Gunnari peenikese kaela jaoks, nii et ta hoiab seda veidi allapoole ja viltu.
„Tal on äkki vaja kedagi, kes on kohutavalt lohakas – aga tänulik, kui kõik saab puhtaks ja kenaks,“ pakun ma välja samal ajal, kui koorin kartuleid pühapäevaõhtusöögiks ja Ricky vormib lambahakkliha väikesteks kotlettideks. Magustoiduks on safraniahjukook põldmarjamoosi ja vahukoorega.
Ta naerab kõvasti ja soojalt. „Kedagi, kes on lohakam kui mina? Gunnar ei suudaks seda survet taluda. Sellise inimese järel peaks koristama kõrgsurvepesurit kasutav koristusfirma. Ei, kullake, ma usun, et paremini sobiks keegi, kes on salaja lohakas ja määrib vaid veidike. See võiks toimida kui foobiast vabanemise harjutus. Kui Gunnar saab väikese täpiga kraanikausil hakkama esimesel päeval, siis äkki suudab ta taluda suuremat plekki järgmisel päeval. Seejärel võib ehk välja võtta pildi tõeliselt määrdunud kraanikausist, mida ta saab vaadata seni, kuni karjuma hakkab, ja siis pikendatakse vaatamisaega, kuni ta suudab taluda mustust ja võib roomata läbi savipõldude ja sõnnikuhunnikute päriselus. Tulemuseni peab jõudma tasahilju.“
Ricky vaatab mõtlikult rasvapritsmeid, mis kargavad täiuslikke kotlette praadivalt praepannilt. Ta teeskleb kraanikausi pildistamist, et sellega Gunnari foobiat ravida.
„Ja kuidas me leiame partneri, kes on salaja lohakas?“
„Unusta see. Mul on uus idee – me võime üritada teda paari panna perfektsionistiga, inimesega, kes on veel korralikum kui ta ise. Keegi, kes tuleb kraanikausi juurde pärast teda ja ütleb …“
Ricky avab ülemise köögisahtli ja haarab teesõela. Mul pole aimugi, kuidas ta teab, et tema lemmikmänguasi seal on. Tundub, et ta on salaja minu köögisahtlid läbi uurinud. „Üks perfektsionist, kes kordab: „Aiiinult mina pühin kärbsemusta ära, aiiinult mina, kes ma näen kärbsemusta luubiga“.“
„Olgu, perfektsionist. Teeme nii,“ leian ma. „Aga on rohkem asju, mis peavad sobima. Gunnarile meeldivad blondid täidlased naised. Kui klientidel oleks aimu, kui palju informatsiooni me saame, vaadates üle õla, mida nad loevad, siis ei puudutaks nad meie juures mitte kunagi ajakirju.“
„Või et millest nad kiiresti mööda lähevad. See annab ka huvitavat informatsiooni.“ Ricky pöörab end ümber ja tegeleb millegagi salamisi kraanikausi juures. „Mida Gunnar loeb?” küsib ta matsutades ja täis suuga.
Ma mõtlen veidike ja püüan endale ette kujutada, mida ta kõige parema meelega ajakirjahunnikust valib. „Ta vaatab veidi ümarate, blondide naiste pilte, aga ei loe nende kohta. Ta loeb spordilehekülgi, ainult sporti ja iga sõna, mis räägib Zlatanist.“
„Ma võtaks seda kui vaadet elule,“ väidab Ricky ja üritab varjata, et ta on ühte põske toppinud kotleti. „Rootsis on hetkel kolm suurt usku: Facebooki armastajad, aktsiaturu palujad ja Zlatani kummardajad. Kui palju blonde perfektsioniste me tunneme, kes oleksid nõus olema teisel kohal, kui mees on oma usuga täiesti hõivatud? Kas neil peaks olema samad eelistused või piisab sellest, kui tal on oma usk ja ta armastab Facebookis olla?“
„Mina käin Facebookis. Millal sai aktsiaturust usk?“ küsin ma uudishimulikult.
„See on järjest populaarsemaks muutuv usk. Mõni aasta tagasi ei olnud aktsiaturud meie teadvuses. Nüüd jooksevad andmed kogu aeg telekauudiste allservas. Pühadest börsimärkmetest saab lugeda, kas rahajumal on sõbralikult meelestatud või vihane. Usk sulandub keelde salaja. See mõjutab sind, kuigi sa ei mõtle sellele. Idee müüakse kellelegi maha, sa investeerid suhtesse ja me räägime win-win ehk kõiki rahuldavast situatsioonist. What’s in it for you? Elu on ärikokkulepe.“
Me istume lauda ja mõtleme uute uskude üle samal ajal, kui pirukad ahjus küpsevad ja porteris hautatud liha pliidil podiseb. Me oleme tublilt töötanud lõunani.
