kõnetama sõnadega „Armas Eesti rahvas”.
Põlvkonnavahetus toimub umbes kolmekümne aastaga. Nii oleme juba viis põlvkonda maakeelt kõnelev maarahvas, kes kutsub end eestlasteks, oma maad Eestimaaks ning oma keelt eesti keeleks. Enne seda teadsid ligi kakssada põlvkonda meie esivanemaid end olevat maarahvas, kelle asumisala nimeks oli Maa ja keeleks maakeel.
Eestlaseks olemise põgusad poolteist sajandit on olnud meile edukad. Juba teist korda selle aja jooksul on meil õnnestunud taastada oma riik, mida tunnustavad teised riigid üle maailma. Nende hulgas on veel üks maarahva riik – Ungari. Erinevalt meist kasutavad ungarlased enda ja oma riigi nimetusena jätkuvalt sõnast maa lähtuvat põlist nimetust madjar.
Oma asumisala nimetavad häälikuühendiga maa veel Tšiili enam kui miljoniline maputše põlisrahvas, mitmed draviidi rahvad Lõuna-Indias, paar tuhat mansi rahva liiget Lääne-Siberis ja hääbunud vadja rahvas meie idapiiri taga. Neil pole paraku õnnestunud oma riigini jõuda, nii nagu veel paljudelgi rahvastel kogu maailmas.
Vaadates tagasi eestlaseks olemise aastakümnetele, võime märgata, et oma riigi valitsemiseni jõudsime seitsmendal ja kaheksandal kümnendil, minetasime selle üheksandal ja taastasime neljateistkümnendal aastakümnel.
Nüüd, kuusteist kümnendit selja taga, tasub mõelda, mida võiksime teha teisiti, et jääda edasi oma maa ja rahva valitsejateks. Küllap tasub tõsiselt mõelda meie põlise endanimetuse maa taastamisele meie meeles ja keeles. Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnenud põlvkondadega.
Viimase viie põlvkonna vältel eestlaseks olemine on meile palju andnud. Kogu meie riiklik iseolemine on seotud selle nimega, mille saime maarahva keelest ja meelest vaimustunud baltisaksa estofiilidelt. On loomulik, et nemad meid saksa keele järgi eestlasteks nimetasid, ning tänuväärne, et nende vaimustust jagades ka ise end eestlasteks oleme nimetanud.
Siiski on meie olemise juured maas, maarahvas ja maakeeles. Sellepärast tasub hakata tähistama 16. juunit maarahva päevana, kus pühitseme ja teadvustame endale ning teistele oma rahva, keele ja meele sügavat sidet maa, taimede, loomade ning maastikega. Sel päeval tasub korrastada kodukoha pühi paiku – hiisi, allikaid, kalmeid – ning teha head maale.
— Maarahva kaheksasilbiline nõiakeel —
Tõeline on see, mida me mäletame ja mille juurde tuleme tagasi mõtetes, kõnedes, tegudes. See mõjutab eelkõige meid endid, kuid enamasti ka teisi meie ümber. Me usume seda, mida mõtleme, kõneleme ja teeme. Me usume ka oma kahtlemist. Ebakindla ja tingiva kõneviisi vohamine – ütlused „ma võiksin selle ära teha”, „kas sa ulataksid mulle suhkrut” – viitab, et meie jaoks tudiseb tõelisus kaasajal kõikuvatel jalgadel ja muutub pidevalt.
Samas näitavad küsitlused, et enam kui pooled eestlastest usuvad inimvälise kõrgema võimu olemasolu. Nõnda oleme usklikkuse suhtarvuga ees paljudest muudest rahvastest. See kõrgem võim ei pruugi olla mõne maailmareligiooni Jumal, enamasti ongi tegemist igaühe väga isikliku tajuga, mida on raske täpsemalt sõnastada.
Miks me nõnda tajume? Üks põhjusi võib olla see, et oleme läbi aastatuhandete kasutanud maailma tundmaõppimisel vaimude keelt. Vaimude keeleks nimetab keeleteadlane Eugen Helimski kaheksasilbilise värsiga pühalaule, mida tundsid mitmed rahvad. Suur osa meie vanemast vaimuvarast – nii laulud, vanasõnad kui ka mõistatused – on valatud samasse kaheksasilbilisse vormi.
