kiljusid.
Kaspar tiris kohvri kivitrepist üles, lükkas praokil ukse õlaga lahti ja astus sisse. Kohe eeskoja taga pidi ta vasakule pöörduma ja tema ees avanes kõrge lae ja roheliseks tapetseeritud seintega ruum, selline elu- ja söögituba, kus suure ovaalse laua ääres istusid kaks inimest. Üks tütarlaps ja üks mees. Mõlemad, kohe näha, hoopis teistsugused kui tema. Tütarlaps oli suurte pruunide silmade, pikkade uhkete juuste ja natuke paksude huultega. Selline õige pisut suure kondiga, aga muidu koduselt kena. Valges kampsunis, kahe- ja kolmekümne vahel, Kasparist niisiis mitu head aastat noorem. Mees oli jällegi vanem, kohe tükk maad vanem, musta higise juuksepahmakaga, seljas kohatult elegantne ja hästiistuv ülikond, isegi lips oli tal ees väga äge, roosa-hallitriibuline. Justkui siin peaks üldse lipsu kandma. Aga võib-olla just peaks? Tont seda teab. Kaasas Kasparil igatahes ei olnud, koduski oli neid vaid üks, erandlikeks sündmusteks.
Muidu jättis see mees küll sellise mulje, nagu võiksid tal jalas olla valged ilma paelteta kingad. Ja tema nägu tuli Kasparile kuskilt justkui tuttav ette. Mees oli süvenenud lehelugemisse ega tõstnud Kaspari tulekut kuuldes isegi pilku, tütarlaps aga hüppas toolilt püsti nagu nõelaga torgatud. Tal olid jalas mustad sukad ja roosad kõrgete kontsadega kingad, pani Kaspar nüüd tähele.
“Tervist,” ütles tüdruk, “mina olen Mall. See on Raivo.”
“Väga lahe,” ütles Kaspar ja pani kohvri käest. “Kaspar.”
“Kas Peeter ütles sulle juba, mis toas sa oled? Ma loodan, et sa ei pane pahaks, me siin sinatame kõik üksteist?”
“Ei, muidugi. See tähendab, ei pane pahaks. Või noh, Peeter ei ütelnud mulle tuba ka tegelikult.” Kaspar muigas ja tütarlaps naeratas samuti.
“Pole midagi, võta istet, küll ta tuleb ja räägib. Aga tead, ma lippan õige vaatan, kuhu ta nii kauaks jääb.” Mall astus uksest välja ja pani selle enda järel ettevaatlikult kinni.
“Ära pane tähele,” ütles Raivo nüüd, pilku ajalehelt ikka veel tõstmata. “Ta flirdib kõigiga ühtmoodi.”
“Aa,” noogutas Kaspar.
Järgnenud vaikuses tõusis Kaspar jälle püsti ja vaatas ringi. Vana hoone oli ilusti korda tehtud, raha säästmata. Tagaseina oli müüritud kamin, mis tuhajälgede järgi otsustades näis täitsa töökorras, aga paremal käel madalale, peaaegu põrandani ulatuvad klaasaknad olid vist arhitektuuriline uuendus. Toa vasakust servast viis trepp teisele korrusele. Otse välisukse vastas, juba enne toa õiget algust olid aga veel kaks ust, uut ja kerget. Üks neist oli natuke laiem, sellel rippus käekirja meenutavate tähtedega pronkssilt “Administratsioon”. Teine oli kitsam ja sildita.
“Ja mille eest sina siis istud, Kaspar?” küsis Raivo korraga.
“Mis mõttes istun?”
“Ära mängi lolli. Keegi meist ei ole siin vabatahtlikult, ei ole sina ka mingi erand.” Nüüd vaatas Raivo lehe tagant välja ning nägi Kasparit esimest korda. Tema silmad tõmbusid vidukile, Kaspar taipas kohe, et teine oli tema siilipeast ja laiadest õlgadest oma järeldused teinud.
“Sina oled meil vist rohkem sellise musklitöö peal, Kaspar? Või mis? Aitad näiteks äraeksinud rahasummadel koju tagasi jõuda? Annad ülbeks läinud noortele tegijatele valusaid, aga vajalikke õppetunde? Seisad väljas valvel, kui vanamehed räägivad suletud uste taga asjast? Mis?”
“Ma ei ole mingi mafioss, kui sa seda mõtled.” Kasparil oli natuke raske Raivole sina öelda. “Ma olen rekka peal. Kaugsõidud. Ei maksa kohe silte kleepima hakata.”
