jääb otsani elamata.
Rikka elu elamine algab maailma loomise mõistmise ja mäletamisega. Natalie Curtis kirjutas jõerahvalt sada aastat tagasi üles maailma loomise loo ja laulu. Nii nagu teisigi „Indiaanlaste raamatu” lugusid ja laule, tuleb ka seda pidevalt edasi rääkida ja laulda. Kui häid lugusid edasi kõneldakse, püsib maailm terve ja elusana.
Maailma laul
Chuhtwuht
Laulis ja jutustas jõerahva pealik Visak-Vo-o-yim (Tuuletallaja):
Alguses oli kõikjal vaid pimedus , pimedus ja vesi. Ja pimedus tihenes kohati, kuhjus kokku ja läks taas laiali, kuhjus ja lahtus, kuni lõpuks ühest kohast , kus pimedus oli tihedalt koos, tuli välja inimene. Inimene vantsis pimedas ringi, kuni hakkas mõtlema; siis taipas, et ta on olemas ja et ta on inimene; ta taipas, et ta olemisel on mõte.
Ta sirutas käe oma südamesse ja tõmbas sealt välja suure kepi. Keppi kasutas ta pimedas käies toeks , väsinuna puhkas ta sellel. Siis tegi ta endale väikseid sipelgaid ; ta tõmbas nad välja oma kehast ja asetas kepile. Kõik , mis ta tegi, võttis ta välja oma kehast, nii nagu ta tõmbas kepi välja oma südamest. Kepp oli vaigusest puust ; sipelgad veeretasid kepi peal vaigust ümmarguse kera. Inimene võttis kera kepi pealt ja pani pimeduses oma jalgade alla, seisis selle peale, veeretas seda jalgadega ja laulis:
„Maailma loojana maailma loon ,
Maailma loojana maailma loon.”
Nii ta laulis, nimetades end maailma loojaks. Ta laulis aeglaselt. Kogu aeg, kui ta kera jalgadega veeretas, kasvas see suuremaks. Laulu lõpuks, vaata imet, see oligi maailm. Siis laulis ta kiiremini:
„Siin ta on, nüüd ta on,
Siin ta on, nüüd algab!”
Nii tehti maailm. Nüüd tõmbas inimene enda seest välja kivi ja tegi selle väikesteks tükkideks. Tükkidest tegi ta tähed ja pani need taevasse pimedust valgustama. Kuid tähed olid selleks liiga tuhmid.
Siis tegi ta linnutee. Kuid ka linnutee ei olnud küllalt hele. Siis tegi ta kuu. Seda kõike tegi ta iseendast tõmmatud kividest. Kuid isegi kuu ei olnud piisavalt hele. Nii hakkas ta mõlgutama , mida edasi teha. Ta ei suutnud endast midagi sellist välja tõmmata, mis oleks pimedust valgustanud.
Ta mõtles veel. Ja tegi iseendast kaks suurt vaagnat, täitis ühe neist veega ja pani teise katteks peale. Ta istus ja vaatas vaagnaid, ja sel ajal, kui ta vaatas, soovis ta, et see, mida ta tõsiselt tahtis, saaks tegelikkuseks. Ja juhtuski nii, nagu ta tahtis . Vesi vaagnas muutus päikeseks ja säras kiirtena välja kahe vaagna vahelistest pragudest.
Kui päike oli tehtud, tõstis inimene ülemise vaagna ära, võttis päikese välja ja heitis itta. Kuid päike ei puudutanud maad, ta jäi taevas samasse kohta, kuhu ta visati , ega liikunud paigast. Siis viskas ta päikese samamoodi põhja ja läände ja lõunasse. Kuid iga kord jäi see lihtsalt taevasse , liikumatult, sest ta ei puudutanud kunagi maad. Siis viskas ta veel korra itta, seekord puudutas päike maad, põrkus tagasi ja liikus ülespoole. Sellest ajast peale pole päike eales lakanud liikumast . Ta käib ümber maailma ühe päevaga, kuid igal hommikul peab uuesti põrkuma üles idakaares.
