midagi, kuni lõpuks piirdus mees sellega, et osutas sellele ja tollele ja hüüatas: vaata. Aga Lila, kes muul ajal oleks tundnud huvi iga viimase kui kivi vastu, ei hoolinud nüüd ei kitsukeste tänavate ilust, ei aedade sulnitest lõhnadest, ei Amalfi kunstist ja ajaloost, ja eriti mitte abikaasa häälest, mis muudkui tüütult kordas: on alles ilus, eks?
Mõne aja pärast hakkas Lila värisema, mitte küll külma pärast, pigem närvidest. Stefano pani seda tähele ja tegi ettepaneku hotelli tagasi minna, söandas koguni öelda: kallistame teineteist ja saame sooja. Lila aga tahtis edasi jalutada, üha edasi, kuni väsimusest võidetuna keeras Stefanoga nõu pidamata sisse ühte restorani, kuigi mingit nälga tal ei olnud. Mees läks talle leplikult järele.
Nad tellisid kõike, ei söönud peaaegu midagi, jõid palju veini. Ühel hetkel ei suutnud Stefano end enam talitseda ja küsis, kas Lila on ikka veel vihane. Lila raputas pead, ja see oli tõsi. Küsimuse peale avastas ta ise imestusega, et temas ei ole raasugi tigedust Solarade, oma isa ja venna, Stefano vastu. Tema peas oli kõik kiiresti muutunud. Korraga ei omanud kingade lugu enam mingit tähtsust, ta ei suutnud mõista, miks ta neid Marcello jalas nähes nii endast välja oli läinud. Nüüd ehmatas ja kohutas teda hoopis tema sõrmes sätendav abielusõrmus. Ta mõtles hämmeldusega möödunud päevale: kirikule, talitusele, peole. Mida ma olen teinud, mõtles ta veinist uimasena, ja mis on see kullast rõngas, see kiiskav võru, mille sisse ma oma sõrme pistsin. Stefanol oli samasugune, sätendas tema tumedate karvade vahel, karvased sõrmed, nagu raamatutes öeldakse. Talle kangastus Stefano mere ääres ujumispükstes. Lai rind, suured põlvekedrad nagu kummulikeeratud kausid. Lilale ei meenunud korraga ühtegi osakest mehest, mida ta võinuks meeldivaks pidada. Ta oli nüüd olend, kellega Lilal ei olnud mitte midagi ühist, kuid ometi oli ta siin, pintsaku ja lipsuga, liigutas täidlasi huuli, kratsis lihavat kõrvanibu ja torkas aegajalt kahvli Lila taldrikusse, et sealt midagi maitsta. Tal oli vähe või üldse mitte midagi ühist liha- ja vorstikaupmehega, kes Lilat köitnud oli, heade kommete ning enesekindla ettevõtliku noormehega, peigmehega hommikuses kirikus. Ta näitas lumivalgeid hambaridu, punast keelt mustas suuaugus, midagi temas ja tema ümber oli purunenud. Selle laua taga istudes, kelnerite sagina sees, tundus kõigel sellel, mis ta siia Amalfisse oli toonud, puuduvat igasugune loogiline seos, kuid ometi oli see talumatult reaalne. Kui tolle äratundmatu olendi pilk lõi särama mõttest, et torm on möödas, et tema põhjendustest on aru saadud ja need on vastu võetud, et ta saab viimaks oma suurtest plaanidest rääkida, tuli Lilale mõte laualt nuga sisse vehkida, et see hiljem hotellitoas mehele kõrri torgata, kui too üritab tema neitsilikkuse kallale tulla.
Seda ta siiski ei teinud. Kuna siinsamas restoranis, selle laua taga jõudis tema veiniaurusesse pähe teadmine, et tema abielul, pulmakleidist sõrmuseni, pole tegelikult mingit tähtsust, tundus talle ühtlasi, et ka Stefano võimalikel seksuaalsetel nõudmistel ei ole mingit tähtsust, eriti veel mehele endale. Nii et kui ta algul üritas välja mõelda, kuidas nuga võtta (kattis noa põlvedel olnud salvrätikuga, sokutas mõlemad endale sülle, valmistus nuga kotti libistama ja salvrätti lauale tagasi panema), siis otsustas ta plaanist loobuda. Kruvid, mis hoidsid koos tema uut abielunaise seisundit, restorani, Amalfit, tundusid nii lõdvad ja logisevad, et õhtusöögi lõpul ei jõudnud Stefano hääl enam temani, kõrvus kajas vaid asjade, elusolendite ja mõtete ebamäärane lärm.
