taga ei ole ju mingit poliitilist ohtu. Siin ei ole mingeid seksiorgiaid Eesti Panga asedirektori kabinetis, hämaraid väljapressimisi ja muud sihukest värki, mitte persetki, selles mõttes, et paljastada ei ole sul midagi, ainult selgitada. Aga rahvale läheks täiega peale ikka.”
“No vaatame kõigepealt,” arvas Kairit, “mis mul õnnestub teada saada, eks siis näis.”
“Okei,” ütles Egon. “On sul midagi muidu paberil ka juba?”
“Natuke siin eessõna sirgeldasin, niisama soojenduseks. No ja uurimisplaan on mul muidugi tehtud ja siis panin kirja veel mõned nimed, mul oleks vaja, et sa mulle kontaktid leiaksid, muide.”
“No problem. Pane meili. Aga seda eessõna võiksid näidata.”
Kairit tegi faili lahti ja keeras arvuti ekraani Egoni poole.
Juba on aasta möödas Eesti lähiajaloo kõige suuremast vapustusest, aga vastamata küsimusi on endiselt rohkem kui selgust. Kas olemegi ka meie saanud endale midagi John F. Kennedy või Olof Palme mõrvaga võrreldavat, mille tagamaad jäävadki saladuseks ja pakuvad meile veel aastakümneteks kõneainet? Kõik me mäletame neid kaadreid hästi: Pärnu üleujutuse tõrjetöid oma silmaga üle vaatama tulnud peaminister Holger Tramm annab Endla teatri peaukse ees intervjuud, kui korraga hüppab rahvahulgast välja keegi noormees, tabab otse telekaamerate ees turvameest jalahoobiga pähe ning lööb oma hambad toimuvast justkui halvatud peaministrile unetuiksoonde. Veri pritsib joana. Hullumeelsel väänatakse muidugi kohe käed selja taha, aga ometi ei ole peaministrit enam võimalik päästa. Mõrtsukas karjub midagi, millest on raske aru saada, sest tal on suu verd täis. See ei olegi muide üldse peaministri veri, vaid tema enda oma, sest nagu hiljem selgub, on ta pisikese, neurokirurgias kasutatavate skalpellide teritamiseks mõeldud käiaga oma hambad teravaks ihunud ja hammustab nüüd iga sõnaga endale keelde. Aga juba ongi ta politseiautosse topitud, peaministri surnukeha viiakse ära kiirabiga, turvamehed ajavad rahvahulka laiali. Järgmisel päeval on video sellest sündmusest kogunud Youtube’is kümneid tuhandeid vaatamisi, veel paar päeva hiljem ulatub see arv juba miljonini. Eesti on taas maailma ajalehtede esikülgedel, ehkki mitte sellise teemaga, mida me ise tahaksime. Ja natuke rohkem teame nüüd ka tragöödia põhjustest: mõrtsukas on osutunud ühe väikese ja veidra usulise grupi, Viimsepäeva Heeroldite liikmeks, ta on ilmselgelt psüühilise häirega ja arvab, et tema tegu pidi mingil arusaamatul viisil hoidma ära raske õnnetuse, mis muidu oleks Eestit tabanud. Palju rohkemat meile teada ei antagi. Ega tea me nüüdki. Küsimusi on endiselt rohkem kui vastuseid. Miks lastakse Viimsepäeva Heerolditel senini vabalt tegutseda? Kuidas on võimalik, et nii ohtlikku vaimuhaiget polnud varem tähele pandud ja ühiskonnast isoleeritud? Kas võib olla, et hoopis keegi tundmatu oli ta sellele kuriteole üles ässitanud? Ometi, see kõik Eesti politseile huvi ei paku. Eesti politsei on selle asja uurimises jälginud vaid üht liini — ja sedagi tulemusteta: kust hankis mõrtsukas endale selle spetsiifilise pisikese käia, millega ta oma hambad surmarelvaks muutis?
“Pole viga,” ütles Egon. “Tõmbab käima küll. See oleks päris hea, isegi kui sa oleks selle kõik ise välja mõelnud.”
“Miks peaks keegi midagi siukest välja mõtlema?”
“Noh, niisama.” Egon trummeldas sõrmedega vastu lauda. “Toredalt vihane oled.”
“Teist nädalat suitsuta,” naeratas Kairit. “Või noh, peaaegu.” Pakk sigarette ja välgumihkel olid tal ikkagi kogu aeg kaasas, ta oli endaga kokku leppinud, et see ei ole mahajätmine, vaid lihtsalt pikem paus ja et ta võib ükskõik millal uuesti alustada, kui tahab, ilma mingit võitlust kaotamata.
“Oled sa kindel, et leiad oma küsimustele ise vastused üles?”
Kairit kehitas õlgu.
“Kui ei leia, no eks teen siis alguse ümber,” ütles ta. “Küsimusi on mul muide üksjagu rohkem. Kas sa teadsid näiteks, et see turvamees, kelle mõrtsukas pikali lõi, sattus ka haiglasse, aga kui ta sealt välja tuli, siis mida ta tegi? Võttis ennast töölt lahti, lahutas ennast oma imikuga naisest ja astus Viimsepäeva Heeroldite liikmeks.”
“Brr.” Egon võdistas õlgu. “Ei taha mõeldagi.”
“Naisega ma olen juba rääkinud,” jätkas Kairit. “Neil polnud mingeid tülisid ega midagi. Nad olid just auto liisinud, kui mehele palka juurde pandi, noh, et vastutusrikkam töö ja nii. Täiesti normaalne pere, kuni selle hetkeni, kui tüüp haiglas üles ärkas.”
“Nagu oleks mingi nakkuse saanud,” arvas Egon.
“Just. Igatahes ma üritan tema kõigepealt üles otsida. Aga väga veider, et ta kellelegi teisele üldse huvi ei ole pakkunud.”
“On jah veider. Aga olgu, ma pean nüüd minema hakkama. Eks anna teada, kui sul midagi veel vaja läheb.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.