ütles Kaspar. “Töö on töö.”
“Töö, kulla mees,” turtsatas Almiira, “on midagi, mida tehakse pimedas, külmas ja näljas kuni pulsi kadumiseni. Minul on projektid. Ma olen muide IT-haridusega, aga katsu sa siit pasaaugust leida mõnda meest, kes lubaks naise oma masinat sorkima.”
“Olgu-olgu,” noogutas Kaspar.
“No ja siis ükskord oli neil meeleavaldus,” jätkas Mall. Nad said teada, et kuskile Kallaveresse rajatakse Eesti esimene halal-tapamaja. Sa ikka tead, mis see halal on?”
“Ei,” tunnistas Kaspar.
“See on mingi moslemite ilgelt haige viis loomi tappa,” ütles Almiira. “Pead terava noaga loomal kõri läbi lõikama ja ise samal ajal karjuma „Allahu akbar!“. Ja siis laskma loomal verest tühjaks joosta.”
“Piinamine, ” nõustus ka Mall.
“Aga keda see kotib, kui raha räägib,” jätkas Almiira. “Swissotelil tekkis nimelt probleem — mingid Saudi printsid on Eesti naised üles leidnud ja käivad nüüd korra kuus siin pidu panemas. Ainult et meie suurepäraste kaksiktornide üheski peenes restos pole neile midagi korralikku süüa. Ei ole halal. See, et prohvet neil ennast iga päev ennast sea moodi täis kaanida ei luba, see läheb neil kohe meelest, aga liha olgu surnuks piinatud looma oma.”
“Islam keelab tegelikult ainult viinamarjast pruulitud alkoholi tarvitamist,” pistis Raivo vahele. “Ja seda ka ainult niipalju, et usklik ei tohi palvetamise ajal purjus olla.”
“Ähh, mida iganes,” turtsatas Almiira. “Halal on igatahes sigadus.”
Sellega oli Kaspar südamest nõus. Ei ole neil rätipeadel mingeid oma jumalast antud õigusi. Tulevad siia, siis söögu seda, mis meiegi. Või noh, mida pakutakse. Moslemid tekitasid temas tegelikult nii või naa kerget ebamugavust, ta oli neid pikematel sõitudel näinud küll ja küll, seisavad kambakesi kuskil tänavanurgal ja vahivad möödujaid, mine siis võta kinni, mis neil mõttes.
“Ühesõnaga, Almiira ühing otsustas asja vastu midagi ette võtta,” rääkis Mall edasi. “Nad registreerisid oma meeleavalduse nagu kord ja kohus, või õigemini Almiira ajas selle asja korda. Ega nad talle väga ei rääkinud ka, mida nad kavatsevad teha. Aga päriselt nägi see asi välja nii, et mingi viis poissi võtsid ennast ihualasti, panid endale lambamaskid pähe ja tantsisid seal mingit mõõkade tantsu.”
“Muidu oleks võinud veel õnneks minna,” arvas Almiira. “Aga nad raisad olid Kanal 2 “Reporteri“ kohale kutsunud, kes võttis nende sõjariistad kõik ilusti üles. Ja ma ei mõtle neid mõõku. Eetris hägustati ära, aga noh, fakt jäi faktiks.”
“Politsei hakkas lugu uurima, ja siis tuligi välja, et paberitel on ainult Almiira nimi. Nii et tema vastutab,” ütles Mall.
“Ma seletasin neile küll, et mul tõega ei ole sihukest asja, mida telest näidati,” irvitas Almiira. “Kontrolligu oma käega, kui tahavad. Aga ei.”
“Tüüpiline,” nõustus Raivo. “Ei mingit süvenemist.”
“No vot, ja nüüd olen siin,” ütles Almiira. “Otsin oma sisemist muinasjutuvestjat taga. Nagu me kõik.”
“Mis mõttes?” imestas Kaspar. “Mida sa otsid?”
“Sulle polegi veel öeldud? Keegi meist ei saa siit enne välja, kui on suutnud oma elu rahuldaval tasemel kirjanduslikku vormi valada.”
