noor. Ta lausa naeris, Lila kohal kummargil, ja püüdis teda maha rahustada.
„See on tegelikult ilus,” rääkis mees, „sa ära karda. Ma armastan sind rohkem kui oma ema ja õde.”
Kasu ei olnud sest midagi, Lila ajas end juba püsti, et mehe eest põgeneda. Küll on raske selle tüdrukuga sammu pidada: ta ütleb jah, aga mõtleb ei, ütleb ei, aga mõtleb jah. Stefano pomises: aitab tujutsemistest, haaras Lilast uuesti kinni, istus talle kaksiratsi peale, surus ta randmed vastu voodikatet.
„Sa ütlesid, et me peame ootama, ja me ootasimegi,” ütles mees, „ehkki sinu lähedal olla ja sind mitte puudutada oli raske ja ma kannatasin. Nüüd aga oleme abielus, ole nüüd ometi, ära pabista.”
Ta kummardus, et teist suule suudelda, Lila aga keeras pead ägedalt paremale ja vasakule, rabeles ja väänles, aina korrates:
„Jäta mind rahule, ma ei taha sind, ma ei taha sind, ma ei taha sind.”
Stefano hääl tõusis peaaegu tahtmatult:
„Nüüd sa ajad mu riista lõhki, Lina.”
Ta kordas lauset paar-kolm korda, üha valjemini, nagu tahaks korralikult kuuletuda käsule, mis jõudis temani väga kauge aja tagant, võib-olla koguni ajast enne tema sündi. Käsk oli: pead olema mees, Ste; kas allutad ta nüüd või mitte kunagi; sinu abikaasa peab kohe aru saama, et tema on naine ja sina oled mees ja ta peab sinu tahtmist tegema. Kuuldes meest korrutamas – sa ajad mu riista lõhki, sa ajad mu riista lõhki, sa ajad mu riista lõhki – nähes teda, suurt ja rasket, oma kitsukeste puusade kohal, riist pidžaamariide all püsti nagu telki üleval hoidev vai, meenus Lilale, kuidas paljude aastate eest oli Stefano tahtnud tal sõrmedega keele suust välja tõmmata ja nööpnõelaga läbi torgata, sest Lila oli söandanud koolivõistlustel tema venda Antoniot häbistada. Ta ei olnud kunagi olnud Stefano, näis ta korraga avastavat, vaid ikka ja alati don Achille vanim poeg. Selle mõtte peale ilmusid tema noore abikaasa näkku otsekohe, justkui ilmutusena, jooned, mis olid seni vaikselt end tema veres peitnud, mis aga olid alati olemas olnud, oma aega ootamas. Oo jaa, et meeldida naabruskonnale, et meeldida Lilale, oli Stefano end sundinud olema keegi teine: pehmendas näojooni viisakusega, kohendas pilgu leebeks, sättis hääletooni lepitavaks, sõrmed, käed, kogu keha olid õppinud oma jõudu talitsema. Nüüd aga hakkasid piirjooned, mida mees nii kaua paigas oli hoidnud, vaikselt koost lagunema, ning Lilat haaras lapselik hirm, suurem kui siis, kui me käisime keldris oma nukke otsimas. Don Achille oli kerkimas naabruskonna kõntsast, toitudes poja elavast ainest. Isa oli rebestamas poja nahka, muutmas tema pilku, paiskumas välja tema kehast. Ja siin ta nüüd oli, rebis öösärgi Lila kehalt, paljastas tema rinnad, pigistas neid ägedalt, kummardus, et rinnanibusid näksata. Ja kui Lila, surunud maha hirmu, nagu ta oli alati suutnud teha, püüdis meest eemale lükata, rebis teda juustest, otsis suuga kohta, kust teda hammustada, nii et veri väljas, tõmbus Stefano tagasi, haaras tal kätest, surus need oma suurte kõverdatud jalgade alla, ja ütles põlastavalt: mis sa jamad, ole tasa, sa oled oksaraag, kui ma tahan su murda, siis ma murran. Lila aga ei rahunenud maha, hammustas õhku, käänles ja väänles, et raskust enda pealt ära saada. Tühi töö. Mehe käed olid nüüd vabad, ta kummardus ettepoole, lõi Lilat sõrmedega kergelt näkku ja korrutas: tahad näha, kui suur see on, ah, ütle jah, ütle jah, ütle jah, kuni lõpuks tõmbas pidžaamapükstest oma töntsaka riista, mis Lila keha kohale sirutudes näis kui ilma käte ja jalgadeta nukk, pakatamas hääletuist võbinaist, püüdes meeleheitlikult vabaneda tollest teisest nukujurakast, kes kähiseval häälel rääkis: nüüd saad seda tunda, Lina, vaata kui ilus see on, sellist ei ole kellelgi. Kuna Lila endiselt rabeles, lajatas mees talle kaks korda vastu nägu, algul peopesa ja siis käeseljaga, niisuguse jõuga, et Lilale oli selge, et kui ta veel vastu punnib, lööb mees ta lihtsalt maha – või vähemalt oleks seda teinud don Achille, keda terve naabruskond kartis just seetõttu, et ta võis oma määratu jõuga su vastu puud või seina virutada – ning Lila pühkis endast minema viimsegi vastuhaku, alistudes hääletule õudusele sel ajal, kui mees tõmbus tagasi, kiskus ta öösärgi üles, sosistas kõrva: sa ei kujuta ette, kuidas ma sind armastan, aga kohe saad teada, ja juba homme palud sa ise, et ma sind armastaksin nagu praegu ja rohkemgi, sa vajud põlvili maha ja anud mind, mina ütlen, olgu peale, aga ainult siis, kui sa oled sõnakuulelik, ja seda saad sa olema.
