ma peanaha juurest tumedat juust peale kasvamas näen.
Julgus ebaõnnestuda
Kõige olulisem edufaktor, hoolimata sellest, milles soovitakse õnnestuda, on julgus ebaõnnestuda. Ma jõuan selle juurde varsti tagasi.
Esmaspäeva ennelõuna pakub värskeid meretuuli ja päikest, kui ma Öster Centrumi kaalunõustaja juurest lahkudes Café Siestast möödun. Kuigi kui päris aus olla, siis ma otseselt ei möödu, vaid piilun sisse, selleks et näha, kas neil on värskeid ja imelisi vanillisaiakesi vanillimaitselise vahukoorega. Ja neil on. Mitte miski ei pane rohkem igatsema magusa järele kui kaalujälgijate koosolek.
Oma tavalisel kohal akna all istub Gunnar Wallén, mähituna sõjaväerohelisse lühikesse topilisest riidest mantlisse. Nokkmüts on tal peas ka siseruumides. Suurte klaasidega piloodiprillid muudavad ta üsna kurvaks multifilmitegelasest sipelgaks. Ta segab lusikaga kohvi ja haukab mandliküpsist, samal ajal äraoleva pilguga kevadiselt riides inimesi väljas kõndimas jälgides. Ta näeb üksik välja ja ma lähen ta juurde, et öelda midagi tunnustavat eilse vestlussaate kohta.
„Ma kuulasin sind eile, see oli tõesti meeldiv.“
Gunnar tõstab oma raske pea ja vaatab mind, lõpmatu kannatus pilgus. „Meeldiv?“ Ta justkui sülitab selle vastumeelse sõna suust välja. „Meeldiv! Uuriva ajakirjanikuna ei taha ma teha meeldivaid saateid. Ma tahan teha sotsiaalrealistliku toorusega saateid väikese inimese võitlusest ülemvõimu vastu mädanevas ja korrumpeerunud ühiskonnas.“
Küsin, kas tohin tema lauda istuda ja saan vastuseks urina, nagu poleks tal vahet, kas ma jään või kaon. „Ütle, kui sa saaksid täiesti vabad käed, Gunnar …“ meelitan ma, „ ja piiramatult ressursse, millest sa tahaksid siis kõige parema meelega saadet teha?“ Inimestelt tuleb küsida nende unistuste kohta, see on osav võte.
Gunnari nägu muutub. Säde süttib tema kustunud pilgus, selg läheb sirgemaks ja väike naeratus ilmub suunurkadesse, samal ajal kui ta mõtleb. „Maksupetturid ja muud. Ma tahan paljastada tõelisi kurjategijaid. Neid, kes väljastpoolt tunduvad esinduslikud, aga tegelikult söövad toitu vaeste taldrikult.“
Minu vanillisaiake saabub heas seltskonnas tüki äsja küpsetatud unistuste tordi ja Mazarini koogiga. Paljastavas päevavalguses näen, et Gunnar pole mõnda aega habet ajanud ja deodorandi lõhn on seesama tuttav Old Spice, mis tal alati on olnud. Kevad pole veel Gunnarini jõudnud. Siin on tegemist igijääga. Enne kui ta muutub vastuvõtlikuks romantikale, tuleb ta elule äratada, et ta tunneks endas kevadet.
„Petturid niisiis. Mõtle, kui sa saaksid teha tõelise uuriva loo ja saata vanglasse mõne tuntud isiku!“ Võtan välja oma kalendermärkmiku. „Ühelt asjalt teisele üle minnes. Ma tahaksin testida sinu peal uut soengut. Tasuta loomulikult.“
„Aga ma alles käisin su juures juukseid lõikamas!“
„Ma tean, Gunnar. Aga see on tassssuta,“ sisisen nagu madu Kaa ja üritan teda pilguga hüpnotiseerida. „Mul on täiesti kogemata broneeringuraamat kaasas ja just sel nädalal on meil fantastiline pakkumine. Lepime kokku kümnes lõikuses ja iga teine lõikus on tasuta. See kehtib vaid siis, kui me need nüüd kirja paneme. No mis sa arvad? See säästaks sulle telefonijärjekorras istumise aja, kui sa meile helistad.“
Sellega ma veidi liialdan, loomulikult. Aga nõudlus tekitab nõudlust juurde ja ma pean ta konksu otsa saama.
„Kas te olete hakanud kliente otsima, kas salongil läheb nii halvasti? Ma mõtlen, et ma pole eriti järjekorda näinud, Angelika. Aga olgu pealegi.“
Rahul oma uue strateegiaga värvata kliente mitmekorralõikustega, jalutan mööda Adelsgatani tänavat Södertorgi platsi suunas. Ja jõuan just uksest sisse, kui porganditega Åsa helistab aja kinnipanemiseks. „Üks hetk,“ ütlen ma ja pilgutan Rickyle silma. Asi edeneb nagu õlitatult.
