Kui tal palutakse kiiver ära võtta, siis ta keeldub. Esimesel kaalunõustamisel 1997. aastal Arvikas oli tal kaalumisel kiiver peas olnud, väidab ta, ja seetõttu peab tal see ka edaspidi igal kaalumisel peas olema. Kõike peab tegema õigesti.
Pärast registreerimist ja maksmist piidlen teisi naisi rahvast täis ruumis. Peaaegu kõik ongi naised. Vaid üks mees istub nende seas. Ta istub peidetult kõige kaugemas nurgas ja ta pilk on tuhm. Ta tõepoolest ei tahaks siin olla, ei tahaks kõhnuda, nii et oluline osa tema kehast kaoks. Arvatavasti pole ta siia tulnud omal initsiatiivil. Ta on siia sunniviisiliselt komandeeritud, ütleb mulle mu kuues meel. Pooled naised on täidlased ja blondid. Vaja on vaid välja selgitada, kas keegi nendest on üksik ja perfektsionist.
„Tere tulemast kõik! Minu nimi on Majvor. Kui paljud teist on siin varem olnud?“ küsib grupijuht. Eeskujulikult sale naine lühikeste, heledate ja lendlevate juustega, ja kleidiga, mille tegemiseks on saadud inspiratsiooni filmist „Helisev muusika“. Minu kõrval istuv naine sosistab, et Majvor on tulnud mandrilt, äsja lahutatud, kõrvuni võlgades ja ta asendab kantorit Hogränis.
Kõik peale minu tõstavad käe. See on mu esimene külastus Kaalunõustaja juurde ja ma mõtlen endamisi, et kas see ikka on nii hea meetod, kui mitte ükski osavõtjatest pole oma ideaalkaalu saavutanud. Või ehk polegi nii oluline kaalust alla võtmine, vaid suhtlemine, nii nagu ükskõik millises huviringis. Selleks et saaks grupiga ühineda, peab vaid olema ülekaaluline. Kui õnnestub saavutada ideaalkaal, siis ei saa ju oma sõpradega esmaspäeviti kohtuda. Kaalulangetamine on ehk hobi nagu iga teine hobi?
„Kuidas eelmisel nädalal on läinud?“ Majvor naeratab julgustavalt, samal ajal veidike kummaliselt varvastel üles-alla kiikudes. Keerukas viis kalorite põletamiseks. „Keegi, kes tahab patte üles tunnistada?“ küsib ta ja ma arvan, et ta on pärit Östergötlandi läänist, sest ta moodustab sõnu suus eespool. On kuulda tasast mõminat. Enamik näeb välja, nagu neil oleks midagi südametunnistusel. Majvori naeratus muutub üha pingutatumaks. „Kas keegi tahab rääkida?“
Isegi daam jalgrattakiivriga jääb vait. Enamik naisi vaatab põrandat ja niheleb toolil.
„Siis laseme kaalul rääkida. Oleks võinud minna paremini, aga me ei anna alla. Me võitleme edasi, eks ju?“ ütleb ta elavalt. „Kas on keegi, kes tahaks anda meile mõne hea nõuande, kuidas saaks paremini oma näljatunnet kontrollida, et me ahvatlustele alla ei annaks?“
Majvor seisab sirge seljaga nagu major. Naeratus on tardunud kõvasti kokkupigistatud hammastega maskiks ja ma kardan, et varsti hakkab ta närima juba oma niigi äranäritud küüsi.
Heleda jumega tupeeritud juustega blondiin, seljas suur helesinine kõrge kaelusega kampsun ja jalas kõrgekontsalised kingad, tõstab kuulekalt käe. Minu õnneks ei kanna ta abielusõrmust, tal pole isegi kihlasõrmust. Mis loomulikult ei tähenda, et ta on vaba. Aga see annab siiski teatud lootuse Gunnarile partneri leidmiseks.
Majvor vabaneb silmnähtavalt pingest ja näeb kergendunud välja. „Palun, Åsa.“
„Mul on tavaliselt kilekotiga porgandid kaasas. Ma olen need lõikunud kuue sentimeetri pikkusteks juppideks, nii et nad mahuvad koti välimisse taskusse. Neid söön siis, kui mul läheb toidukordade vahel kõht tühjaks.“ ...sa avab koti ja näitab kotikest täiuslikult lõigatud porganditega ja ma muutun kohe lootusrikkamaks.
„Aitäh! Veel keegi, kel on mõni nõuanne?“
Jalgrattakiiver tõstab käe. Majvor üritab teda ignoreerida, pöördudes teisele poole ja vaadates neid, kes istuvad ruumi teises osas. Jalgrattakiiver lehvitab innukalt. Kuna mitte keegi paremal pool ei ütle midagi, annab Majvor vastumeelselt märku, et Jalgrattakiiver võib vastata.
