kurku takerdunud karjega –, et tema on siin minu pärast, ainult minu pärast, et mina olin see, kes käskis tal kogu aeg enda lähedal olla, kirikus ja peol, mina ise, ja sa käskisid mul vanduda, ütles ta hingeldades, vannu, ütlesid sa, et sa ei jäta mind hetkekski üksi, ja seepärast lasin ma endale ülikonna õmmelda, ja olen sinjoora Solarale raskelt võlgu, ja et sulle meele järele olla, et teha nii, nagu sa käskisid, ei ole ma veetnud minutitki oma ema ja õdedevendadega: ja vastutasuks, vastutasuks kohtled sa mind kui kõntsa, sa räägid terve aja luuletaja pojaga ja alandad mind kõikide mu sõprade ees, sa teed mu naerualuseks, sest sinule ei ole ma mitte keegi, sest sina oled nii haritud ja mina ei ole, sest ma ei saa aru asjadest, millest sa räägid, see on vägagi tõsi, ma ei saa aru, aga pagan võtaks, Lenù, vaata mind, vaata mulle otsa, sa arvad, et võid mind lõputult kamandada, sa arvad, et ma ei ole võimeline ütlema, et aitab, aga sa eksid, sa tead kõike, aga sa ei tea, et kui sa praegu koos minuga sellest uksest välja lähed, kui ma sulle ütlen, olgu, ja me läheme koos ära, aga kui ma hiljem avastan, et sa said koolis või kusagil mujal kokku selle tõpra Nino Sarratorega, tapan su ära, Lenù, nii et mõtle järele, jäta mind kohe maha, rääkis ta ahastades, jäta mind, sest nii on sulle parem, ja ta vaatas mind suurte punetavate silmadega, moodustades sõnu pärani suuga, karjudes neid mulle ilma karjumata, ninasõõrmed puhevil, süsimustad, näol meeletu kannatus, ja ma mõtlesin, et võib-olla teeb ta endale seespool häda, sest laused, mida ta karjus oma kõris, rinnus, ilma et need õhus plahvataksid, võivad olla kui teravad rauatükid, mis tema kopse ja neelu vigastavad.
Tundsin ebamäärast vajadust niisuguse rünnaku järele. Haare randme ümber, hirm, et ta mind lööb, tema valulike sõnade jõgi isegi lohutasid mind, mulle näis, et ta vähemalt peab minust midagi.
„Sa teed mulle haiget,” pomisesin.
Ta lõdvendas aeglaselt pigistust, kuid jäi mind ammuli sui vahtima. Nahk mu randmel kiskus sinakaks, andes talle kaalu ja autoriteeti, kinnistades mind tema külge.
„Mida sa otsustad?”
„Tahan sinuga jääda,” ütlesin, ehkki tusaselt.
Antonio pani suu kinni, tema silmad täitusid pisaratega, ta pööras pilgu merele, et anda endale aega pisarad tagasi suruda.
Natukese aja pärast olime tänaval. Me ei oodanud Pasqualet, Enzot, tüdrukuid, me ei jätnud kellegagi hüvasti. Kõige olulisem oli minu emast märkamatult mööda saada, seepärast hiilisime minema jalgsi, väljas oli juba pimedaks läinud. Mõnda aega käisime teineteist puudutamata külg külje kõrval, siis pani Antonio mulle kõheldes käe ümber õlgade. Ta tahtis mulle mõista anda, et ootab andeksandmist, justkui oleks süüdlane tema. Kuna ta mind armastas, otsustas ta pidada neid tunde, mil ma tema silme all ahvatledes ja ahvatluses Ninoga olin veetnud, meelepette tundideks.
„Kas su käele jäi sinikas?” küsis ta ning üritas mu kätt haarata.
Ma ei vastanud. Ta pigistas oma suure kämblaga mu õlga, ma tegin vastumeelsust väljendava liigutuse, ta lõdvendas otsekohe haaret. Tema ootas, mina ootasin. Kui ta püüdis mulle veel kord oma alistumisest märku anda, libistasin käe ümber ta piha.
4.
Me suudlesime pidevalt, puu all, maja kangialuses, pimedatel tänavatel. Siis läksime bussi peale, veel teisegi peale ning jõudsime jaama. Kõndisime tiikide poole, suudlesime piki raudteerööpaid kulgeval peaaegu inimtühjal tänaval ikka edasi.
Olin üleni kuum, ehkki olin kergelt riides ja õhtune jahedus tungis põgusate värinatega läbi naha soojuse. Iga natukese aja tagant kleepus Antonio hämaruses mu külge, embas mind niisuguse kirega, et tegi haiget. Tema huuled hõõgusid, tema suu kuumus ergutas mu mõtteid ja kujutlusvõimet. Võib-olla on Lila ja Stefano, ütlesin endale, juba hotelli jõudnud. Võib-olla söövad õhtust. Võib-olla seavad end ööks valmis. Ah, magada mehe kõrval, mitte enam külma tunda. Tundsin Antonio keelt oma suus liikumas ja kui ta mul läbi riiete rindu muljus, silitasin samal ajal läbi püksitasku tema riista.