„Lõikus,“ kordan ma, harilik pliiats hammaste vahel. „Homme kell 17.30, kas sobiks?“ Kui olen toru hargile pannud, ei suuda ma end tagasi hoida ja teen pirueti äsjavahatatud põrandal. Mul on õnnestunud nad broneerida samale ajale. Gunnar ja Åsa. Nüüd hakkab asju juhtuma.
Ricky tõstab pilgu kliendilt, kelle juukseid ta lõikab. See on minu naaber. Vanem kindral, kellel on olnud sama soeng kindlasti aastast 1900, aga kes nüüd äkitselt tahab selle vahetada millegi nooruslikuma ja ägedamalt hoidva vastu, želeega viimistletud nagu Eurovisiooni noormeestel. Meie hinnangu järgi on ta klienditüüp I0 ja ei otsi endale kedagi – nii palju, kui meie teame. Kindral on kuulnud, et võib lõigata lühemad tugijuuksed, nii et ülejäänud juuksed seisaksid püstiselt, ja Ricky üritab teda veenda, et ta vajab igat juuksekarva, mida ta omab, et saada üldse mingi soeng. Kahtlustan, et Kindralil on midagi muud, mis vajaks püstist hoiakut. Tal on kevad südames, sel vanal mehel.
„Sain sellega hakkama,“ maigutan suud Ricky peegelpildile.
„Millega?“ teeb ta grimassi Kindrali selja taga.
„Kohting Gunnarile!“ Teen veel ühe pirueti, lihtsalt inertsist. Samal hetkel näen ma Jalgrattakiivrit, kes pargib oma jalgrattakorviga terashobu salongi ette kõnniteele. Ta on sisse tulemas. Enda järel veab ta koera. Tõenäoliselt naabri paksu taksi, keda ta on korvis sõidutanud. Koer jaksab vaevalt end üle lävepaku vedada ja viskab põrandale pikali, kõik käpad laiali nagu tiigrinahk.
„Ma hoolitsen naabri palvel Trulle eest,“ ütleb ta ja võtab karvase Helly Hanseni kampsuni seljast. „Naabrivanamehel on vaja välja magada. On väga tülikas tõusta igal öösel, et anda koerale korralikult valmistatud toitu.“
„Miks ta seda siis teeb?“ ei saa ma küsimata jätta. Minu jaoks on koera ületoitmine puhas loomapiinamine.
„Trulle on harjunud saama sooja toitu kell kaks öösel, muidu jääb liiga pikk vahe söögiaegade vahele ja siis hakkab ta esikus kingi närima. On väga oluline olla loomi dresseerides järjepidev ja näidata, kes on karja juht,“ ütleb ta ühetoonilise häälega ja võtab istet vabas juuksuritoolis, ootamata selleks minu märguannet. „Mul on sooduskupong. Sain selle ühelt inimeselt kaalunõustaja juures.“
„Loomulikult. Said selle minult. Kust me alustame?“ küsin ma, sest ta pole ikka veel kiivrit peast võtnud. Mõni eksinud salk ulatub kiivriserva alt välja ja ma mõtlen endamisi, kas ta tahab kiivri järgi potilõikust.
„Kõike, mida on võimalik saada 200 krooni eest koos käibemaksuga.“ Ta võtab kiivri peast ja paljastab kõige rasvasemad juuksed, mida eales olen näinud. „Õhuline ja kergesti hooldatav soeng ja meelsasti mõni hele salk tukas. Olen kuulnud, et on võimalik lõigata tugijuukseid.“
Kui keegi veel tugijuukseid mainib, siis plahvatan.
„Tugijuuksed on müüt. Arvan, et me võime alustada pesuga,“ ütlen ma ja sõlmin peleriini tema kaela ümber, mõeldes samal ajal, kas Jalgrattakiiver on enesetapuni viiv ülesanne ja kas me peaksime selle üldse ette võtma.
„Jah, aga teil tuleb nobedalt tegutseda, sest mu mees tuleb kohe mulle järele.“
„Ma pean küsima, millist šampooni sa kasutad.“ Kui tal on nii rasvane pea, siis peab midagi valesti olema.
„Ma ei kasuta mitte kunagi šampooni. See on nii mõttetult kallis, kui tegelikult on võimalik kasutada sama seepi igal pool. Lux seepi, ma kasutan Lux seepi kogu kehal. See on minu nõuanne sulle. Saad selle tasuta. Mulle lihtsalt meeldib aidata oma kaaskodanikke
