Ootasime galeriis koos naistega, kes tahtsid, et nende majapidamismaksu alandataks, ja meestega, kes tahtsid pääseda kohustuslikust tööst. Tunni aja pärast tuli Linnapea sekretär meie juurde, rinnal helkivast kullast ametimedaljon, millel ristusid Hukkaja Kirves ja Majistri Sau, kaks suurvõimu, mida Linnapea linna hüvanguks käsutas. Sekretär juhatas meid läbi veel ühe marmorgalerii Linnapea kabinetti ja sulges meie järel ukse.
Linnapea kandis punasest sametist rõivaid ja tema kaelas rippus kuldketi otsas sekretäri omast palju suurem medaljon, mida tema sõrmed aeg-ajalt ahnelt puudutasid. Koos temaga oli toas ka Majister Scacz. Mu ihukarvad tõusid püsti, kui nägin meest, kes kasutas igapäevaselt võlukunsti ja jättis tagajärgede eest hoolitsemise linna okasväädirühmade ja laste õlule, kes pidid väikesed okasväädivõrsed mördipragudest ja munakivide vahelt välja kaevama või põletama.
«Jah?» küsis Linnapea. «Kes teie veel olete?»
«Jeoz, alkeemik,» teadustas sekretär.
«Ta lehkab võlukunsti järele,» sosistas Majister Scacz.
Sundisin end naeratama. «Lõhn tuleb minu seadeldisest.»
Linnapea kulmud kerkisid nagu kaks karvast halli tõuku tema punetava näo kohal. Ta vuntsid olid lühikesed, tema elus polnud ühtegi last. Ühte põske lõhestas vana arm, mis tõmbas tema suu kergelt irevile. «Kas te tegelete võlukunstiga?» küsis ta teravalt. «Olete te hull?»
Tegin rahustava liigutuse. «Ei tegele, ekstsellents. Ei, sugugi mitte.» Mu huultelt pääses valla närviline naer. «Ma tegelen alkeemiaga. See ei meelita okasvääte ligi. Mul pole Jhandpara needusega mingit pistmist.» Uskumatu, kui närvis ma olin. «Pole vaja hukkajat kutsuda. Üldsegi mitte.» Ma sidusin kotisuu lahti ja hakkasin balanthasti osi välja laduma. «Vaadake...» Keerasin ühe vaskotsiku peakambri külge. Pakkisin süütepirni lahti ja hingasin kergendusest, kui nägin, et see oli reisi üle elanud. «Vaadake,» kordasin ma. «Ma olen loonud midagi, mis teie ekstsellentsile kindlasti meeldib. Ma usun.»
Jiala minu kõrval köhis. Ma ei saanud aru, kas see tuli haigusest või närvilisusest. Scaczi pilk langes temale. Ta jäi vaatama. Mulle ei meeldinud, kuidas ta mu tütart põrnitses. Mulle ei meeldinud tema mõtlik ilme. Ma jätkasin.
«See on balanthast.»
Linnapea uuris seadeldist. «Näeb rohkem arkebuusi moodi välja.»
Sundisin end naeratama. «Sugugi mitte. Ehkki mu leiutis kasutab põlemisreaktsiooni, on sellel tõeliselt tähelepanuväärseid omadusi.» Mu käed värisesid. Otsisin välja mündilehed, neemikoore ja loralille ning puistasin kõik kambrisse.
Scacz jälgis mind teraselt. «Kas ma näen nõiakunsti, härra? Otse minu silme all ja ilma loata?»
«E-ei.» Ma vappusin tema uuriva pilgu all. Katsusin balanthasti laadida.
Jiala võttis selle oma kätte. «Las ma ise, papa.»
«J-jah. Väga hea. Aitäh, laps.» Hingasin sügavalt sisse. «Vaadake, balanthast hävitab okasvääte. Ja mitte ainult natuke. Balanthast ulatub okasväädi juurteni ja mürgitab kogu taime. Asetage see juurekobarast meetri kaugusele ja see hävitab rohkem vääte kui terve okasväädirühm poole päeva jooksul.»
Linnapea nõjatus lähemale. «Saate te seda tõestada?»
«Jah, muidugi. Andke andeks.» Tõmbasin kotist välja väikese lõuendisse mässitud savipoti ja panin enne lahti pakkimist nahkkindad kätte.
«Okasväät,» lisasin seletuseks.
Mõlemal jäi potitaime nähes hing kinni. Vaatasin nende murelike nägude poole. «Me kasutame kindaid.»
«Te toote okasvääte linna sisse?» päris Linnapea. «Tahtlikult?»
Ma kõhklesin. Viimaks laususin: «See oli katsete jaoks vajalik. Alkeemia nõuab katse-eksituse meetodit.»
Nende ilmed olid ranged ja hukkamõistvad. Süütasin tiku ja lähendasin selle klaaspirnile. Sulgesin pirni.
«Hoia hinge kinni, Jiala.» Vaatasin vabandavalt Linnapea poole. «Suits on üsna kibeda lõhnaga.»
Ka Linnapea ja Majister tõmbasid kopsud õhku täis. Balanthast värises, energia eraldus. Mulda läbis surmavärin. Pott pragunes, kui okasväät närbus ja hukka sai.
«Võlukunst!» hüüdis Scacz lähemale sööstes. «Mis võlukunst see on?»
«Ei, Majister! See on alkeemia. Võlukunst pole kunagi okasväädi peale hakanud. Maagia ei kuivata okasväädi mürki, ei tapa seemneid ega põleta oksi. See on midagi uut.»
Scacz sirutas käe, et balanthasti