Kui ta pärast paari kohmakat katsetust lõpuks innuka jõhkrusega Lila ihu rebestas, ei olnud Lilat enam kohal. Öö, tuba, voodi, mehe suudlused, käed kehal, kõik aistingud olid allutatud vaid ühele tundele: ta vihkas Stefano Carraccit, vihkas tema jõudu, vihkas oma kehal rusuvat raskust, vihkas tema nime ja perekonnanime.
8.
Nelja päeva pärast pöördusid nad meie naabruskonda tagasi. Samal õhtul kutsus Stefano ämma-äia ja naisevenna uude koju. Tavapärasest alandlikumal moel palus ta, et Fernando räägiks Lilale, kuidas oli sündinud see kokkulepe Silvio Solaraga. Katkendlike, pahameelest tulvil lausetega kinnitas Fernando Stefano juttu. Kohe pärast seda lasi Carracci Rinol selgitada, miks nad olid lõpuks langetanud ühise, ehkki väga ebameeldiva otsuse anda Marcellole kingad, mida too nõudis. Inimese ilmel, kes teab, kuidas asjad käivad, kuulutas Rino tähtsalt: on olukordi, kus valikud on möödapääsmatud, ning asus siis pajatama ebameeldivustest, mida tekitasid Pasquale, Antonio ja Enzo, kui nad vendadele Solaradele naha peale andsid ja nende auto puruks peksid.
„Tead ka, kes siin kõige suuremas ohus olid?” jätkas Rino õe poole pöördudes ja häält tõstes: „Sinu sõbrakesed, rüütlid valgel hobusel. Marcello tundis nad ära ja oli kindel, et sina olid nad saatnud. Mida meie Stefanoga pidime tegema? Kas sa oleksid tahtnud, et need kolm tainapead saaksid palju hullema keretäie, kui nad ise andsid? Tahtsid nad hävitada? Ja mille pärast? Ühe number 43 kingapaari pärast, mida sinu mees ei saa kanda, sest need on talle liiga kitsad, ja mis lähevad vihmaga seest märjaks? Tegime rahu, ja kuna Marcellole läksid need kingad nii hirmsasti korda, andsime need lõpuks talle.”
Sõnad: nendega saab teha mida tahes. Lila oli sõnades alati osav olnud, kuid tol korral ei teinud ta vastupidiselt ootustele suud lahti. Kergendusega tuletas Rino talle sapisel toonil meelde, et juba väikesest peale oli Lila olnud see, kes vennale närvidele käis oma jutuga, et nad peavad rikkaks saama. Ja nüüd, lisas Rino naerdes, tee sina meid rikkaks, et meie niigi keeruline elu veel keerulisemaks ei läheks.
Sel hetkel – majaperenaise, ehkki kindlasti mitte kellegi teise üllatuseks – helises uksekell ja sisse astusid Pinuccia, Alfonso ja nende ema Maria, peenel kandikul kaasas terve laadung Solarade kondiitri Spagnuolo isiklikult küpsetatud hõrgutisi.
Esialgu tundus, et tuldi tähistama noorpaari tagasijõudmist pulmareisilt, seda enam, et Stefano jagas laiali äsja fotograafi käest saadud pulmapilte (filmiga, seletas ta, läheb veel aega). Tasapisi sai aga selgeks, et Stefano ja Lila pulmad olid juba eilne uudis, küpsetised olid mõeldud tähistama uut rõõmsat sündmust: Rino ja Pinuccia kihlust. Pinged lükati kõrvale. Äsjaste teravate toonide asemel tõi Rino nüüd kuuldavale õrnu sõnu dialektis, ülepingutatud armuavaldusi, käis välja mõtte pidada õe imeilusas kodus otsekohe maha kihlusepidu. Seejärel tõmbas ta teatraalsete liigutustega taskust väikese paki; paberist lahti harutatud pakikesest tuli lagedale tume ümmargune karp, ja tumedast ümmargusest karbist ilmus välja briljantsõrmus. Lila pani tähele, et see ei erinenud eriti sõrmusest, mida ta ise abielusõrmuse kõrval kandis, ning imestas, kust tema vend selleks raha oli saanud. Järgnesid kallistused ja suudlused. Räägiti palju tulevikust. Arutleti, kes hakkab juhatama Cerullode kingapoodi Piazza dei Martiril, kui Solarad selle sügisel avavad. Rino arvas, et poodi võiks juhatada Pinuccia, võib-olla üksinda, võib-olla koos Gigliola Spagnuologa, kes oli Michelega ametlikult kihlatud ja esitas nõudmisi. Perekondlik kokkutulek võttis tuure ja täitus lootustega.
Lila seisis peaaegu terve õhtu, sest istumine tegi haiget. Mitte keegi, ka mitte ema, kes ei lausunud kogu