Regilaul on omal kombel sarnane šamaanitrummi rütmiga. Karjala runolaulude põhjal koostatud eeposest „Kalevala” üks viiendik on loitsud. „Kalevala” loojateks olid šamaanid, „Kalevala” meetrika oli algselt nõialaulude meetrika. Kaheksasilbiline laulmine toimib nagu nõiatrumm. Šamaanirahvaste, näiteks nganassaanide, karjalaste ja eestlaste panteon on muutlik – igal šamaanil on oma ja uus valik jumalaid, kelle hulgas võib olla mõjukaid isikuid ja muid tegelasi, kes on olulised maailma muutjatena. Tähtis on arvestada nüüd ja praegu toimivate jõudude ja mõjudega ning neid trummi või kaheksasilbilist nõialaulu kasutades teisenenud meeleseisundis suunata. Sellist vaimude keelt õpiti vanavanemailt ja täiustati kogu elu.
Olen ise kogenud eakate laulikute keele vägevust. Eesti rahvalaulude plaadiantoloogia vahendusel võib kuulda 93-aastase Tõstamaa lauliku Liisu Oriku vapustavat laulu „Laula, laula, suukene!”, samuti 87-aastase Kihnu lauliku Liis Alase laulu „Veere, päev!”. Neis helisalvestistes on sees selline vägi, mida soovitan päevast päeva kuulata igal regilauluhuvilisel. Maarahvaga sarnane elupõline vaimude keele omandamine ja täiustamine oli iseloomulik ka näiteks Jäämere ääres elava rahva nganassaanide kogukonnas.
Kogetu talletamine kaheksasilbilise pühalaulu vormi on küllap aidanud meil läbi aastatuhandete iseendaks jääda. Siiski oleme seoses kirjasõna levimisega üha kaugenemas oma olemise kõige sügavamast toetajast. Sajad tuhanded leheküljed kirja pandud regilaule ei kõla läbi meie südamete, häälepaelte ja ajude. Siit ilmast lahkumise eel on meie võime vaimude keelt vallata olematu või kaugel maas eelnimetatud laulikute omast.
Nii jääb ka meie elus üha enam vajaka nii vaimustusest kui ka vaimukusest. Selle taastamiseks piisab, kui võtame kasutusele oma ürgse ja lähedase vaimude keele, kaheksasilbilise pühalaulu, ja arendame ning kasutame seda igaüks, nagu suudame ja oskame. Mõned aastakümned tagasi laulsime samasuguste ürglauludega end veretult vabaks. Sama suur vaim on jätkuvalt meie juures ja valmis meid toetama, kui söandame teda vaid kõnetada talle omases keeles.
— Lõimed teistest keeltest —
Maakeelel on üks väga hea omadus. Kui võõrkeelsed ütlemised maakeelde ümber panna, siis selgub enamasti, kas üleüldse oligi midagi öelda. Seetõttu on hea mõtteharjutus enne millegi kirjutamist või väljaütlemist püüda leida võimalikult kõigile võõrsõnadele maakeelsed vasted.
Sada aastat tagasi kaheldi veel, kas maakeeles on üldse võimalik gümnaasiumi tasemel füüsikat ja matemaatikat õpetada. Selle tõestamiseks tehti Tartus Vanemuise teatri laval esimene eestikeelne näidistund.
Tänapäeval ei kahtle keegi, et maakeel on nii füüsika kui ka matemaatika keeleks. Meie teadlased räägivad kaasa kõiksuse ja mikromaailma tõlgendamisel. Võimalik, et algupäraste mõtete lätteks on ka asjaolu, et me mõtleme maailma üle maakeeles.
Maailmas palju kasutatavatele mõistetele tuleb leida maakeelsed vasted. Sageli on need keeles täiesti olemas, tuleb lihtsalt veidi pingutada, et nendeni jõuda. Nii on lõimimine palju suupärasem ja arusaadavam kui integreerimine, elurikkus on selgem mõiste kui biodiversiteet.
Sõnapaarile sustainable development maakeelse vaste otsimine on paras pähkel. Kasutusel olevad säästlik areng ja jätkusuutlik areng sobivad kontorikeelde. Ehedas maakeeles tundub parimaks vasteks olevat mõnus minek – olukord, kus kõik sujub vähima energiakuluga, nagu iseenesest, ja keegi ei kannata kahju.
Sama on mõistega outdoor learning. Kuigi tegemine ise on meie koolielus igituttav, on selle järjekindel rakendamine ja toetamine võimalik ikkagi alates sellest, kui võtsime kasutusele maakeelse mõiste õuesõpe.
Üks õuesõppe kesksemaid tegemisi kannab taas võõrkeelset nime – see on refleksioon ehk vahetult õppimise järel kogetule tagasi vaatamine ning selle sõnastamine, mida siis tegelikult õpitud sai. Praegu tundub, et selles seoses sobib hästi sõna adumine – tasapisi taipama hakkamine.
Püüdes öelda võõrkeelseid