“Ma ei saa aru.”
“Nii on, jah,” ütles Peeter. “Nii see on tõepoolest. Aga ülesanne on muide tegelikult palju kergem, kui tundub. See on ammu tõestatud asi: igaüks, kes on loovkirjutamise kursuse edukalt läbi teinud, suudab hakkama saada vähemalt ühe romaaniga, mis räägib temast endast.”
“Oot, te tahate öelda, et minust peab siin kirjanik saama? Minust?”
“Ära muretse,” ütles Almiira. “Mitte igaveseks.”
Miinus kuus kuud: Tallinn
“See on sitt särk, mis sa ostsid,” ütles mees kõrvallaua taga telefonitorusse. “See on ilgelt sitt särk, ma ütlen. See ei hinga üldse. Ma alles jõudsin tööle, aga olen juba läbi higistanud. Nagu saunast oleks tulnud, raisk.”
Algatuseks, mõtles Kairit, poleks sul muidugi paha mingi kakskümmend kilo kaalust alla võtta. Ja siis veel natuke.
“Väljas on niuke pakane, kurat, aga mina muudkui leemendan,” jätkas mees.
Kairitil oli juba selge, et ega ta siin ei kirjuta ridagi. Mingit mõtet ei olnud Egonil talle siia toimetuse tuppa töölauda korraldada. Pigem ta läheb juba istub Redfordi kohvikus. Seal on täiesti okei kohv ja kiire wifi ja filminäitlejate pildid on ka parem vaatamine kui need mõttetud nõukaaegsed plakatid, millega keegi oli pidanud vajalikuks siin seinad üle kleepida, et jumala eest meelest ära ei läheks, et me elame vabal maal.
“Ma ütlen sulle, sa lihtsalt ei tea särkidest sittagi,” ütles mees kõrvallaua taga. “Mitte sittagi sa ei tea.”
Kairit sai aru, et on aeg liikuma hakata. Aga tema telefon helises.
“Noh, oled ennast sisse seadnud, ma loodan,” kõlas torust Egoni hääl, optimistlik nagu alati. Ja jätkas, enne kui Kairit jõudis midagi vastata: “Kuule, tegelt me peaks korra kokku saama. Mul on paar asja sulle, natuke pikem jutt. Viitsid äkki mu juurest kontorist läbi lipata?”
“Teeme parem Redfordis,” ütles Kairit.
Egon ohkas.
“Okei, olgu peale. Aga siis mul läheb veel mingi tunnike aega, mul on vaja siin üht-teist ära klaarida.”
“Pole viga, ma ootan,” teatas Kairit rõõmsalt.
Tegelikult sobis ka Kairitile väike ooteaeg parasjagu päris hästi, sest tööd oli tal kõvasti. Selleks hetkeks, kui Egon kohale jõudis, oli ta jõudnud arvutisse tippida juba rohkem kui pool lehekülge küsimusi, millele pidi enne uue raamatu kirjutamist vastuse leidma. Teine fail, nimede ja telefonidega, oli ka natuke täienenud, tõsi küll, ainult nimede osas. Aga telefonid olidki rohkem nagu Egoni mure.
“Tere, pisike,” ütles Egon. See oli neil selline nali, tegelikult oli Kairit temast oma pool pead pikem ja kunagi kooliajal korduvalt naiskonnaga Eesti tüdrukute korvpalli meistritiitli pärast võistelnud. Sest, noh, Egon ei olnud ju ka mingi kääbus.
Egon võttis Kairiti vastas istet ja viskas oma külma ilma jaoks veidi õhukese, aga see-eest elegantse mantli naabertooli leenile. “Mul on, tead sa, natuke häid ja natuke halbu uudiseid.”
“Mis need head on?”
“Eesti Pangas ei jäänud su oopus ikkagi tähelepanuta,” itsitas Egon. “Suured saksad jäid muidugi puutumata, aga mingid pead seal ikka lendavad. Ametlik põhjus on mingi muu, aga see on selge, et tegelikult on see sinu töö.”
“No väga äge.”
“Halvem uudis on see,