„Võib süüa porgandeid – näiteks,“ ütleb ta ja näeb innukas välja.
„Me just mainisime seda.“ Majvori pilk on jäine, samal ajal kui suu jätkab naeratamist. „Mida veel võib teha, et mitte olla näljane söögikordade vahel?“
„Juua vett,“ teeb minu kõrval istuv naine ettepaneku. „Või kohvi.“ Me noogutame nõusolevalt. Ta tundub olevat meeldiv, aga veidi liiga vana Gunnarile, mõtlen kaheldes.
„Veel ettepanekuid?“ Majvor on tagasi oma reipas juhirollis. Vaid treenitud silm võib märgata, et ta on ärritunud. Liigutused on veidi närvilised, naeratus liiga lai, aga eelkõige koputab ta lühikesi pöidlaküüsi üksteise vastu nii, et tekib terav klõpsuv heli.
„Võib kohvi juua,“ ütleb Jalgrattakiiver kõvasti, ilma et tema käest oleks küsitud. „Või vett …“ jätkab ta sama innukalt, sest suudab ülekuulamisel anda õigeid vastuseid.
Majvor suleb silmad ja hoiab hinge kinni, samal ajal käsi rusikasse surudes ja siis lahti lastes. „Täiesti õige, me just nimetasime neid kahte asja.“
Jalgrattakiiver viskab oma sõbrannale viis. See siin sujub ju kenasti. Kolmele küsimusele õiged vastused anda pole sugugi paha tulemus, isegi kui need vastused ette öeldakse. „Seejärel võib anšoovisel lasta kilekotis päikese käes hapneda, et paremini kakada. Mitu punkti võib siis rohkem süüa, kas kogu päevanormi või ainult anšoovise oma?“
Kõik, kaasa arvatud klassi helgeim pea esimeses pingis, pööravad end ümber, et näha, kes see on, kes suudab nii uskumatuid rumalusi genereerida. Mitte keegi ei saa anšoovise-jutust aru. Mitte keegi. Surmanuhtlusega võib ähvardada seda, kes Jalgrattakiivrit tunnustades teda veel nõmedamaid ideid lagedale tooma paneks. Pole vaja olla väga intuitiivne, et sellest aru saada.
Jalgrattakiiver jätkab sellest hoolimata: „Ja kui palju punkte sisaldab konservsingi leem, see vedelik? Ma lubasin oma naabrile, et küsin selle kohta. Ta koer on läinud jõle paksuks ja kõht käib iga kord vastu astmeid, kui nad trepist alla pissile lähevad. Ja siis tahan ma teada, kas ananass on energiat kulutav, kui seda süüa koos koorega. Ehk siis, kas selle söömiseks kulub rohkem kaloreid, kui söömisega saab. Minu naaber väidab seda.“
Sel hetkel tunnen, et olen Majvorit liiga kriitiliselt hinnanud. Sama asi on kindlasti toimunud igal koosolekul. Nagu tilk tilga haaval on Jalgrattakiiver näägutanud augu grupijuhi pähe. Võib-olla on ta aastaid Majvorit jälitanud. Istunud käärivate anšoovisepurkidega tema ukse taga. Kes teab? Seepärast ei panegi mind järgnev imestama.
Majvor kaotab enesevalitsuse … täielikult. „Mine välja! Kao siit, ole nii kena, muidu tirin ma sind topeltlõugapidi välja!“ Ta haarab tummaks jäänud Jalgrattakiivril põsest kinni ja lükkab ta vägisi väljas ootava jalgratta juurde. „Leidub teisi kaalulangetamisgruppe. Mille kuradi pärast pead sa just minu omas olema?“ Uks lüüakse pauguga kinni. Me istume justkui kivistunult. Nüüd võib mis iganes juhtuda – ja see ka juhtub.
Majvor tuleb kiirel sammul sisse, naeratab meile pingutatult. Silmad pilguvad. Järsult ja selge artikulatsiooniga hakkab ta laulma. Me vahetame pilke ja vaatame seejärel põrandale.
„Mida rohkem me oleme koos, koos, koos. Mida rohkem oleme koos, seda saledamaks saame.“
Ta jõllitab meid meeleheitliku pilguga. „Laulge kõik kaasa! Sest minu sõbrad on sinu sõbrad ja sinu sõbrad on minu sõbrad. Mida rohkem me oleme koos, seda saledamaks saame!“
See on kindlasti katse pärast karjumist õhkkonda rõõmsamaks muuta, aga see teeb meid veel hirmunumaks ja paneb mind mõtlema endise ehitus- ja elamumajandusministri Birgit Friggebo ettepanekule laulda Rinkeby kultuurimajas ühislauluna „We shall overcome“ ilma sealset õhkkonda teadvustamata.
Inimene