“Okei, sorri.” Raivo tõusis püsti ja ulatas talle käe. “Ärme siis nüüd viha ka pea, eks. Minu sa tundsid ära, ma oletan.”
Olidki. Kingad, see tähendab.
“Nägu tuleb tuttav ette küll, aga hetkel ära ei ühenda.”
Raivo oli sellest justkui veidi häiritud.
“Raivo Eomois,” venitas ta nagu vastu tahtmist. “Olin Riigikogus mõnda aega. Taassünnipartei. Ma ei tea, mis su enda vaated on, aga seda ma sulle ütlen, me ajasime õiget asja. Jah. Õiget asja ajasime.”
“Ei, mind jätab poliitika suht külmaks muidu,” ütles Kaspar. “Kuigi Holger Trammile hoidsin pöialt küll tegelikult. Mõistlikku juttu rääkis see mees.”
“Täpselt nii. Me oleksime võinud suuri tegusid teha. Ainult aega, jah, aega ei olnud meil piisavalt.” Raivo ohkas.
“Ja mida sina siin siis teed?” küsis Kaspar.
Raivo lõi käega.
“Mingi segane süüdistus, mingid partei rahad, mingi allkiri kuskil paberil, mida keegi mulle pole näidanud. Mu oma endised sõbrad tegid mulle külma, ühesõnaga. Mu oma erakond. Või noh, see, mis temast pärast lagunemist järele jäi. Ilma mingi põhjuseta, ausõna.”
“Arusaadav,” ütles Kaspar. “Mul on ka mingi hämar värk.”
“Räägi, räägi.”
“Noh, ma olin just võtnud laadungi peale ja laost välja sõitnud, kui mendid olid nurga peal ees. Ronisid kohe mulle furgooni sisse ja joonepealt ühe konkreetse kasti juurde. Kust mina pidin teadma, mis seal sees oli? Paberite järgi oli nagu mööbel. Aga selgus, et hoopis mingid varastatud maalid.”
“See poleks küll kohtus vett pidanud,” arvas Raivo.
“No just. Aga nemad väänasid mul kohe käed raudu ja toppisid mu kongi ühesõnaga ja ma olin öö otsa seal, isegi koju ei lubatud helistada. Ja hommikul oli uurija platsis, nii ja naa, tuli välja, et see tüüp seal laos oli mentidega mestis, oli lubanud nad kohale helistada, kui keegi sellele veosele järele tuleb, see oli kohe mingi suurem opp neil. Ja et mina andku nüüd üles, kellele ja kus ma pidin tee peal selle kasti üle andma, muidu saan kogu pasa endale kaela, mingi, ma ei tea, viis või kümme aastat vähemalt. Aga no ma tõega ei teadnud midagi kogu asjast.”
“Jajaa,” ütles Raivo. “Nii see värk neil käib. Kola saadakse kätte ja keegi läheb pokri ka ja ongi linnuke kirjas.”
“Mul oli ikka täitsa sitt püksis. No ja siis tuli see teine mees, ütles, okei, hea advokaat keerutaks su sellest asjast võib-olla välja, ainult et kas sul sellise jaoks raha jätkub, see on küsimus. Mul tegelikult on natuke kõrvale pandud küll, me mõtlesime naisega nagu maja osta, aga ega sellises olukorras pole midagi teha. Seda ma talle ütlesin ka. Aga tema pakkus vastu, et on veel muidki võimalusi, selline karistuspoliitiline pilootprojekt, just niisuguste kahtlaste keisside jaoks nagu mul. Et ma kirjutagu alla, parimal juhul olen juba mingi kolme-nelja kuuga vaba. Kohtuprotsess läheks vähemalt sama kaua. Pealegi säilitaks nii kauaks veel osa palgast ka.”
“Soh?” Raivol endal polnud vist nii hästi läinud.
“Jep. Seitsekümmend prossa. See otsustas asja. Firma oleks mulle niikuinii sule sappa pannud, ega nemad ei saa seda lubada, et neil on rekkade peal mingid retsid. Aga mul on peret vaja ülal pidada, laps läheb sügisel kooli, siis on jälle igavene hunnik väljaminekuid.”
“Ära sa selle kolme kuu peale nii väga looda,” ütles Raivo. “Mina olen näiteks juba pool aastat siin. Ja otsa ei paista.”
“No
