keegi ei söanda temaga suhelda. Selles võimsas üksilduses jõuab temani taipamine, et ka võim tuleb jätta seljataha. Kui see tal õnnestub, liigub ta maailmas ringi tagasihoidliku, märkamatu, rõõmsameelse ja heatahtlikuna, nii et keegi ei oska aimatagi temas peituvat sügavat selgust ja otsatut võimu. Ka kõige pisemad ja väetimad olendid suhtlevad temaga rõõmsalt ning jagavad, mida nad on kogenud.
Nii võiks jäädagi, kui poleks ees viimast vastast, Vanadust ehk Maaema. See annab endast märku väsimuse ja tüdimusena, sosistades teadmiste teel liikujale kõrva: aitab küll, sa oled seda kõike juba otsatu arv kordi kogenud, kõik on nagunii üks ja sama. Viimasest vastasest polegi võimalik päriselt võitu saada, kuid üsna mitu korda saab väsimuse ja tüdimuse nagu ussinaha seljast maha heita ning taas uue ja värskena teadmiste teel mõnda aega edasi minna. Minna edasi teedel, millel on tunda südame kutset.
— Maailma lõpp —
Aeg-ajalt kõneldakse ja kirjutatakse saabuvast maailmalõpust. Miks see kõneaine inimesi sedavõrd köidab?
Vanasti teadis iga karjalaps, et päike tuleb pilve tagant välja, kui teda paluda. Kõige kiiremini juhtub see siis, kui paluda lauldes. Inimese mõttel ja soovidel on tohutu jõud. Eriti suur on häälega välja öeldud soovi jõud ning kõige suurem on see lauldud soovil. Küllap on see põhjuseks, miks kõigis usutalitustes on nii suur osa laulul ja muusikal.
Mõeldes nüüd meie tänapäevale ja soovidele, mis inimeste südameis ja peades mõlguvad ning pahatihti ka keelele jõuavad, ei saa mööda vaadata võlaängist. Tihti kuuleme peredest, kes ei suuda kodulaenu tagasi maksta ja peavad oma kodust lahkuma. Ega parem pole teistel, kellel pea kogu sissetulek rändab võlausaldajate kätte.
Imelik on see, et kasum ja majanduskasv on tänapäeva maailmas saanud pühaks asjaks, ilma milleta pole võimalik normaalset elu ette kujutada. Samas oli keskajal kasumi teenimine patt, suisa häbiasi. Üks eesti rahvusliku liikumise juhte Villem Reiman ütles 1916. aastal Tallinna Reaalkoolis peetud kõnes „700 aastat kultuuritööd” nii:
„Kauplemine kui kasu püüdmine oli keskaja kiriku silmas aga õieti patt, ehk paremal korral hädaasi, mida korraliku kaubaga ja odava hinnaga vabandati. And (kaup) ja vastuand (hind) pidi tasakaalu seatama. Müüja ei tohi ostjalt rohkem võtta, kui ta annab. Hind määratagu kauba tarvituseväärtuse ja valmistamisekulude järgi (justus pretium). Mis üle selle, on liigkasu ja pettus.”
Maailmas, kus kasumi teenimine on püha ja ainumõeldav arengueeldus, suureneb äng ja masendus. Selle ilminguteks on liikumine Occupy Wall Street, streigid ja protestid Lõuna-Euroopa maades, samuti meil. Lootusekiirt pakuvad kiirlaenuandjad, kes aga viivad laenuvõtjad veelgi suuremasse meeleheitesse. Nii kasvab pidevalt nende inimeste hulk, kelle suurimaks sooviks on sellise elamiskõlbmatu maailma lõppemine. Kui tulebki lõpp, siis tühistab see ka kõik ülekohtused laenulepingud.
Samalaadne mõtlemine on ajaloos võimust võtnud enne maailmasõdu. Lootus, et vääramatu jõud lükkab ümber kõik ilmalikud lepingud ja lepped. Kui 1816. aastal vabastati Eestimaa kubermangu talupojad pärisorjusest, kaotasid nad samas viimasegi õiguse maale ja majadele, kus nad elasid. Selline olukord viis usulise ärkamisliikumiseni, mille äärmuslik ilming oli Lasnamäe veerul valge laeva ootamine. Kuid ootajate vaimujõud ei suutnud valget laeva esile manada.
Kas tänapäeva inimeste maailmalõpuootus suudab maailma lõpetada?
Loodame, et mitte. Kuid selleks peame mõtlema neile, kes on meile võlgu, kes on meie ees süüdi, keda me ei salli ja kellega suheldagi ei taha. Nüüd on meist igaühe võimuses olla kaalukeeleks – kas suudame teha üksteisele head, olla abiks ja toeks, nii et masenduse ja meeleheite lained üle pea kokku ei löö?
— Öö —
Maarahvas teab, et iga päev algab ööga. Just nii, nagu muusika algab vaikusest, sünnib päev ööpimedusest. Nii on ka sõnas ööpäev esimesel kohal öö.
Linna kolimine on selle põlise teadmise tuhmistanud.
Püüdes taaselustada hingedepäeva tähistamist 2. novembril, kutsutakse inimesi üles süütama selle päeva õhtul akendel küünlaid koju pöörduvate hingede mälestuseks. Kuid hingedepäeva alustav öö algab juba eelmise päeva, 1. novembri õhtul. Just siis on õige aeg süüdata küünal ning mõelda lahkunute koduteele.
Linnaelu toob endaga kaasa tõtlikkuse, kus pole enam kohta vaikusele ega pimedusele. Mingi urin või kahin – olgu see siis arvuti, ventilaator, külmkapp või kliimaseade – saadab meid pidevalt. Lisaks veel liiklusmüra ja omaette rääkiv raadio või televiisor.
Sama lugu on pimedusega. Peale tänavavalgustuse ja valgusreklaamide püüavad pilku igasugused signaaltuled teleritel, muusikakeskustel ja teistel kodumasinatel. Tõelist pimedust tähise taeva ja Linnuteega võib vaid ette kujutada, mitte enam vahetult kogeda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