„Mul ei tule pähe kedagi meie klientidest, kes Gunnarile sobiks,“ ütleb Ricky ja uputab oma kotletid koorekastmesse. Ma pean talle meelde tuletama, et köögiviljad peavad ka taldrikule ära mahtuma. „Pool taldrikut köögivilju, Ricky! Selles oleme me kokku leppinud.“
„Peame minema välja ja uusi kliente jahtima,“ mõmiseb ta, toit suus. „Kust me neid leiaks?“
Ma mõtlen valjusti. „Parim aeg on nüüd. Kevad, päike soojendab üles talvised tunded, inimesed tahavad muutuda ja uueneda. Tüüpiliste kevadiste käitumismustrite hulka kuulub see, et inimesed hakkavad metsas sörkjooksu tegema, autot pesema, jõutrennis käima, kepikõnniga tegelema, uusi riideid ostma, kursustel käima ja juukseid lõikama …“
„… ja armuvad. Sul on õigus. See on paaritumisaeg. Autosuvilad hakkavad rulluma, kui isased lähevad oma ratastel paaritumispesadega emaseid otsima. Ma tunnen seda. Ma tunnen seda siin,“ ütleb ta ja patsutab alakeha. „Mahlad liiguvad.“
Korraga tuleb mulle idee. „Ma tean, kust me leiame Gunnari jaoks täidlase naise. Iseenesestki mõista. Kas sul on võimalik olla salongis üksi homme ennelõunal kuni kella üheteistkümneni?“ küsin ma ja kortsutan kulmu, kui Ricky veel ühe portsjoni toitu juurde võtab, ilma et oleks puudutanud köögivilju. Seejärel väidab ta, et tal on kõht liiga täis, et neid süüa. Panen endale kõrva taha, et peame töötama Ricky kehva impulsikontrolliga ja vajadusega kõike kohe saada.
Jahtimiskatsed Kaalunõuandlas
Rickyl on täiesti õigus. Kui õhus on tunda kevadet, siis igatsetakse armumistunnet. Taas saabuv valgus ja soojus teevad midagi meie hormoonidega. Sulava lume lõbus tilkumine, vulisevad tänavakaevud, mitmevärvilised tulbid ämbrites lillekaupluste ukse ees ja mimoosid Itaaliast – kõik see toidab igatsust, mõtlen ma oma jalutuskäigul Kaalunõuandlasse Österporti värava juures.
Registreerisin ennast internetis eelneval õhtul. Kohti oli esmaspäevagrupis. Olen välja printinud kupongid naiste juukselõikuseks poole hinnaga. Eesmärgiks on jahtida kliente minu salongi, lootuses leida täidlane blond perfektsionist Radio Gute Gunnarile. Täidlaseid naisi leiab Kaalunõuandlast. Sinu kaalukaotus on meie võit. Kuna Ricky on ärritavalt kõhn, siis on ülesanne ilma pikemalt arutamata minu.
Vaatan ennast vaateaknalt, enne kui sisse lähen. Oma välimuse juures meeldivad mulle kõige rohkem mu paksud tumepruunid juuksed. Lasen neil olla pikad, kuigi enamik mu klientidest laseb juuksed enne klimakteeriumi kuumahoogusid kuklast lühikeseks lõigata. Mul on pikad juuksed, et saaksin teha erinevaid soenguid. Hobusesaba, krunn või põimitud viljapeapats tööd tehes ja lahtised juuksed vabal päeval.
Kui palun omavanustel naistel öelda viis asja oma välimuse juures, millega nad rahul on, siis paljud ei suuda mitte midagi välja mõelda. Ma käisin sügisel eneseusu loengus ja väikese treeningu järel suudan öelda kaks asja, mis mulle meeldivad: mu juuksed ja mu silmad. Välja mõelda asju, millega ma rahul pole, oleks nii palju lihtsam. Näiteks mu ümar kõht. Ja siis olen ma nii kade kõikide peale, kellel on kaunid pahkluud, minu omad näevad välja nagu nurklauad. Ja sellest hoolimata on neid suudeldud ühel teisel õnnelikumal ajal …
Ruumi sisenedes palutakse mul kingad ära võtta ja seda ma ka teen. Põrandale jäävad märjad jalajäljed. Sulavesi on minu lemmikjalatsite, ärakantud kingade talla vahelt sisse imbunud. Mul ei ole tükk aega uute asjade ostmiseks raha olnud. Oleks hirmus, kui keegi arvaks, et mu jalad higistavad. Iga varvas jätab põrandale selge jälje.
Teel kaalu poole üritan hajutada oma jalajälgi jalgu enda järel lohistades, aga nii tekivad hoopis teojäljed. „Isade jälgedes tuleviku võitude poole,“ mõtlen ma Vasaloppeti tunnuslause peale, püüdes parandada oma enesetunnet enne kaalunõustajaga kohtumist. Mind