Tänaval hakkas Stefano uuesti rääkima Solarade headest külgedest. Nad tunnevad, teatas ta Lilale, tähtsaid inimesi linnavalitsuses, neil on sidemeid monarhistlike, paremäärmuslike parteidega. Talle meeldis rääkida, nagu saaks ta Solarade sahkerdamistest tõepoolest aru, omandas teadja hääletooni, ütles rõhutatult: poliitika on vastik, aga rahategemiseks oluline. Lilale meenusid varasemad arutelud Pasqualega, samuti Stefanoga nende kihluse ajal, plaan end täielikult lahku lüüa vanematest, mineviku võimuvõitlustest ja silmakirjatsemisest ja jõhkrusest. Ta vastas jaatavalt, mõtles Lila, oli nõus, aga ta ei kuulanudki mind. Kellega ma rääkisin? Ma ei tunne seda inimest, ma ei tea, kes ta on.
Kui mees tema käe võttis ja talle kõrva sosistas, et armastab teda, ei tõmbunud Lila siiski eemale. Võib-olla kavatses ta teeselda, et kõik on korras, et nad on tõepoolest noorpaar pulmareisil, et teda siis veel rängemalt haavata, kui ta ütleb, sisikond tülgastusest sõlmes: minna voodisse hotelli pakikandja või sinuga – teil mõlemal on sõrmed suitsust kollased – on mulle ühtemoodi vastik. Aga võib-olla – ja see on minu arvates tõenäolisem – oli Lila liiga hirmul ning püüdis nüüd iga reaktsiooni edasi lükata.
Vaevalt tuppa jõudnud, üritas mees teda suudelda, Lila tõmbus tagasi. Tõsisel moel avas ta kohvrid, võttis välja öösärgi, ulatas pidžaama mehele, kes sellise tähelepanelikkuse peale rahulolevalt naeratas ning püüdis Lilast uuesti kinni haarata. Too aga pani end vannituppa kinni.
Üksi olles loputas ta tükk aega nägu, et saada lahti veiniuimast, muljest, et maailm on kaotanud piirjooned. See ei õnnestunud ning tunne, nagu puuduks tema liigutustes koordinatsioon, hoopis tugevnes. Mida teha, mõtles ta. Öö siin veeta. Aga pärast?
Ta kahetses, et ei olnud nuga kaasa võtnud: hetkeks jäi ta uskuma, et on seda ikkagi teinud, kohe pidi ta aga endale tunnistama, et siiski mitte. Lila istus vanni serval, võrdles seda uue vanniga kodus ja mõtles, et tema oma on ilusam. Ka tema käterätikud olid paremad. Tema? Kellele tegelikult kuulusid käterätid, vann, kõik? Lilat häiris mõte, et kõigi nende uute ilusate asjade omamine oli seotud tolle tüübi perekonnanimega, kes teda toas ootas. Carracci omandus, ka tema oli Carracci omandus. Stefano koputas uksele.
„Mis sa seal teed? Kõik kombes?”
Lila ei vastanud.
Mees ootas hetke ning koputas siis uuesti. Kuna midagi ei juhtunud, logistas ta närviliselt ukselinki, küsis teeseldud lõbususega:
„Kas ma pean ukse maha lööma?”
Lila ei kahelnud, et ta on selleks täiesti võimeline, teda teisel pool ust ootav võõras oli võimeline kõigeks. Ka mina, mõtles ta, olen kõigeks võimeline. Ta võttis riidest lahti, pesi, pani öösärgi selga, põlates end, et oli riidetükki mitu kuud tagasi suure hoolega valinud. Stefano – paljas nimi, mis ei läinud enam kokku mõne tunni taguste harjumuste ja lembete tunnetega – istus voodiserval, pidžaama seljas, ning kargas kohe püsti, kui Lila välja ilmus.
„Sul läks ikka aega.”
„Oli vaja.”
„Kui ilus sa oled.”
„Olen kohutavalt väsinud, tahan magada.”
„Küll me pärast magame.”
„Praegu. Sina oma ja mina oma poole peal.”
„Olgu, olgu, tule nüüd siia.”
„Ma räägin tõsiselt.”
„Mina ka.”
Stefano naeris põgusalt, püüdis teisel käest kinni võtta. Lila taganes, mees läks pilve.
„Mis sul hakkas?”
Lila kõhkles. Otsis õiget näoilmet, ütles vaikselt:
„Ma ei taha sind.”
Stefano vangutas ebalevalt pead, nagu oleksid need sõnad öeldud võõras keeles. Ta pomises, et oli seda hetke kaua oodanud, ööl ja päeval. Palun, ütles ta anuval toonil, osutas peaaegu ahastaval ilmel oma veinikarva pidžaamapükstele ja lausus kõvera naeratusega: näed, mis minuga juhtub, kui ma sind ainult vaatan. Lila vaataski tahtmatult ning keeras pilgu vastikusest võpatades kiirelt kõrvale.
Sel hetkel taipas Stefano,