— Maaema —
Maaema tähenduse leiame saami rahva juurest. Maaemadeks ja maaisadeks on seal kõik esivanemad alates vanaemade ja vanaisade vanematest. Nii algavad iga inimese maaemad ja maaisad esimesest kaheksast, keda nad heal juhul nimepidi mäletavad. Kaugemad põlved sulavad kokku lihtsalt üheks üldiseks maaemaks ja maaisaks.
Minu teadaolevad lähemad maaemad on Maria Triipsfeldt ja Anne Rebane isa poolt ning Roosi ja Ann Mutso ema poolt. Maaisadeks on Peeter Nutt ja Jaan Vassus ema poolt ning Heno Sarv ja Priidu Vaher isa poolt. Ühtegi neist pole ma ise näinud, kuid lugusid olen küll kuulnud neist seitsme kohta. Ema isapoolne vanaema Ann Mutso suri enne, kui mu vanaisa abiellus, nii pole tema kohta kõneldud lood minuni jõudnud.
Maaemade ja maaisade lood ning elamise viisid on kujundanud meie kõigi olemist ja elamist. Saamidel on maaemad ja maaisad seotud tuultega kaheksast ilmakaarest. Hea õnn on inimesel, keda kõik kaheksa või enamgi suguvõsa heade joigudega meeles peavad. Siis puhuvad tuuled talle alati soodsas suunas.
Heas tuules olemine toob hea õnne. Tuult aitab heaks pöörata maaemadele mõtlemine, kindlasti ka maaisade meelespidamine. Olulised on kõik kaheksa suunda, mitte ainult isasid pidi põlvnemine.
— Maaema kolm tütart —
Saami nõiatrummidel võib sageli leida kolm naisekuju, need on Uksahkka, Sarahkka ja Juksahkka – Maderahkka kolm tütart.
Maderahkka ehk Maaema on nimi, mida kasutatakse vanaisade ja vanaemade emade ning neist vanemate esiemade kohta, kuid ka ürgse esiema tähenduses. Samamoodi on Maderah’i tähenduseks nii vanaemade-vanaisade isad kui ka ürgne esiisa.
Uksahkka ehk Ukseeit võtab Maailmaloojalt vastu lapse hinge ja paneb selle naise kõhtu. Sarahkka ehk Koldeeit kannab hoolt lapse turvalise ilmaletuleku eest ja Juksahkka ehk Vibueit tema üleskasvamise eest.
Ukseeit asub koja läve all, Koldeeit koja keskel tuleaseme all ja Vibueit koja tagaseinas, kus on koja kõige püham paik. Sealt läksid kojakatte alt ka kütid jahile, et jahiloomade kaitsevaimud ei märkaks neid uksest väljumas.
Maaema ja tema kolme tütart võib seostada ka inimese nelja vastasega teadmiste teel. Nendeks vastasteks on Carlos Castaneda raamatu „Teekond Ixtlani” järgi Hirm, Selgus, Võim ja Vanadus.
Kui inimene tahab asuda teadmiste teele, siis seisab ta tundmatu ja võõra maailma lävel. Ka püstkoda on terve maailma võrdkuju. Teadmiste otsija tahab selle uksest sisse pääseda, kuid ukse all olev vaimolend Ukseeit sisendab temasse hirmu, nii et ta ei söanda siseneda ja pöördub tagasi. Nii pannakse ka teadmiste teele asuja proovile, kuni ta lõpuks saab hirmust jagu, sukeldub läbi selle ja pääseb üle läve.
Nüüd on ta Selguse ehk Koldeeide, Sarahkka meelevallas. Kõik tundub olevat selge, soe ja turvaline, nagu ikka mõnusas püstkojas tule ääres, millel podiseb supp, küpseb kala või liha. Teadmiste teel olijale tundub, et talle on kõik selge, ning ta ei adugi, kuidas sellest tundest võrsub tema järgmine vastane, kellest ta peab jagu saama. Arvates kõike ilmselgeks, kiirustab ta seal, kus peaks tasahilju edasi liikuma, ja viivitab seal, kus peaks äkk-kiirelt toimima. Nii kulub aega, kuni ta lõpuks taipab, et kui ta tahab teadmiste teel edasi jõuda, peab ta ka Koldeeide turvalise ja õdusa läheduse seljataha jätma.
Järgmisena jõuab ta koja tagaseina pimedusse Vibueide juurde. Siin pole enam ei selgust ega valgust, soojust ega turvalisust.