Must taevas oli heledatest tähepilvedest laiguline. Tiikide sambla ja roiskuva mulla lõhn taandus kevade magusate aroomide ees. Rohi oli märg, vesi luksatas ootamatult, nagu oleks sinna kukkunud tammetõru, kivi, konn. Läksime mööda tuttavat rada, mis viis meid kuivanud, peenikeste tüvede ja murdunud okstega puude juurde. Mõne meetri kaugusele jäi sissevarisenud katusega vana konservivabrik, ainult raudlatid ja metallplaadid. Tundsin ägedat iha, midagi, mis kiskus mind seestpoolt nagu pingul sametpael. Tahtsin, et mu iha leiaks raevuka rahulduse, mis suudaks kogu tänase päeva pihuks ja põrmuks teha. Tundsin, kuidas see mind alakõhust meeldivalt kaabib, silitab ja torgib, tugevamini kui eelmistel kordadel. Antonio laulus dialektis armusõnu, ütles neid mu suu, kaela vastas, tungivalt. Ma vaikisin, olin niisuguste kohtumiste ajal alati vaikinud, ainult ohkasin.
„Ütle, et sa armastad mind,” anus ta mingi hetkel.
„Jah.”
„Ütle mulle.”
„Jah.”
Muud ma ei lisanud. Embasin teda, surusin ta kogu jõuga enda vastu. Oleksin tahtnud, et ta silitaks ja suudleks iga mu ihulapikest, tahtsin, et ta mind muljuks, hammustaks, tahtsin, et mul hing kinni jääks. Antonio lükkas mu pisut eemale, et suudlemist katkestamata käsi mu rinnahoidja sisse libistada. Sellest aga mulle ei aidanud, sel õhtul jäi seda väheks. Kõik seni meie vahel olnud puuted, mida ta oli ettevaatlikult algatanud ja millel mina olin sama ettevaatlikult sündida lasknud, tundusid nüüd mulle ebapiisavad, ebamugavad, liiga kiired. Ma ei osanud talle siiski öelda, et tahan nüüd enamat, ei leidnud sõnu. Igal meie salajasel kohtumisel viisime läbi sõnatut riitust, liikudes ühelt astmelt teisele. Antonio silitas mu rindu, tõstis seeliku üles, puudutas mind jalgevahest, ja nagu märguande peale surus ta mind vastu tukslevat õrna liha ja kõhresid ja veene ja verd, mis tema pükstes tõmbles. Sel korral aga ei kiirustanud ma tema riista välja võtma, sest teadsin, et niipea kui ma seda teen, unustab ta mu kohe ära, ei puuduta mind enam. Rinnad, puusad, tagumik, häbe ei huvita teda enam, ta keskendub vaid mu käele, koguni haarab sellest oma käega, et ma ikka õiges rütmis liigutaksin. Seejärel võtab ta välja taskuräti ja hoiab seda valmis hetkeks, kui tema kõrist pääseb valla kähisev häälitsus ja tema riistast ohtlik vedelik. Viimaks tõmbub ta pisut oimetuna tagasi, võib-olla tunneb piinlikkust, ja me läheme koju tagasi. Harjumuspärane tulemus, mida ma nüüd soovisin mingil segasel ajel muuta: ma ei hoolinud sellest, et võin abielus olemata rasedaks jääda, ma ei hoolinud patust, meie kohal kosmoses pesitsevatest jumalikest järelevaatajatest, Pühast Vaimust või kes iganes tema kohust täitis, ning Antonio tajus seda ja sattus segadusse. Mind üha suurema erutusega suudeldes püüdis ta mu kätt korduvalt allapoole tõmmata, kuid ma tõmbasin käe ära, surusin häbeme tema sõrmede vastu, tugevalt ja järelejätmatult, ise sügavalt ohates. Nüüd tõmbas Antonio käe ära, üritas püksinööpe lahti teha.
„Oota,” ütlesin ma.
Tirisin teda vana konservivabriku sõrestiku poole. Seal oli pimedam, varjatum, ehkki kubises hiirtest, kuulsin nende ettevaatlikku krabinat, jooksmist. Mu süda hakkas meeletult taguma, ma kartsin seda kohta, iseennast, mind haaranud hullust, mis pühkis mu käitumisest ja häälest võõrastustunde, mille olin alles paar tundi tagasi endas avastanud. Tahtsin tagasi meie naabruskonda, sinna sisse vajuda, olla niisugune, nagu ma olin enne. Tahtsin visata minema oma õpingud, harjutusi täis vihikud. Milleks õieti harjutada. Ei omanud mingit tähtsust, kelleks ma võisin Lila varjust välja astudes saada. Mis olin mina võrreldes Lilaga pulmakleidis, peenes autos, sinises kübaras ja pastelses kostüümis? Mis olin mina siin Antonio seltsis, salamahti, roostetanud metallirisu, hiirte krabistamise sees, seelik üles puusadele tiritud, püksid maas, ihalev ja ärevil ja süüdlaslik, sellal kui Lila lamab rauge kiretusega alasti linasel voodipesul
